PzKpfw III

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Panzer III)

PzKpfw III Ausf. М

[PzKpfw III Ausf. М]

PzKpfw III Ausf. М tehnilised andmed
Pikkus 6,41 m
Laius 2,95  m
Kõrgus 2,5  m
Kaal 22,7  t
Kiirus maastikul 19 ja maanteel 40 km/h
Käiguvaru maanteel 85 ja maanteel 155 km
Suurtükk 50 mm KwK39L/60
laskemoona 98 mürsku
Kuulipildujad 2×7,92 mm MG 34
laskemoona 4950 padrunit
Soomus 10 kuni 70 mm
Mootor 12 silindriline Maybach HL120TRM
Mootori võimsus 300 hj
Meeskond 5 inimest

PzKpfw III ehk Panzerkampfwagen III (tänapäevaselt ka Panzer III) olid Saksamaal aastatel 19371943 toodetud (kuni 1945. aastani kasutuses olnud) keskmised tankid, mis olid relvastatud 37 või 50 mm kahuriga. Põhiehituse järgi asus nende mootor taga, keskel oli torn relvastuse ja laskemoonaga, ees juhi ja kuulipilduri vahel asus käigukast. Mootor ja käigukast olid omavahel ühenduses piki tanki põhja kulgeva kardaaniga, käigukastist oli jõuülekanne esiteljele ja esitelg koos esiratastega oligi vedav.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

PzKpfw III lugu algas 1934. aastal, kui Saksa Relvastusamet andis firmadele Daimler-Benz AG, Krupp, MAN (Maschinenfabrik Augsburg Nuernburg AG) ja Rheinmetall-Borsig tellimuse projekteerida tank, mille kaal oleks 15 tonni ning põhirelvaks 37 mm kahur. Esialgu kandis see tank koondnime ZW (Zugführerwagen – rühmaülema masin). 1936. aasta sügiseks saadi prototüübid valmis ning järgnes nende katsetamine Kummersdorfi ja Ulmi polügoonidel, kus katsetused kestsid 1937. aasta lõpuni, kuid juba varem oli Daimler-Benzilt tellitud algul 5 ja seejärel 10 (0-seeria) tanki.

Panzer III konstruktsioon ja tehniline lahendus[muuda | muuda lähteteksti]

Relvastus[muuda | muuda lähteteksti]

Panzer III esimeste mudelite (A–G) pearelvaks oli firma Rheinmetall-Borsig 37 mm suurtükk KwK L/45, mille pikkuseks oli 45 kaliibrit (1717 mm) ning kaalu 195 kg. Vertikaalselt oli võimalik suurtükki liigutada −10° kuni +20°, Suurtüki päästik oli elektriline, laskekiirus 15–18 lasku minutis. Kahuri lahingukomplekti kulusid soomustläbistavad mürsud PzGr (kaal 0,685 kg ja algkiirus 745 m/s), alakaliibrilised mürsud PzGr 40 (0,368 kg ja 1020 m/s) ja kildfugassmürsud SprGr 18 (0,615 kg ja 725 m/s). A-mudelil oli kaasas 150, B-, C- ja D-mudelil 121 ning E-, F- ja G-mudelitel 131 mürsku.

Järgmised mudelid (G–J) said omale pearelvaks 50 mm kahuri KwK 38 L/42, mida toodeti samuti firmas Rheinmetall-Borsig. Pikkust oli sellel suurtükil 42 kaliibrit (2100 mm), kaalu 400 kg ning vertikaalselt sai teda liigutada −10° kuni +20°. Päästik oli elektriline, kuid seda sai stabiliseerida pööratava käsiajamrattaga. Laskekiirus oli sellel kahuril 15 lasku minutis. Suurtüki tagasijooksu mehhanism koosnes hüdraulilisest tagasijooksu pidurist, hüdropneumotaandurist ja külgmistest torudest, tagasijooksu pidur paremal ja taandur vasakul küljel. Lahingukomplekti kuulusid soomustläbistavad mürsud PzGr ja PzGr 39 (kaal 2,06 kg ja algkiirusega 685 m/s) ning kildfugassmürsud SprGr 38 (1,823 kg ja 450 m/s). Lahinguvaru oli nendel mudelitel 97–99 mürsku.

