Soome keelepoliitika
Soome keelepoliitika väljendab Soome riigi seisukohti eri keelte ja eri keeli rääkivate inimrühmade suhtes. Soome keelepoliitika põhiküsimuseks on 19. sajandist alates olnud soome ja rootsi keele staatus ja jõuvahekord riigi ametlike keeltena. Eriti Soome iseseisvuse algusaegadel toimus nende keelte ümber intensiivne poliitiline võitlus. 1919. aasta põhiseaduse §14, millel praegune kahe riigikeele mudel põhineb, põhjustas väljatöötamisel palju poleemikat ja selle lõplik variant oli neljas versioon eelnõust, mille valitsus parlamendile esitas. Keelepoliitika oli edaspidigi vastuoluline, kuid pärast Teist maailmasõda saavutati praegune tasakaal.[1]
Sõjajärgsel ajal tõusid ka teiste keelte õigused esile. Kehtiv seadusandlus reguleerib põhjasaami, Inari saami, koltasaami, karjala[2], viipekeele ja mustlaskeele staatust. Teised traditsioonilised vähemuskeeled Soomes on vene ja tatari[3]. 1990. aastatest alates on rahvusvahelistumise ja sisserände tõttu esile kerkinud ka teiste keelerühmade õigus säilitada oma keelt ja kultuuri. Teiselt poolt on oluline anda neile õpetust riigikeeles, et soodustada integratsiooni.[4]
Euroopa regionaal- ja vähemuskeelte hartat kohaldab Soome riik põhjasaami, Inari saami, koltasaami, karjala, jidiši, vanavene ja tatari keelele ning mustlaskeele ja viipekeelele.[2].
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Rootsi võimu aeg[muuda | muuda lähteteksti]
Praegune Soome riigi territoorium kuulus 12.–14. sajandist kuni 1809. aastani Rootsi kuningriigi valdustesse. Valitsuskeel oli üldiselt rootsi, kuigi keskajal kasutati ka ladina ja Kalmari uniooni ajal mõningal määral taani keelt. Katoliku kiriku keel oli ladina keel. Neis Ida-Soome piirkondades, mis enne 1617. aasta Stolbovo rahu kuulusid Venemaa alla, oli halduskeel vene keel.[1]
Soome kirjakeele isaks peetakse Mikael Agricolat, kes avaldas soomekeelse aabitsa (Abckiria) aastal 1538 või 1545. Enne Agricolat oli küll avaldatud soomekeelseid kiriku- ja haldustekste. Esimesi seadusi hakati avaldama ka soome keeles 17. sajandi jooksul ja aastal 1759 tõlgiti riigi seadustik täielikult soome keelde. Piibli tõlge avaldati aastal 1642.[1]
Rootsi võimu ajal rääkis aadel ja suur osa rikkamast kodanlusest rootsi keelt emakeelena. Aadli- või kodanlaseseisusse tõusnud soomekeelsed rootsistusid kiiresti. Enamus Soome rootsikeelsest elanikkonnast kuulus siiski talupojaseisusse. Soomekeelsed talupojad taotlesid sageli tõlketeenust ja soome keele arvesse võtmist riigi ametikohtade täitmisel. Praktilist mõju nendel taotlustel eriti ei olnud.[1]
17. sajandi lõpus ja 18. sajandi alguses hakkas kasvama fennomaaniaks kutsutud liikumine, mille varajane esindaja oli Daniel Juslenius. 18. sajandi teisel poolel edendas seda eriti Henrik Gabriel Porthan Turu Akadeemias. Fennomaanias olid ühendatud teaduslik huvi soome keele ja rahvaluule vastu ning soov arendada soome keelt rahvavalgustustöö edendamiseks. Porthan leidis siiski, et "kultuuri" sulandumisel soome keel lõpuks kaob täielikult, nagu tema sõnul Lääne-Soome arengust võis järeldada.[5] Porthan ei pidanud problemaatiliseks, et riigis räägiti kolme eri keelt (soome, rootsi ja ladina), ja et sotsiaalse staatuse tõusuga käis tol ajal automaatselt kaasas rootsi keele kasutuselevõtt esimese keelena. Siiski määratles ta soomluse keele alusel. Uurijatel on eri arvamusi selle kohta, kuidas Porthan eristas riigi erinevaid keelerühmi. Matti Klinge arvates leidis Porthan, et Soomes on kaks rahvast: "barbaarmetslased ja tsiviliseeritud rannikupiirkonna elanikud", samal ajal kui Juha Manninen on seisukohal, et Porthani kasutatav väljend quasi nationes ("justkui rahvused") ei toeta seda tõlgendust.[6]
