Wespe

Allikas: Vikipeedia

10.5cm le FH18/2 Fahrgestell auf Geschutzwagen PzKpfw II

Wespe

Wespe tehnilised andmed
Pikkus 4,81 m
Laius 2,28  m
Kõrgus 2,30  m
Kaal 11,0  t
Kiirus maastikul 20 ja maanteel 40 km/h
Käiguvaru maanteel 95 ja maanteel 220 km
Suurtükk 105 mm haubits leFH 18/2 L/26 või L/28
32 mürsku
Kuulipildujad 1×7,92 mm MG 34
 ??? padrunit
Soomus 5 kuni 30 mm
Mootor 6 silindriline Maybach HL62TRM
Mootori võimsus 140 hj
Meeskond 5 inimest

Wespe (herilane), täisnimetusega "10.5cm le FH18/2 Fahrgestell auf Geschutzwagen PzKpfw II" või ka "Leichte Feldhaubitze 18/2 auf Fahrgestell PzKpfw II (Sf)" ("SdKfz 124") oli Saksamaal Teise maailmasõja ajal toodetud liikurhaubits.

Wespe eellugu ja tehniline lahendus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Püüdes säästa väga heade omadustega PzKpfw II veermiku tootmist, otsustati ehitada sellele iseliikuv suurtükk. Firma Alkett insenerid muutsid Panzer II Ausf.F kompositsiooni põhjalikult, mille tulemusena valmis šassii nimega "Geschutzwagen II" ning sellele ehitatud liikursuurtükk sai 1944. aastal nimeks "Wespe". Masinal oli mootorit nihutatud ettepoole, otse transmissiooni järele, edasi oli nihutatud ka mootori jahutussüsteem. Selle tulemusena vabanes korpuse tagumises osas ruum, mida kasutati ära masina lahingusektsioonina. Lahingusektsioon oli kaitstud liikumatu, pealt lahtise soomustorniga, mille tagumisel küljel asus allalastav luuk mida sai horisontaalasendisse lukustada, seda tulistamise, mürsuvaru suurendamise ning suurtüki montaaži või demontaaži ajaks. Hilisematel masinatel oli pikendatud šassiid 220 mm võrra, mis oli märgatav viimase kanderatta ja tagumise juhtratta vahelt.

Esialgu tellitud 75 mm tankitõrjekahuriga PaK 43/3 relvastatud tankihävitajat sellest masinast ei saanud. Kõrgem juhtkond oli otsustanud kergete tankihävitajate tootmist alustada hoopis Prahas firmas BMM. 1943. aastal oli rindel nõudlus 105 mm haubitsaga relvastatud liikursuurtükkide järgi ning nende tootmiseks saadigi luba. Firma Rheinmetall-Borsigi valmistas uuele masinale 105 mm haubitsa leFH 18/2, millel pikkuseks oli 26 kaliibrit (hilisematel masinatel 28). Haubits kaalus 726 kg ning oli varustatud horisontaalse kiilulukuga. Horisontaalselt sai relva pöörata 17° kummalegi küljele, vertikaalselt aga −5° kuni +42°. Lahingusektsiooni sisekülgedel olevad neli kasti (kummalgi küljel kaks) mahutasid lahinguvaruna 32 mürsku (nende hulka kuulusid kild-fugass-, kumulatiivsed- ja soomustläbistavad mürsud). Sihtimisseadmena oli kasutusel sihik Rblf 36. Meeskonna kaitseks oli osadel masinatel kuulipilduja MG34 ja püstolkuulipilduja MP40, osadel masinatel aga ainult püstolkuulipilduja. Torni vasakul siseküljel oli raadiojaam Fu-5.

Liikutrsuurtüki meeskonda kuulus 5 meest – komandör, juht-mehhanik ja kolm kahurimeest. Juht-mehhaanik paiknes korpuse esiosas spetsiaalses kambris transmissioonist vasakul isoleeritult ülejäänud meeskonnast. Kambri esiseinas oli spetsiaalne tripleksklaasiga kaetud vaatepilu. Rännakul liikudes oli aga võimalik tõsta üles avatav vaateluuk. Kambri külgedel olid aga spetsiaalsed vaatepilud ning katusel kahepoolne luuk.

Wespele oli paigutatud 140 hobujõuline mootor Maybach HL62TRM ja sünkroniseeritud käigukast SSG46 Aphon. Kaks bensiinipaaki mahutasid kokku 170 liitrit kütust. Veermik oli praktiliselt sama mis tankil Panzer II Ausf. F-il, kuid ülevalt toetas roomikuid nelja tugirulliku asemel kolm. Masin kaalus 11,48 tonni, maksimaalne kiirus maanteel oli 40 km/h ning tegevusraadiuseks 220 km.

Tootmine ja kasutamine sõjategevuses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hävitatud Wespe

Wespe seriatootmist alustati veebruaris 1943 firma FAMO tehastes Breslaus ja Varssavis. Vägede ülemjuhatuse esmaseks tellimuseks oli 1000 masinat, mida hilissügiseks vähendti 835-ni, selle tellimuse hulka kuulusid ka laskemoonaveokid. Kuni augustini 1944 suutsid tehased toota 676 iseliikuvat haubitsat ja 159 veokit. Wespega relvastati esmalt 1. tankidiviisi suurtükiväepataljonid. Igasse pataljoni kuulus kaks patareid ning igas patareis oli 6 Wespet ja 2 moonaveokit. Ühed esimesed uued lahingumasinad sai SS diviis "LSSAH" (Leibstandartе-SS Adolf Hitler).

Lahinguristsed sai Wespe Kurski lahingus, milles osales 68 seda tüüpi liikursuurtükki, neist kaotati 14. 1943. aasta lõpuks oli idarindel kaotatud 98 Wespet. Hiljem osalesid sellised liikurid kõikidel rinnetel nii Wehrmachti, kui ka SS vägede koosseisus kuni sõja lõpuni. 1. märtsiks 1945 oli vägedes alles veel 321 töökorras Wespet.

Wespe, nagu ka liikursuurtükk Marder II osutusid kõige edukamateks liikursuurtükkideks, mis olid ehitatud Panzer II baasil. Läbimõeldud kompositsioon ja haubitsa paigutus peaegu masina keskkohta jagasid selle kaalu ühtlaselt veermiku kanderataste vahel ja pikendasid veermiku eluiga.

Wespe baasil ehitatud teised masinad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Munitions Sf auf Fgst PzKpfw II – laskemoonaveok, mida ehitati paralleelselt Wespega ning see oli ehitatud samale šassiile. Veok erines Wespest selle poolest, et sellel puudus suurtükk, liikumatu torni esisein oli kinni ehitatud. See masin oli võimeline mahutama 90 mürsku 105 mm haubitsale, kui ka teenindava meeskonna, kuhu kuulus 3 meest.

Tänapäev[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teadaolevalt on tänapäevani säilinud viis Wespet ning üks Wespe vrakk Bayeuxi memoriaalmuuseumis.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Surviving Panzers – PzKpfw. II, Luchs, Wespe, Marder II tanks

Välislink[muuda | redigeeri lähteteksti]