Mudelid J–M olid relvastatud 50 mm suurtükiga KwK 39 L/60, selle pikkuss oli 60 kaliibrit (3000 mm) ja kaal 435 kg. Ehituselt sarnanes ta kahuriga KwK 38, põhierinevuseks oli mürsu hülsi pikkus, mis kasvas 288 millimeetrilt 420 millimeetrini. Lahingukomplekti kuulusid soomustläbistavad mürsud PzGr KwK 39 ja PzGr 39 KwK 39 (kaal 2,06 kg ja algkiirusega 835 m/s), alakaliibrilised mürsud PzGr 40 KwK 39 ja PzGr 40/1 KwK 39 (1,07 kg ja 130 m/s) ning kildfugassmürsud SprGr 38 KwK 39 (1,82 kg ja 550 m/s). Lahinguvaru oli J-mudelil 84 ning L- ja M-mudelitel 92 mürsku.

N-mudel relvastati 75 mm kahuriga KwK 37, pikkusega 24 kaliibrit (1765,3 mm) ja kaaluga 490 kg. Vertikaalselt sai suurtükki liigutada −10° kuni +20° ning kahur oli varustatud vertikaalse lukukiilu ja elektrilise päästikuga. Lahingukomplekti kuulusid soomustläbistavad mürsud KgrRotPz (kaal 6,8 kg ja algkiirusega 385 m/s), kumulatiivsed mürsud Gr 38H1/A, Gr 38H1/B ja Gr 38H1/C (4,44:4,8 kg ja 450:485 m/s), suitsumürsud NbGr (6,21 kg ja 455 m/s) ning kildfugassmürsud (5,73 kg ja 450 m/s). Lahinguvaru N- ja ümberrelvastatud L-mudelil oli 56 ning ümberrelvastatud Mmudelil 62 mürsku.

Mudelitel A-st G-ni oli suurtükiga paaris kaks firma Rheinmetall-Borsig kuulipildujat MG 34 kaliibriga 7,92 mm. Kolmas selline kuulipilduja oli korpuse esiseinas radisti ees. Lahinguvaru kuulipildujatele oli 4425 padrunit. Järgmistel, 50 mm suurtükiga mudelitel (Ausf. G–М) oli kahuri kõrval ainult üks kuulipilduja. Mudelitel E–H oli korpuse esiseinas olev kuulipilduja kinnitatud spetsiaalse kuulkinnitusega Kugelbfende 30 ning järgnenud mudelitel (Ausf. J–N) Kugelbfende 50. Panzer III viimastel mudelitel (Ausf. L–M) oli komandöritorni külge kinnitatud seadeldis Fliegerbeschfflzgerat 41 või 42, mille külge sai kinnitada õhutõrjekuulipilduja. Lahingukomplekti kuulus viimastel mudelitel erinevalt 2700–4950 padrunit.

Tankid 37 mm suurtükiga olid varustatud monokulaarse teleskoopsihikuga TZF 5a, 50 mm kahuriga KWK 38 – TZF 5d, 50 mm kahuriga KWK 39 – TZF 5e ning N-mudeli masinad TZF 5b. Viimasel oli 2,4-kordne suurendus. Radisti kuulipilduja oli varustatud 1,8-kordse suurendusega teleskoopsihikuga KZF 2.

Veermik[muuda | muuda lähteteksti]

Veermike muutumine mudelite kaupa

PzKpfw III Ausf. A veermik oli mõlemal küljel ühesugune ning see koosnes viiest suurest paaris kanderattast ja kahest roomikuid toetavast tugirullikust, esiosas oli vedav ja tagaosas juhtratas. Kõigil viiel kanderattal oli omaette vedrustus.