Soome Suurvürstiriik[muuda | muuda lähteteksti]
Soome Suurvürstiriigis püsis rootsi keel nii ameti- kui ka valitsuskeelena. Vene valitsejad siiski toetasid soome keele staatust, sest leidsid, et soome keele tugevdamine kahjustab riigi sidemeid endise emamaa Rootsiga. Suurvürstiriigi ajal loodi uutest Euroopa rahvuslikest aadetest inspireeritud Soome identiteet. See ei olnud küll otseselt keelepoliitiline liikumine: kesksed kujud Johan Ludvig Runeberg ja Sakari Topelius kirjutasid rootsi keeles ja J. V. Snellman kasutas mõlemat keelt. Siiski soome keeles kirjutanud Elias Lönnroti koostatud "Kalevala" ja Aleksis Kivi romaan "Seitse venda" tõstsid varem põlu all olnud soome keele ja kultuuri väärtust.[5]
Vene võimu all ei saavutanud vene keel kunagi Soomes märkimisväärset rolli, kuigi alates 1818. aastast nõuti ametnikelt vene keele oskuse tunnistust. Aastal 1824 kaotati see nõue vaimulike jaoks, kellelt hakati nõudma tunnistust soome keele oskuse kohta sellistes kogudustes, kus kohalik elanikkond oli soomekeelne. Ülikoolis ametnikuks õppimisel ei nõutud eraldi rootsi keele eksami sooritamist, keeleoskust tõestati emakeeleeksamil. Aastal 1828 asutati ülikooli soome keele lektori ametikoht ning aastal 1850 soome keele ja kirjanduse professori ametikoht. Esimene soomekeelne väitekiri avaldati aastal 1858 ja samal aastal asutati Jyväskyläs esimene kool, kus haridust anti soome keeles.[1]
Seadused ja määrused avaldati rootsi ja vajaduse korral soome keeles. Aastast 1860 väljaantav Soome määruste ja seaduste kogu (Suomen säädöskokoelma) on algusest peale avaldatud nii soome kui ka rootsi keeles (aastatel 1903–1905 ka vene keeles). Seadused valmistati rootsi keeles ja tõlgiti avaldamiseks ka soome keelde. Soomekeelne õigusloomeprotsessi hakkas valdavaks muutuma alles pärast 1906. aastat.[1]
Fennomaania ja svekomaania[muuda | muuda lähteteksti]
Jõupingutused soome keele staatuse ja soomekeelse elanikkonna keeleliste õiguste parandamiseks ühiskonnas tõid 1840. aastatel kaasa kultuuriliselt radikaalse fennomaaniaidee tekkimise.[7] Selle mõjul loodi Soome erakond (Suomalainen puolue) ja hakati välja andma esimest tõeliselt soomekeelset ajalehte Suometarta. Selle liikumise esitatud radikaalsete nõuete vastukaaluks sündis ka svekomaania, mida esindas Rootsi erakond, hiljem Soome Rootsi Rahvapartei.[5]
Fennomaania ja svekomaania olid algusajal üsna lähedased ja mõlemad põhinesid ajastu Euroopa rahvusliikumisel.[8] Professor Toivo Nygårdi järgi oli fennomaania sotsiaalselt ja poliitiliselt konservatiivne liikumine, samas kui svekomaania põhines suurel määral liberaalsel väärtustebaasil.[9] Mõlema keskne idee oli, et keel määrab rahvuse.[10]
Fennomaanide ühe ühise soome keele nõuded ja soov assimileerida riigi rannikuosade rootsikeelne elanikkond äratasid hirmu rootslaste ringkondades.[11] Arvati, et rootsi keel ja kultuur kaovad riigist täielikult. Nende hirmudega võideldi Clas Zilliacuse teadetel ülbuse ja üleolekuga, viidates viikingitest esiisadele ja germaani rassile.[12] Germaani tõu ülemuse tõestamisel tugineti rootslase August Sohlmani ja norralase P. A. Munchi kirjutistele, mille kohaselt soomlased olid mongolite ja tatarlastega sama tõugu ja võimetud looma aarjalastega samal tasemel tsivilisatsiooni.[13]
