Vladimir Paavel

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Vladimir Paavel (19. veebruar 1900 Tarvastu16. aprill 1958 Neuss) oli eesti tehnikateadlane.[1]

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Vladimir Paavel sündis kooliõpetaja perekonnas. Ta õppis Tallinna Peetri Reaalkoolis ja Riia Peetri Reaalkoolis ning lõpetas aastal 1917 Tartu Reaalkooli. Astus seejärel Petrogradi Teedeinstituuti, sealt Tallinna Tehnikumi, sealt omakorda Karlsruhe Tehnikaülikooli, mille lõpetas aastal 1925.[2]

Teaduskraad ja kutse[muuda | muuda lähteteksti]

Teaduskraad: dr. techn., "Berechnung von Brunnengalerien mit Heberleitungen" 1947 (Braunschweigi Tehnikakõrgkool).[3][4]

Teenistus[muuda | muuda lähteteksti]

Vladimir Paavel võttis osa Vabadussõjast. Töötas aastatel 1925–1935 Saksamaal ehitusfirmades, osales Maini alamjooksu ümberkanaliseerimisel ning Berliini allmaaraudtee põhjavete tõrjesüsteemi rajamisel ja juhatas Lissabonis veevärgi ehitamist. Tartu Ülikooli tehnikateaduskonna erakorraline professor 1935–1936.[5][3] Tallinna Tehnikaülikoolis 1936–1940: veemajanduse ja vesiehitiste professor 1936–1940; vee-ehituse/vesiehitiste ja aluspõhjamehaanika laboratooriumi juhataja; ehitusosakonna juhataja 1936–1938; prorektor 1938–1940.

1940. aasta suvel oli Vladimir Paavel teaduskomandeeringul Berliinis ja Eestisse ei naasnud. Saksamaal oli ta Balti Ülikooli rajajaid Hamburgis, professor ja prodekaan 19451949.[6][3]

Teadustöö põhisuunad[muuda | muuda lähteteksti]

Veemajandus ja hüdraulika, vesiehitised.[3]

Teaduskorralduslik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Vladimir Paaveli algatusel rajati ja sisustati Tallinna Tehnikaülikoolis vesiehitiste laboratoorium, mis võimaldas uurida hüdraulika seaduspärasusi hüdroehitistel ja vesiehituse aktuaalseid probleeme. Tallinna Tehnikaülikooli peahoonesse Koplis ehitati Vladimir Paaveli algatusel 6-meetrine hüdrotehniline renn.[3] Tundes suurte ehituskavade koostamise ja rakendamise tavasid Lääne-Euroopas, pidas ta vääraks Eesti praktikat anda ehitustöid välja vähempakkumisel. Ta pidas tähtsaks tulevastes insenerides elujaatava töökultuuri kujundamist, tagamaks rahvuse omakultuuri säilimist.[5] Insenerikoja ehitussektsiooni liige 1935–1940; Loodusvarade Instituudi liige 1938–1940; juhtis komisjoni, mis tegeles arhitektuuri eriala avamise ettevalmistamisega Tallinna Tehnikaülikoolis 1939–1940.[1] Osales 1937. aastal rahvusvahelisel sildade ja kõrgehitiste ühingu II kongressil Berliinis, oli tegev Läänemere maade hüdroloogide konverentside korraldamisel.[3] Pärast Teist maailmasõda töötas algul hüdroloogia konsultandina PreussAG-s Hannoveris. 1947. aastal esitas oma doktoritöö Braunschweigi Tehnikaülikooli ja oli samal ajal ka tegev Balti Ülikoolis.[4] Korp! Rotalia vil, Rotary klubi liige.[1][7]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Valgetähe III klassi teenetemärk.[8]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Tallinna Tehnikaülikooli professorid läbi aegade. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikool, 2008, lk 299-300.
  2. Uusi professoreid tehnikateaduskonda // Postimees, 4. aprill 1935, lk 1
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Eesti teaduse biograafiline leksikon. Köide 3. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2013, lk 348-349.
  4. 4,0 4,1 Hager, W. Hydraulicians in Europe 1800-2000: Volume 2. CRC Press. P. 833.
  5. 5,0 5,1 Mägi, V. Unustatud professorit meenutades : Vladimir Paavel 19.02.1900-16.04.1958 // Tehnika ja tootmine (1990) nr 2, lk 28-29.
  6. EE : Eesti entsüklopeedia. 14, Eesti elulood. Tallinn : Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000. Lk 350.
  7. Tallinna Rotary Klubi liikmed 1930-1940
  8. Teenetemärkide kavalerid