B-, C- ja D-mudelitel oli kummalgi küljel kaheksa väikest paariskanderatast, mis omakorda olid kokku monteeritud neljaks paariks. Vedrustusena kasutati lehtvedrustust. Nende mudelite erinevuseks oli vedrude ja amortisaatorite arv ning nende paigutus. Tugirullikuid oli kolm ja roomikute laius oli 360 mm.

Alates E-mudelist sai Panzer III endale kuus 520 mm diameetriga kanderatast ja kolm tugirullikut diameetriga 310 mm. Vedrustuseks oli individuaalne torsoonvedrustus, mis koosnes kronsteinist, mille üks ots oli kinnitatud liikuva sõrmega tanki kere külge ning teise otsa külge oli kinnitatud kanderatas. Kronsteini keskosa toetas aga vedrusüsteem. Esimene ja kuues ratas olid varustatud hüdraulilise teleskoop amortisaatoriga. Alates E-mudelist olid vasaku külje kanderattad nihutatud 127 mm tahapoole võrreldes parempoolsete ratastega ning seetõttu paistavad tankide külgvaates osaliselt ka vastaskülje tugirattad.

Vedav ratas koosnes kummalgi küljel kahest hammastega rattast, igal rattal oli 21 hammast, mis haakusid roomikutega. Terasroomikud koosnesid 93–94 lülist ning roomikute laius oli 360 mm, alates E-mudelist 400 mm. Sügis-talvisel perioodil kasutati ka nn idaroomikuid (Ostkette), mille laius oli 550 mm.

Elektriseadmed[muuda | muuda lähteteksti]

Panzer III kasutatud voolutugevus oli 12 volti. Vooluallikateks olid generaatorid Bosch GQL 300/12-900RS36 võimsusega 300 vatti (Ausf. А–D ja Ausf. G), Bosch GTLN 700/12-1500 võimsusega 700 W (Ausf. E–F) või Bosch GTLN 600/12-1500 võimsusega 600 W (Ausf. H–N ja Flammpanzer III) ning kaks Boschi akut mahtuvusega 105 ampertundi. Tarbijateks olid aga elektristarter (mootori käivitamiseks käsitsi kasutati inertstüüpi starterit), süütesüsteem, torni ventilaator (Ausf. G–N), signaallambid, sihiku valgusti, sideseadmed, ülemise ja alumise aparatuuri valgustus, helisignaal ja suurtüki päästik.

Sideaparatuur[muuda | muuda lähteteksti]

Kõik PzKpfw. III mudelid olid varustatud raadiojaamaga FuG 5, mis paiknes tanki korpuse esiosas radist-kuulipildurist paremal. Selle raadiojaama tegevusraadiuseks oli telefonina 6,4 km ja telegraafina 9,4 km. Tanki siseseks sidepidamiseks kasutati raadioseadet TPU ja signaallampe.

Modifikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

PzKpfw III Ausf. A (SdKfz 141)[muuda | muuda lähteteksti]

1937. aasta mais firmas Daimler-Benz toodetud PzKpfw III Ausf. A, mis oli praktiliselt katsepartiiks, kaalus 15,4 tonni. Selle masina soomuse paksuseks oli korpuse esi- ja taga külgedel ning korpuse külgedel 14,5 mm, mis kaitses kuulide ja mürsukildude eest. Torni katuse soomus oli 10 mm ning korpuse põhi kõigest 4 mm. Kokku keevitatud kolmekohaline torn oli valmistatud firmas Rheinmetall, ning sellele oli paigutatud 37 mm suurtükk pikkusega 46,5 kaliibrit. A-mudelil oli ka kolm kuulipildujat MG 34, kaks paiknesid tornis kahuri kõrval ning üks korpuse esiseinas radisti ees. Laskemoona varu oli kahurile 150 mürsku ja 4425 padrunit kuulipildujatele. Meeskonda kuulus viis meest – komandör, sihtur, laadija, juht-mehaanik ja radist-kuulipildur. Torni tagumises osas paiknes silindriline komandöri torn , millel oli kaheksa vaatepilu ja katusel kahepoolselt avanev luuk. ülejäänud meeskonna liikmetele oli paigaldatud ühepoolsed luugid tanki külgedele (juht-mehaaniku ja radist-kuulipilduri luugid paiknesid tanki esiosas, korpuse lael).