Mõned svekomaanid, näiteks liikumise asutajate hulka kuuluv Axel Olof Freudenthal, said inspiratsiooni neist rassiteooriatest.[10] Freudenthali kirjutistes ja tema asutatud ajalehes tembeldati soomekeelseid teiseks rassiks; Soomes oli kaks rahvast, kellel ei olnud omavahel veresidet. Soomekeelsete rassilise mittetäisväärtuslikkusega põhjendati seda, et neil ei tohi olla teistega võrdseid õigusi. Soome keelt peeti arengus mahajäänumaks ning seetõttu haldus- ja kultuurkeelena sobimatuks.[14] Freudenthal nägi rootsikeelse elanikkonna tulevikueesmärgina oma rahvusteadlikkuse kinnitamist ja õigust elada rahvuspõhimõtete alusel.
Fennomaanid järeldasid sellest, et Soome rahvuse olemasolu ja riigimoodustamisvõimet saab tõestada, näidates et soomlaste kultuur on kõrgel tasemel. Snellman uskus Freudenthaliga sarnaselt, et keel ja rahvus on identsed, kuid jõudis sel alusel vastupidise tulemuseni. Ta pidas enesestmõistetavaks, et aja jooksul rootsikeelne elanikkond soomestub. Yrjö Koskinen leidis, et võõrastest mõjudest vaba Soome rahvas eksisteeris vaid Rootsi võimu eelsel ajal.[13]
Aastal 1850 anti välja keeleseadus, millega keelati soome keeles muu kui usulise ja majandusliku kirjanduse avaldamine. Seaduse eesmärk oli takistada ajastu Euroopa revolutsiooniliste ideede levikut rahva seas. Kuigi juhtivad konservatiivid pidasid fennomaaniat ohtlikuks ja riigivastaseks, siis soome keele staatus siiski paranes aeglaselt, muu hulgas ülikooli loodud ametikohtade toel. 1851. aastal välja antud määruse kohaselt kasutasid maa-ametnikud alates 1858. aastast soome keelt. Aastal 1862 jõudis senati kaheteistkümneliikmeline komitee oma raportis järeldusele, et soome keel võiks põhimõtteliselt olla Soomes ametliku keele staatuses, kuid leidis siiski, et see ole veel piisavalt arenenud ning et ametnike keeleoskus on liiga nõrk. Komitee ei toetanud ajakava kehtestamist soome keele ametlikuks keeleks tõstmiseks. Olukord võttis siiski üllatava pöörde, kui Snellmani algatusel keiser Aleksander II andis välja määruse, millega kehtestati tähtaeg 20 aastat.[1]
Kahe riigikeele mudeli suunas[muuda | muuda lähteteksti]
Soome kindralkuberner Fjodor Logginovitš Heiden püüdis upitada soome teiseks ametlikuks keeleks. Tema eesmärk oli tegelikult Soome venestamine, kuid ta pidas soome keelt endale nõrgemaks vastaseks kui rootsi keelt. Fennomaanid ei olnud teadlikud tema tagamõtetest ning võtsid tänuga osutatud abi vastu. Ta põrkas siiski rootsimeelsete senaatorite ja juristide, eelkõige prokurör Robert Montgomery seisukoha vastu, mille kohaselt soome keel oli võõras keel, mida ei saanud kohtutes kasutada. 1883. aasta keeleseaduse muudatus sisaldas mõned täpsustused ametnike keelenõuetele, kuid soome keelt ametlikuks keeleks ei kuulutatud. Ametliku keele staatus saavutati alles aastal 1902. Seda varjutas aastal 1900 välja antud keelemanifest, milles muu hulgas muudeti senati keeleks vene keel. Keelemanifesti eesmärk oli Soome venestamine ja tihedamalt ühendamine Vene impeeriumiga. Soome vene elanikkond koosnes sel ajal vaid umbes 6000 inimesest(0,2 protsenti rahvastikust), ehkki neid oli näiteks Helsingi kaupmeeskonnas ligi 40 protsenti.[15] Tegelikult püsisid soome ja rootsi keel senati keeltena ja protokollidele lisatud venekeelsed versioonid olid selgelt tõlked.
