SdKfz 8
SdKfz 8
| |
|---|---|
| SdKfz 8 (DB10) tehnilised andmed | |
| Pikkus | 7,35 m |
| Laius | 2,5 m |
| Kõrgus | 2,77 m |
| Kaal | 14,7 t |
| Kiirus | maastikul 21 km/h maanteel 51 km/h |
| Käiguvaru | maanteel 125 km maanteel 250 km |
| Suurtükk | – |
| Kuulipildujad | – |
| Soomus | – mm |
| Mootor | Maybach HL 85 TUKRM 8.5L 12-silindriline |
| Mootori võimsus | 185 hj |
| Meeskond | 2 + 11 inimest |
SdKfz 8 ehk Sonderkraftfahrzeug 8 (eesti keeles eri-mootorsõiduk 8) oli teise maailmasõja aegne Saksa poolroomikveok, mida toodeti aastatel 1938–1945 umbes 4000 tükki. Neid kasutati peamiselt suurtükiveokitena raskete kahurite nagu 21 cm Mörser 18, 15 cm Kanone 18 ja 10.5 cm FlaK 38. SdKfz 8 leidis kasutust kõigis Saksamaa teise maailmasõja aegsetes sõjalistes kampaaniates.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Saksa poolroomikveokite esmased kavandid tegi insener Ernst Kniepkamp Sõjaväe Autoosakonnast (Wa Prüf 6) enne, kui Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei 1933. aastal võimule tuli. Tema kavandid anti seejärel kommertsettevõtetele edasiarendamiseks ja katsetamiseks.[1] Daimler-Benz oli aastatel 1931–1932 töötanud oma poolroomikveoki ZD.5 kavandi kallal. See kaalus 9,3 tonni ja kasutas Maybachi 12-silindrilist 150-hobujõulist bensiinimootorit DSO 8. Juhi taga paiknes kolm pingirida. Selle veermik põhines Esimese maailmasõja aegse Marienwagen II veermikul, mis ei sarnanenud kuidagi hilisema SdKfz 8 vaheldumisi paiknevate maanteerataste ja torsioonvedrustusega.[2]
Daimler-Benz kombineeris mõlema masina parimad omadused ja lõi 1934. aastaks prototüübi DB 7. See kasutas sama mootorit mis ZD.5 ja juhi taga oli kaks pinkide rida, kuid muus osas vanema mudeliga eriti ei sarnanenud. Kere ülaosa jäi kogu SdKfz 8 tootmise ajal samasuguseks. Masin kaalus 14,4 tonni ja see suutis järel vedada kuni 12 tonniseid järelhaagiseid. Aastal 1936 ilmus täiustatud mudel DB s8. Raskem, 15-tonnine mudel DB 9 valmis 1938. aastal. See kasutas Maybachi HL 85 TUKRM mootorit, suutis kanda 800 kg koormat ja vedada 14 tonniseid järelhaagiseid. Daimler-Benz proovis ebaõnnestunult kasutada diiselmootorit OM 48/1, kuid Armee Relvaamet lükkas selle tagasi. DB 10, DB 9-a viimistletud versioon, valmis 1939. aasta oktoobris ja seda toodeti kogu ülejäänud sõja ajal.[3]
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
SdKfz 8 jõuallikas oli 12-silindriline vesijahutusega Maybachi 8,52-liitrine HL 85 TUKRM bensiinimootor võimsusega 185 hobujõudu. Sellel oli ZF-i poolautomaatkäigukast nelja edasi- ja ühe tagurpidikäiguga. Juht valis kõigepealt käigu ja vahetus toimus, kui sidur alla vajutati. Bensiinipaake oli kaks: üks 40-liitrine ja teine 210-liitrine.[4]
Masina juhtimiseks kasutati nii esirattaid kui ka roomikuid. Süsteem oli üles ehitatud nii, et laugetes kurvides kasutati ainult rattaid, kuid roomikutele hakati pidureid rakendama vastavalt sellele, kui palju rooli pöörati. Roomikute vedaval rattal oli tavapärasemate hammaste asemel rullikud. Kuus maanteeratast oli kinnitatud pöördkäppade külge ja kasutasid torsioonvedrustust. Tagumist tugiratast kasutati roomiku pingutamiseks. Esiratastel olid lehtvedrud ja amortisaatorid.[4]
Meeskonnaruumil oli kolm pingirida. Esimene oli juhi ja tema abilise jaoks, teised kaks meeskonna vedamiseks. Tagumises lastiruumis oli neli panipaika: kaks avanesid kummalegi küljele ja kaks taha. Tuuleklaasi sai alla klappida või üldse ära võtta. Meeskonnaruumile sai kokkukäiva presentkatte peale tõmmata ja see pidi tuuleklaasi külge kinnituma.[5]