Tankil oli V-kujuline 12-silindriline karburaatormootor Maybach HL 108TR, mille võimsus oli 250 hj ja pöörete arv minutis 3000. Veoülekandeks oli viiekäiguline käigukast (viis edasi ja üks tagasi käik) ZF SFG75, millel oli tanki pööramiseks planetaarne pöördemehhanism. Maksimaalne kiirus maanteel oli 32 km/h ja läbisõit 165 km.

  • Meeskond: 5 meest
  • Kaal: 15,4 tonni
  • Pikkus: 5,69 meetrit
  • Laius: 2,81 meetrit
  • Kõrgus: 2,34 meetrit
  • Mootor: Maybach HL108TR võimsusega 250 hobujõudu
  • Kiirus: maanteel 32 km/h ja maastikul 18 km/h
  • Läbisõit: maanteel 105 km ja maastikul 95 km
  • Veoülekanne: Maybach ZF SFG75
  • Käigud: 5 edasi ja 1 tagasi
  • Relvastus: 37 mm suurtükk KwK 36L/45 (150 mürsku) ja kolm 7,92 mm kuulipildujat MG 34 (4425 padrunit)
  • Toodang: 15 masinat (mai 1937)
  • Tootjafirma: Daimler-Benz

PzKpfw III Ausf. B (SdKfz 141)[muuda | muuda lähteteksti]

1937. aastal lasti tehasest välja 15 masinat järgmist mudelit, Ausf. B. Peamiseks muudatuseks võrreldes eelmise mudeliga oli uus veermik. See koosnes kaheksast väikesest paaris kanderattast, mis moodustasid neli neljarattalist vankrit. Tanki mõlemal küljel oli kahest poolellips vedrulehtedest vedrustust, kumbki ühendas kahte vankrit. Igal vankril oli oma amortisaator, mis oli valmistatud firmas Fichtel & Sachs. Roomikuid toetas kolm tugirullikut ning juht ja veoratas jäid võrreldes eelmise mudeliga samaks. Roomikute toetuspind maale vähenes 3400 millimeetrilt 3200 millimeetrile.

Uut tüüpi veermik tõstis tanki kiirust 35 km/h, mass aga kasvas 15,9 tonnile. Muudetusi tehti veel ventilatsiooniluukidel, väljalaskesüsteemis ja korpuse esiosa peal olevatel pöördemehhanismi juurdepääsu luukidel. Raadiojaama Fug 5 antenn paigutati tanki ahtrisse. B-mudel sai omale ka uue komandöri torni, mis oli analoogne PzKpfw IV A-mudeliga.

  • Meeskond: 5 meest
  • Kaal: 15,9 tonni
  • Pikkus: 5,67 meetrit
  • Laius: 2,81 meetrit
  • Kõrgus: 2,39 meetrit
  • Mootor: Maybach HL108TR võimsusega 250 hobujõudu
  • Kiirus: maanteel 35 km/h ja maastikul 18 km/h
  • Läbisõit: maanteel 105 km ja maastikul 95 km
  • Veoülekanne: Maybach ZF SFG75
  • Käigud: 5 edasi ja 1 tagasi
  • Relvastus: 37 mm suurtükk KwK 36L/45 (121 mürsku) ja kolm 7,92 mm kuulipildujat MG 34 (4500 padrunit)
  • Toodang: 15 masinat (1937)
  • Tootjafirma: Daimler-Benz