Kui 1905. aasta streigi järel avaldatud novembrimanifestiga taastati riigis varem eksisteerinud seaduslik kord, ei tunnistatud seaduste hulgas 1902. aasta keeleseadust, kuid 1900. aasta keelemanifesti vene keelt käsitlevad õigusaktid jäid jõusse. Leo Mechelini juhitud senat otsustas jätta kohaldamata keelemanifesti ja alustas uue seaduse ettevalmistustööd. Senati asjaajamine riigi mõlemas keeles sai märtsis 1906 keisri heakskiidu ja mais kinnitas keiser ka senati esitatud määruse vene keele kasutamise kohta asjaajamiseks Soome haldusasutustes.[1]
19. sajandi lõpus alanud soomekeelse hariduse arendamine viis 20. sajandi alguseks selleni, et oli tekkinud soomekeelne haritud elanikkond ja 1910. aastateks oli soome keelest kujunenud täieõiguslik kultuurkeel. Rootsi keel jäi endiselt riigikeeleks, kuid seda ei olnud enam võimalik pidada kogu rahva keeleks, vaid keeleks, mida rääkis selge vähemus riigi kodanikest. See tõi kaasa ka selle, et rootsikeelne elanikkond hakkas moodustama selgelt eraldi rahvusgruppi, kuhu kuulus lisaks haritud majandus- ja kultuurieliidile ka lihtrahvas.
Iseseisvusaeg[muuda | muuda lähteteksti]
1919. aasta põhiseaduse säte, mis märgib soome ja rootsi keele kaheks riigi ametlikuks keeleks, oli kompromiss, mis võeti vastu pikkade läbirääkimiste tulemusena. Esimestes versioonides terminit riigikeel ei esinenud, kuid nendegi järgi oli nii soome kui ka rootsi keele kõnelejatel õigus kasutada asjaajamises ametiasutustega oma emakeelt. Fennomaanide jõupingutused viia rootsi keel vähemuskeele staatusesse said teravat vastukaja rootsi keele staatust kaitsnud svekomaanidelt. Svekomaanidel omakorda ei õnnestunud taotleda omavalitsuslikku ala rootsi elanikkonnale, mida pooldasid eriti maapiirkondade rootsikeelsed elanikud. Lõuna-Soomes ja pealinnas elanud rootsi elanikkond suhtus omavalitsusse kahtlevamalt.
Mõnede fennomaanide ükskeelsuse saavutamise püüetele vastukaaluks leidis ka osa soomekeelsetest elanikest, et mõlemad keeled võiksid jääda ametliku keele staatusesse ja sillutasid nii teed praegusele kakskeelsusele. Üks kõige selgemad figuure selles rühmas oli senaator ja keeleteadlane E. N. Setälä. Setälä tervitas rootsi keele õpetamist. Tal oli oluline roll riigi esimese keeleseaduse ettevalmistamisel. 1922. aasta keeleseadus määratles soome keele võrdseks rootsi keele kõrval ja reguleeris soome ja rootsi keelte kasutamist kohtutes ja teistes riigi ametiasutustes. Seadus tagas üksikisiku keelelised õigused ennekõike kirjalikus suhtluses ametkondadega.[1]
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Kansalliskielten historiallinen, kulttuurinen ja sosiologinen tausta (Työryhmämuistio) 2000. Keeleseaduskomisjon. Vaadatud 31.8.2007.
