Nuiasõda

Allikas: Vikipeedia
Nuiasõda
Poltettu kylä.jpg
Albert Edelfelt'i Nuiasõja temaatikat käsitlev maal "Põletatud küla" (1879)
Toimumisaeg 25. november 1596 – 24. veebruar 1597
Toimumiskoht Tänase Soome alad (sellal osa Rootsi kuningriigist)
Tulemus Aadli võit
  • Mässu mahasurumine ja ülestõusu juhtide hukkamine
  • Pohjanmaa rahvaarvu väga suur langus
Osalised
Talupojad ja armee Aadlikud ja armee
Väejuhid või liidrid
Jaakko Ilkka (hukati)

Pentti Pouttu (sõjavang)
Hannu Krankka
Yrjö Kontsas (hukati)
Israel Laurinpoika
Toetajad:
Flemingi vaenlased aadlike hulgas
Sweden-Flag-1562.svg Hertsog Karl

Sweden-Flag-1562.svg Klas Fleming

Sweden-Flag-1562.svg Gödik Fincke
Sweden-Flag-1562.svg Iivari Tavast
Sweden-Flag-1562.svg Abraham Melkiorinpoika (hukati)
Sweden-Flag-1562.svg Axel Kurck

Jõudude suurus
1000–4000+ 1500–3300+
Kaotused
>2550 langenut
>500 vangi langenut
>25 langenut
Vägede suurused varieerusid erinevates kokkupõrgetes ja neist mõnede kohta on olemas ligikaudsed arvud.

Nuiasõda (soome keeles Nuijasota, rootsi keeles Klubbekriget) oli aastatel 1596-1597 Rootsi kuningriigis (tänase Soome aladel) aset leidnud talupoegade ülestõus, mille peamisteks põhjusteks olid koormiste suurendamine, veel alistamata rahva vastupanu ja väline ülesärgitamine.[1]

Ülestõusu nimi tuleneb sellest, et talupojad olid relvastatud erinevate nüride relvadega (nt kaikad, koodid ja nuiad), kuna neid nähti kui kõige tõhusamaid relvi tugevalt soomustatud vaenlase vastu. Väikemaaomanike käsutuses olid ka mõõgad, mõned tulirelvad ja kaks suurtükki. Nende vastas olnud Klas Flemingi väed koosnesid professionaalsetest, korralikult relvastatud ja soomustatud sõduritest.[2]

Sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Langenud talupoegadele pühendatud mälestustahvel

1595. aasta jõululaupäeval alanud esimene ülestõus oli küll algselt edukas, kuid suruti peagi ratsaväe poolt maha.[3] Järgmise aasta detsembris algas Nuiasõda ja talupojad võitsid hulga kokkupõrkeid jalaväega.[4] Klas Fleming alustas läbirääkimisi vaherahu sõlmimise osas, millega nõudis ka talupoegade juhi Jaakko Ilkka alistumist. Vältimaks enda üles andmist Ilkka põgenes ja sõdurite poolt taga aetuna hajus talupoegade vägi laiali. Järgneva kahe kuu jooksul tapeti neist vähemalt 1500.[4] Koos Jaakko Ilkkaga hukati 1597. aastal 27. jaanuaril veel viis mässu juhti.[5]

Ülestõusu viimane osa[muuda | muuda lähteteksti]

Nuiasõja mälestusmärk

Pohjanmaa kesk- ja põhjaosa uueks kuberneriks määratud Israel Laurinpoika plaanis küll mässu toetada, kuid otsustas Flemingi vastu astumise asemel pigem põgeneda. Juhita talupojad alustasid Flemingi vastu lahingut 1597. aasta 24. veebruaril. Rohkem kui 1000 neist tapeti ja 500 võeti vangi.[4]

Ülestõusunud olid peamiselt Soome talupojad Pohjanmaa, Põhja-Häme ja Savo maakondadest. Neid sündmusi võib näha ka kui osa suuremast kuningas Sigismundi ja hertsog Karli vahelisest võimuvõitlusest.[2][6]

Pärand[muuda | muuda lähteteksti]

Oma teoses "Nuijasota, sen syyt ja tapaukset" (1857–1859) käsitleb ajaloolane ja fennomaan Yrjö Sakari Yrjö-Koskinen talupoegi kui vabaduse ja õigluse eest võitlejaid. Üks Soome esimesi ajaloolisi romaane, Fredrika Runebergi teos "Sigrid Liljeholm" (1862), kujutab naiste saatust Nuiasõja ajal. Albert Edelfelt'i maal "Põletatud küla" (1879) kujutab kalju taga peidus olevat naist, last ja vanameest ning taamal põlevat küla.

Poeet Kaarlo Kramsu ülistas ülestõusnuid ja kurtis nende lüüasaamise üle sellistes raamatus "Runoelmia" (1887) ilmunud patriootilistes poeemides nagu "Ilkka", "Hannu Krankka" ja "Santavuoren tappelu". Pärast 1918. aasta Soome kodusõda on arutelu keskendunud tõlgendusele, mis rõhutab hertsog Karli (hilisem kuningas Karl IX) rolli ülestõusule õhutamises (nagu on leidnud Pentti Renvall oma 1949. aasta töös "Kuninkaanmiehiä ja kapinoitsijoita Vaasa-kauden Suomessa").[1] Lisaks keskendutakse selgitusele, mis rõhutab seda, et ülestõusu juured asusid sotsiaalses ebaõigluses ja klassivõitluses (nagu on väitnud Heikki Ylikangas oma 1977. aasta töös "Nuijasota").

Kavalahti skaudilaagris viiakse igal aastal läbi Nuiasõja ajaloolist taaskehastamist.[7] Telesaates "Suured soomlased" valisid vaatajad Jaakko Ilkka 75. kohale.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Bibliograafia[muuda | muuda lähteteksti]

  • Heikki Ylikangas. "Nuijasota". Otava. 1996. ISBN 951-1-14253-4.
  • Krohn, J. "Kertomuksia Suomen Historiasta". Kansallisseura. Helsinki 1914
  • Jaakko Ilkan Suku ry. Sukusanomat. 2004.
  • Yli-Hakola, Aila, Ilkka, Jaakko Pentinpoika. Henkilöteksti. 2011.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]