PzKpfw III Ausf. C (SdKfz 141)[muuda | muuda lähteteksti]

C-mudel erines B-mudelist vähe, muudeti veermiku vedrustust, milles nüüd oli kolm poolellips vedrulehtedest koosnevat vedru. Amortisaatorid olid ainult esimesel ja viimasel neljarattalisel vankril. Väikesed muudatused tehti väljalaskesüsteemis ning parandusi tehti ka planetaarsel pöördemehhanismil. Tanki kaal kasvas 16 tonnini. 1937. aasta keskpaigast kuni jaanuarini 1938 ehitati C-mudelit firmas Daimler-Benz 15 masinat.

  • Meeskond: 5 meest
  • Kaal: 16 tonni
  • Pikkus: 5,85 meetrit
  • Laius: 2,82 meetrit
  • Kõrgus: 2,42 meetrit
  • Mootor: Maybach HL108TR võimsusega 250 hobujõudu
  • Kiirus: maanteel 35 km/h ja maastikul 18 km/h
  • Läbisõit: maanteel 105 km ja maastikul 95 km
  • Veoülekanne: Maybach ZF SFG75
  • Käigud: 5 edasi ja 1 tagasi
  • Relvastus: 37 mm suurtükk KwK 36L/45 (121 mürsku) ja kolm 7,92 mm kuulipildujat MG 34 (4500 padrunit)
  • Toodang: 15 masinat (1937 – jaanuar 1938)
  • Tootjafirma: Daimler-Benz

PzKpfw III Ausf. D (SdKfz 141)[muuda | muuda lähteteksti]

Järgmist, D-mudelit toodeti jaanuarist juunini 1938 kokku 30 masinat. Nendel masinatel oli muudetud jällegi vedrustust, esimesed ja viimased vedrud olid paigutatud viltuselt. Ümber ehitati ka tanki korpuse tagaosa ja mootoriruumi lagi, kust kaotati õhutusribid. Mootori jahutuseks tehti korpuse külgedele õhutusavad. Masin sai endale ka uue kuuekäigulise käigukasti ZF SSG76.

Korpuse ja torni soomuse paksust suurendati 30 millimeetrini (esimestel viiel masinal oli soomus 14,5mm), selle tulemusena suurenes ka tanki kaal 19,8 tonnile. D-mudel sai omale ka uue viie vaatepiluga komandöri torni ning uued veo- ja juhtrattad.

  • Meeskond: 5 meest
  • Kaal: 19,8 tonni
  • Pikkus: 5,92 meetrit
  • Laius: 2,82 meetrit
  • Kõrgus: 2,42 meetrit
  • Mootor: Maybach HL108TR võimsusega 250 hobujõudu
  • Kiirus: maanteel 35 km/h ja maastikul 18 km/h
  • Läbisõit: maanteel 165 km ja maastikul 95 km
  • Veoülekanne: Maybach ZF SSG76
  • Käigud: 6 edasi ja 1 tagasi
  • Relvastus: 37 mm suurtükk KwK 36L/45 (121 mürsku) ja kolm 7,92 mm kuulipildujat MG 34 (4500 padrunit)
  • Toodang: 30 masinat (jaanuar – juuni 1938)
  • Tootjafirma: Daimler-Benz

PzKpfw III Ausf. E (SdKfz 141)[muuda | muuda lähteteksti]

1938. aasta oktoobris lasti firmades Daimler-Benz, Henschel (Henschel & Söhn AG) ja MAN tootmisse järgmine Panzer III mudel (Ausf. E). Sellel mudeli tellimuseks oli 1250 masinat, kuid mai lõpuks 1939, kui pidi olema toodetud 500 tanki, oli valmis kõigest 10 masinat. Järgmise kahe kuuga suudeti toota ka kõigest 19 masinat (ette oli nähtud 200 tanki). Teise maailmasõja alguseks ei suudetudki seda plaani täita ning kokku toodetigi vaid 96 E-mudeli tanki.