- ↑ 2,0 2,1 Karjalan kieli on saanut virallisen aseman YLE Uutiset 26.11.2009
- ↑ Norden.org[alaline kõdulink]
- ↑ "Laki maahanmuuttajien kotouttamisesta ja turvapaikanhakijoiden vastaanotosta". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. detsember 2011. Vaadatud 24. oktoobril 2011.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Opetusministeriö - Kansalliskielten historiallinen, kulttuurinen ja sosiologinen tausta "Tämä fennofiliaksi kutsuttu varhainen suomalaisuusliike on henkilöitynyt Henrik Gabriel Porthaniin, joka kuitenkin suhtautui lojaalisti Ruotsin valtakuntaan ja arvioi, että suomen kieli oli kulttuurin levitessä kokonaan häviävä, niin kuin Länsi-Suomen kehityksestä jo voitiin nähdä."
- ↑ "Miten kaukaa suomalaista nationalismia onkaan haettava?". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. mai 2007. Vaadatud 24. oktoobril 2011.
- ↑ "SKS-kieli ja identiteetti: Fennomania". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. mai 2011. Vaadatud 24. oktoobril 2011.
- ↑ Zacharias Topelius: Kypron prinsessa Lyhennetty Kari Sallamaan artikkelista Kalevala sanataiteessa 1860–1935, Kalevalan kulttuurihistoria, SKS 2008, Kalevalaseura (vaadatud 11.1.2010): "Poliittisen elämän synty Suomessa merkitsi kansallisuusaatteen hajoamista. Fennomanian politisoituminen alkoi 1850-luvulla ja kohosi huippuunsa 1860-luvulla. Samalla edistyksellisestä kansallisuusaatteesta alkoi tulla nationalistista ideologiaa..Tämä aiheutti ruotsinkielisten piirissä monenlaisia reaktioita, toisaalta oman svekomaanisen ideologian rakentamista.."
- ↑ "Toivo Nygård-Suomalaisuuden historian kiinnekohtia". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. september 2015. Vaadatud 24. oktoobril 2011.
- ↑ 10,0 10,1 Marja Vuorinen,VTL, Yhteiskuntahistorian laitos, HY, "Uusmaalaisia henkilökultteja"[alaline kõdulink]: "Axel Olof Freudenthal..svekomanian perustajaisä - "yksi kieli, yksi mieli" -Snellmanin vastavoima, "kaksi kieltä, kaksi kansaa" -mallin kannattaja.."
- ↑ "Den nationella rörelsen i Finland, fennomanin, som utgick från Friedrich Hegels tankar, strävade efter att skapa en enad finsk nation för att stärka Finlands ställning. Nationens gränser skulle sammanfalla med dess folks gränser, och alltså också dess språks gränser. Målet var bland annat en förfinskning av Finland". Charlotta af Hällström-Reijonen: Tavaststjerna i provinsialismernas snårskog. Det sverigesvenska förlagsargumentet i finlandssvensk språkvård, 2007
- ↑ "Vuosisadan alku: kieliriidat ja eristäytyminen". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. august 2011. Vaadatud 24. oktoobril 2011.
- ↑ 13,0 13,1 Suomen arkeologian tutkimushistoriaa
- ↑ Aira Kemiläinen: Suomalaiset, outo pohjolan kansa (1994) s.144-157, Aira Kemiläinen: Mongoleja vai germaaneja, rotuteorioiden suomalaiset (1985)
- ↑ Vähemmistöt poliisin asiakkaina Etelä-Suomen lääninhallitus