SdKfz 8 algne mudel suutis vedada 12-tonnist järelkäru, kuid sõjaaegsel mudelil DB 10 oli veovõimet suurendatud 14 tonnini.[6]
Tankitõrje versioon[muuda | muuda lähteteksti]
Tankitõrje eesmärkidel monteeriti 1939. aastal kümme 8,8 cm Flak 18 õhutõrjekahurit pjedestaalidele DB s8 ja DB 9 keredele. Neid masinaid nimetati 8.8 cm Flak 18 (Sfl.) auf Zugkraftwagen 12t (Sd.Kfz. 8). Lisaks tankitõrjele olid need mõeldud ka kindlustatud positsioonide ründamiseks. Kahuril oli kaitsekilp, kuid mingit muud kaitset meeskonnal ei olnud. Standardse juhikabiini asemele ehitati madalam soomustatud kabiin ja ka mootoriruum kaeti suhteliselt õhukese 14,5 millimeetrise soomusega. Sõiduk kaalus 20 tonni, oli 7,35 meetrit pikk, 2,8 meetrit lai ja 2,65 meetrit kõrge.[7] Tänu madalamale kabiinile sai kahurist vabalt otse ette lasta, kuid kahuri kilp takistas seda rohkem kui 151° pööramast. Tõstenurk oli −3° kuni +15°.[8]
Kõik kümme masinat anti tankitõrjepataljoni Panzerjäger-Abteilung 8 esimesele kompaniile, mis osales Poola kampaanias 1939. aastal, Prantsusmaa kampaanias 1940. aastal ja sissetungil Nõukogude Liitu 1941. aastal. Jaanuaris 1942 formeeriti see ümber Panzerjäger-Kompanie 601-ks ja aprillis Tankitõrjepataljoni 559 kolmandaks kompaniiks. Teadete kohaselt kaotati viimased kolm masinat 1943. aasta märtsiks.[8]
Sarnane masin valmistati ka SdKfz 9 põhjal. Erinevalt SdKfz 8 tankitõrje mudelist ei tehtud SdKfz 9-le uut madalamat soomustatud kabiini, vaid soomusatud versioon standardkabiinist, mis kõrguse tõttu ei võimaldanud otse ette lasta. SdKfz 9 versioon oli võimeline ka õhusihtmärke laskma.[7]
Tootmine ja kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Daimler-Benz ja Krupp olid peamised SdKfz 8 tootjad sõja ajal, kuid Krauss-Maffei tootis aastatel 1940–1941 315 masinat ja Škoda hakkas neid tootma viimastel sõja-aastatel. 20. märtsil 1942 oli 1615 kasutuskõlblikku SdKfz 8-t, aastal 1943 toodeti neid 507 tükki ja 1944. aastal 602 tükki. Kokku toodeti umbkaudu 4000 masinat.[9] Pärast sõda kasutas Tšehhoslovakkia SdKfz 8-id, kuid pole teada, kas Škoda neid pärast sõda ka juurde tootis või kui kauaks need kasutusele jäid.[6]
Erinevalt paljudest teistest Saksa poolroomikveokitest kasutati SdKfz 8-id peaaegu alati suurtükitraktorina raskete kahurite vedamiseks ega modifitseeritud teiste ülesannete täitmiseks.[10]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Spielberger 2008, lk 24
- ↑ Spielberger 2008, lk 76, 85
- ↑ Spielberger 2008, lk 85–86
- ↑ 4,0 4,1 Spielberger 2008, lk 164
- ↑ Spielberger 2008, lk 79
- ↑ 6,0 6,1 Spielberger 2008, lk 85
- ↑ 7,0 7,1 Chamberlain, Doyle 1978, lk 186
- ↑ 8,0 8,1 Jentz 2004, 28–31
- ↑ Spielberger 2008, lk 86
- ↑ Spielberger 2008, lk 77
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Peter Chamberlain, Hillary Doyle Encyclopedia of German Tanks of World War Two: The Complete Illustrated Directory of German Battle Tanks, Armoured Cars, Self-propelled guns and Semi-tracked Vehicles 1939–1945. Silverdale Books, 1978 ISBN 1845090128
- Walter J. Spielberger, Halftracked Vehicles of the German Army 1909–1945. Atlgen, PA: Schiffer, 2008 ISBN 978-0-7643-2942-5
- Thomas L. Jentz, (2004). Panzerjaeger (3.7 cm Tak to Sfl. Ic): Development and Employment from 1927 to 1941. Panzer Tracts. 7-1. Doyle, Hilary Louis. Boyds, MD: Panzer Tracts. ISBN 0-9744862-3-X.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: SdKfz 8 |