E-mudel sai jällegi uue veermiku, sellel oli kuus kanderatast ja vedrustusena kasutati torsoonvedrustust. Konstruktsiooni iseärasustest tingituna olid vasaku poole tugirattad võrreldes parema poole omadega nihutatud 127 mm (5 tolli) tahapoole. Esimesel ja kuuendal rattal oli amortisaatorid. Tankile paigutati ka uus mootor Maybach HL 120TR võimsusega 300 hobujõudu ning uus kümnekäiguline käigukast Variorex SRG 328-145.

Radisti kuulipilduja sai uue kuulkinnituse Kugelblende 30 ja juht-mehaanik uue vaatlusseadme (tripleksklaasiga vaatepilu ja periskoop) Fahrersehklappe 30. Torni külgmised luugid tehti kahepoolseks ning korpuse külgedele veermiku tugirullikute ja kanderataste vahele tehti evakuatsiooniluugid. Mõnevõrra muudeti ka mootoriruumi luuke. Ülejäänud muudatused tehti juba tootmise käigus.

Aastatel 1940–1941 relvastati osa E-mudeli masinaid ümber 50 mm suurtükiga KwK 38L/42. Osa masinaid ehitati aga sõja käigus suurtükiväe vaatlusmasinateks ja komandöri tankideks.

  • Meeskond: 5 meest
  • Kaal: 19,5 tonni
  • Pikkus: 5,38 meetrit
  • Laius: 2,91 meetrit
  • Kõrgus: 2,44 meetrit
  • Mootor: Maybach HL120TR võimsusega 300 hobujõudu
  • Kiirus: maanteel 40 km/h ja maastikul 18 km/h
  • Läbisõit: maanteel 165 km ja maastikul 95 km
  • Veoülekanne: ZF SSG76
  • Käigud: 10 edasi ja 1 tagasi
  • Relvastus: 37 mm suurtükk KwK 36L/45 (131 mürsku) ja kolm 7,92 mm kuulipildujat MG 34 (4500 padrunit)
  • Toodang: 96 masinat (oktoober 1938 – oktoober 1939)
  • Tootjafirma: Daimler-Benz, Henschel ja MAN

PzKpfw III Ausf. F (SdKfz 141)[muuda | muuda lähteteksti]

PzKpfw III Ausf. F
Tauchpanzer III

1939. aasta oktoobris tootmisse läinud F-mudel oli sisuliselt PzKpfw III Ausf. E mitmete pisitäiustustega. Seda toodeti kuni 1940. aasta juulini firmades Daimler-Benz, Henschel, MAN, Alkett (Altmaerkische Kettenwerk GmbH) ja FAMO (Fahrzeug und Motorenbau GmbH) kokku 435 masinat. Täiustatud oli ka mootorit, milleks nüüd oli Maybach HL120TRM. Esimesed 335 tanki relvastati 37 mm kahuri KwK36L/45 ning kolme kuulipilduja MG 34-ga, järgmised 100 masinat said aga 50 mm kahuri KwK38L/42 ning kaks kuulipildujat (kahuri kõrvale jäi vaid üks kuulipilduja). Aastatel 1940–1942 relvastati varasemad E- ja F-mudeli tankid ümber 50 mm suurtükiga.

Juulist 1940 hakati tootma Panzer III baasil veealuseid tanke Tauchpanzer, mis olid ette nähtud Inglismaa ründamiseks. Üldse toodeti kokku F-mudeli ja ka järgnevate mudelite G ja H baasil 168 hermeetilist tanki. Masinatele pandi peale 18 m kõrgused ja 20 cm läbimõõduga õhutorud. Nende abil oli võimalik sõita kuni 15 m sügavuses vees, ilmselt oli arvestatud ka paraja lainetusega. Vee all orienteerumiseks kasutati kompassi, kui tank vee alla kinni jäi, oli meeskonnal võimalik evakueerida kaasas oleva allveelaevadel kasutatava päästepaadiga. Inglismaa dessant jäi ära ning 1941. aastal asendati 18 m õhutorud 3,5-meetristega, mis pidid võimaldama neil ületada jõekoolmeid. Esmakordselt kasutati neid tanke 22. juunil 1941, kui Wehrmachti 18. tankidiviisi tankid Patulini juures Bugi jõest nii läbi sõitsid, et vahepeal üle tornikatuse vette kadusid.

