Hugo Arnold Oengo

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Hugo Oengo)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Hugo Arnold Oengo (perekonnanimi ka Õngo; 29. november (vkj)/ 12. detsember 1907 Haapsalu10. detsember 1978 Tallinn) oli Eesti ehitusinsener, tehnikateadlane ja vaimulik.[1]

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta õppis Tallinna Linna I Reaalkoolis 1917–1918, lõpetas Läänemaa Ühisgümnaasiumi 1926 (kiitusega), TT ehitustehnika eriala 1932; õppis TÜ tehnikateaduskonnas 1932–1935/36, lõpetas TTÜ ehitusosakonna tööstus- ja tsiviilehituse erialal 1936 (cum laude). Oli esimene Tallinna Tehnikaülikooli lõpetaja (diplomiga nr 1).[1] Täiendas end Zürichi Tehnikaülikoolis 1937. ja 1939. aastal. Tehnikakandidaat (1946).

Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ta töötas õppevaheaegadel ehitiste tehnilise järelevalve alal 1924 a-st, Mõisaküla raudtee ehitusel 1927, Virumaa sildade ehitusel 1928. Osales koos professor O. Maddisoniga 1929. aastast ehitusprojektide koostamisel ja ekspertiisidel;

Tartu Ülikooli tehnikateaduskonna tehnilise mehaanika assistent, vanemassistent 1934–1935/1936.

Tallinna Tehnikaülikoolis 1929–1934, 1936–1941: TT tugevuslaboratooriumi assistent 1929; tehniliste kursuste lektor 1931/1932–1934; tugevus- ja tehnilise mehaanika laboratooriumi vanemassistent 1936–1939; Riikliku Katsekoja insener-eriteadlane 1937–1939; TTÜ ehitusmehaanika ja -konstruktsioonide kateedri adjunktprofessor 1939/1940; puu-, massiiv- ja raudbetoonkonstruktsioonide dotsent 1940/1941.

Osales Taani firma Højgaard & Schultz ettevõtmisel mitme Eestis rajatud silla (Pikasilla, Pärnu, Siimu ja Tori) ehitusel.

Mobiliseeriti 1941. aastal Punaarmeesse. Uurali Industriaalinstituudi insener-konsultant, dotsent 1942–1944.

Tallinna Polütehnilises Instituudis 1944–1948: ehitusmehaanika ja konstruktsioonide kateedri professori kt 1944–1948; teadussektori esimene juhataja 1946–1947. Vallandati TPI-st usuliste veendumuste pärast 1948.[2]

Eesti NSV TA Ehituse ja Arhitektuuri/Ehituse ja Ehitusmaterjalide Instituudi teadur 1949–1966; EKE Projekti peainsener ja peaspetsialist ning Desintegraatori laboratooriumi juhataja 1966–1975.[1]


Teadustöö põhisuunad[muuda | muuda lähteteksti]

Ehitusmaterjalid (põlevkivituhk, raudbetoon, puitbetoon). Kohalike ehitusmaterjalide ja nendest valmistatud toodete (põlevkivituhk, kruus, tsement, betoon jm) ning ehituskonstruktsioonide omadusi.[1]

Teaduskorralduslik ja inseneritegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna linna kommunaalmajanduse osakonna alaline ekspert; Insenerikoja ehitussektsiooni liige 1935–1940; TPI teadusliku nõukogu liige.

Ehitisi[muuda | muuda lähteteksti]

Koos H. Laulu ja O. Maddisoniga projekteeris raudbetoonsildu ja tööstushoonete konstruktsioone, nt osales Maardu fosforiidivabriku projekteerimis- ja ehitustöödel

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Avaldanud üle 30 publikatsiooni ja arvukalt artikleid "Eesti Entsüklopeedias" (1932–1937) sildade, tehnilise mehaanika, ehitustehnika alal.

  • Betooni 28-päevase survetugevuse ennustamisest Eesti Portland-tsemendi tarvitamisel (kaasautor Ottomar Maddison). // TTÜ Toimetised. Seeria A (1938) 4
  • Betoonitööde eriteadlase käsiraamat (kaastoim). Tallinn 1938
  • Die statitische Tragfähigkeit der auf Biegung und exzentrischen Druck beanspruchten Eisenbetonkörper. Tartu 1941
  • Armeeritud tellistalad: proovitulemusi ja dimensioneerimise aluseid (kaasautor Ottomar Maddison). Tartu 1945
  • Põlevkivituhk sideainena (kaasautor Ottomar Maddison). Tartu 1945
  • Põlevkivituhk-sideaine kukermiit. Tartu 1949

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Usutegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli aastast 1929 Eesti Metodisti Kiriku liige. Aastal 1934 oli ta EMK Tallinna koguduse ilmikjutlustaja. Aastal 1935 määrati ta EMK Tartu II koguduse vanema asetäitjaks ja EMK kirikuvalitsuse liikmeks. Aastal 1939 ordineeriti ta Metodisti Kiriku diakoniks, aastatel 19391941 oli ta EMK Tallinna II koguduse (Kopli metodisti koguduse) vaimulik.

Aastatel 19441978 oli ta EMK Tallinna koguduse vaimulik, sealhulgas aastatel 19741978 oli ta Eesti Metodisti Kiriku superintendent.[3]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema isa oli kaugsõidukapten Gustav Oengo.

Tema vend oli luuletaja, lastekirjanik ja kooliõpetaja Julius Oengo. Tema õe Marie abikaasa Johan Mey oli meresõitja, hüdrograaf, geodeet ja sõjaväelane (kolonelleitnant).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti teaduse biograafiline leksikon III. Lk 24
  2. Tallinna Tehnikaülikooli professorid läbi aegade. Tallinn 2008. Lk 283–284
  3. Eesti oikumeenia lugu. Tartu-Tallinn 2009

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ehitusinsenerid TPI-st. Tallinn 1986, lk 44
  • Tallinna Polütehniline Instituut 1936–1986. Tallinn 1986. Lk 68–69, 85, 110, 231, 233, 407, 497
  • "О деятельности НИИС". Valgus. Tallinn 1987. Lk 121
  • Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944 III. Tartu 1994. Lk 260
  • Tallinna Tehnikaülikooli professorid läbi aegade. Tallinn 2008. Lk 283–284

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Livre.png Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.