  • Meeskond: 5 meest
  • Kaal: 19,8 tonni
  • Pikkus: 5,38 meetrit
  • Laius: 2,91 meetrit
  • Kõrgus: 2,44 meetrit
  • Mootor: Maybach HL120TRM võimsusega 300 hobujõudu
  • Kiirus: maanteel 40 km/h ja maastikul 18 km/h
  • Läbisõit: maanteel 165 km ja maastikul 95 km
  • Veoülekanne: ZF SSG76
  • Käigud: 10 edasi ja 1 tagasi
  • Relvastus: 37 mm suurtükk KwK 36L/45, (131 mürsku) ja kolm 7,92 mm kuulipildujat MG 34 (4500 padrunit)
  • Toodang: 435 masinat (oktoober 1939 – juuli 1940)
  • Tootjafirma: Daimler-Benz, Henschel, MAN, Alkett ja FAMO

PzKpfw III Ausf. G (SdKfz 141)[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aasta aprillist hakkasid firmad Daimler-Benz, Henschel, MAN, Alkett, Wegmann (Waggonfabrik Wegmann AG), MNH (Maschinenfabrik Niedersachen Hannover GmbH) ja FAMO tootma PzKpfw III Ausf. G-mudelit, mille esimesed 50 tanki olid relvastatud 37 mm kahuriga KwK 36L/45 (hiljem vahetati välja 50 mm vastu) ning järgnevad 50 mm kahuriga KwK 38L/42. Hitler oli küll soovitanud 60-kaliibrilise pikkusega 50 mm kahurit KwK 39, kuid mingil põhjusel sai selleks tunduvalt lühem, vaid 42-kaliibrine kahur KwK 38. Kõikidel G-mudeli masinatel oli kaks kuulipildujat MG 34 ning laskemoona oli kahurile 99 mürsku ja kuulipildujatele 3750 padrunit.

Tanki torni katusele tehti elektroonilised ventilaatorid, luugid signaalrakettide laskmiseks ning uue komandöri torni viie vaatepiluga, sarnase nagu tankil PzKpfw IV. Alates G-mudelist suurendati ka roomikute laiust seniselt 36 sentimeetrilt 40 sentimeetrile, arvatavasti oli see tingitud tanki kaalu suurenemisest, masin sai omale ka uued veo- ja juhtrattad.

G-modifikatsioonist alates hakati tankitorni tagaküljele kinnitama metallkasti, kus hoiti tööriistu, varuosi ja muud sellist. See kast sai tuntuks nimetuse all Rommeli kast (Rommel Kiste). Nimelt 1941. aasta veebruaris, kui Erwin Rommel läks oma tankidega Aafrikasse, oli talle eelnevalt valmistatud eriehitusega PzKpfw III Ausf. G (trop). Nendel oli tugevdatud jahutussüsteem ja tolmufiltrid ning just nendel masinatel kasutatigi esmakordselt neid kaste.

  • Meeskond: 5 meest
  • Kaal: 20,3 tonni
  • Pikkus: 5,41 meetrit
  • Laius: 2,95 meetrit
  • Kõrgus: 2,44 meetrit
  • Mootor: Maybach HL120TRM võimsusega 300 hobujõudu
  • Kiirus: maanteel 40 km/h ja maastikul 18 km/h
  • Läbisõit: maanteel 165 km ja maastikul 95 km
  • Veoülekanne: ZF SSG76
  • Käigud: 10 edasi ja 1 tagasi
  • Relvastus: 50 mm suurtükk KwK 38L/42, (99 mürsku) ja kaks 7,92 mm kuulipildujat MG 34 (3750 padrunit)
  • Toodang: 600 masinat (mai 1940 – veebruar 1941)
  • Tootjafirma: Daimler-Benz, Henschel, MAN, Alkett, Wegmann, MNH ja FAMO.

PzKpfw III Ausf. H (SdKfz 141)[muuda | muuda lähteteksti]

1940. aasta oktoobrist hakati tootma H-mudelit, millel oli juba algusest peale 50 mm kahur KwK38L/42 (aastatel 1942/43 relvastati tankid ümber uue 50 mm kahuriga KwK 39L/60), mille mürsuvaru oli 99 mürsku. Kuulipildujaid oli endiselt kaks ning nende jaoks oli kaasas 2700 padrunit. Peamiseks täienduseks masina juures oli see, et torni ja korpuse esikülgedele hakati lisama 30 mm lisasoomusplaate, mis kinnitati poltidega. Selle tulemusena oli tanki esisoomuseks 60 mm. Tank sai jällegi uue komandöritorni, uued 400 mm roomikud (kumbki kaalus 700 kg) ning uued juht- ja veorattad. Veorattad nihutati veidi tahapoole, lähemale amortisaatoritele ning masinale paigaldati uus kuuekäiguline veoülekanne Maybach SSG77. Kogu selle moderniseerimise tulemusena kasvas tanki kaal 21,6 tonnini.

Aastatel 1940/41 valmistati firmas FAMO katsemasinad Panzer III Ausf. G/H, millel olid nn. malekorras rattad nagu ka hilisematel tankidel Panther ja Tiger. Sõja teisel poolel kasutati neid buldooseritena purukspommitatud linnade tänavate koristamisel.

  • Meeskond: 5 meest
  • Kaal: 21,6 tonni
  • Pikkus: 5,52 meetrit
  • Laius: 2,95 meetrit
  • Kõrgus: 2,5 meetrit
  • Mootor: Maybach HL120TRM võimsusega 300 hobujõudu
  • Kiirus: maanteel 40 km/h ja maastikul 18 km/h
  • Läbisõit: maanteel 165 km ja maastikul 95 km
  • Veoülekanne: ZF SSG77
  • Käigud: 10 edasi ja 1 tagasi
  • Relvastus: 50 mm suurtükk KwK 38L/42 (KwK 39L/60), (99 mürsku) ja kaks 7,92 mm kuulipildujat MG 34 (2700 padrunit)
  • Toodang: 308 masinat (oktoober 1940 – aprill 1941)
  • Tootjafirma: Henschel, MAN, Alkett, FAMO, Wegmann ja MNH.

PzKpfw III Ausf. J (SdKfz 141)[muuda | muuda lähteteksti]

Märtsist 1941 läks tootmisse järgmine mudel – J, mille relvastuseks oli 50 mm kahur, esialgu KwK 38L/42 ja alates 1942. aasta jaanuarist KwK 39L/60. Uue kahuri mürsu algkiirus oli 1190 m/s ning see lõi läbi kuni 115-millimeetrisest soomusest (mürsu südamik oli valmistatud volframkarbiidist). Uute kahuritega tankidel oli vähendatud ka mürsuvaru, milleks nüüd oli endise 99 asemel 84.

Tanki esisoomuse paksuseks oli 50 mm, torni ja korpuse külgedel 30 mm ning kahuri mask 20 mm. Korpuse esiseinas olev kuulipilduja sai uue kuulkinnituse Kugelblende 50 (analoogne PzKpfw IV F-mudeliga) ning juht-mehaanik uue vaatlusagregaadi Fahrersehklappe 50 periskoobiga KFF 2. Muudeti ka puksiirkonksu konstruktsiooni, korpuse esiosas olevad luugid, mille kaudu pääses ligi transmissiooni agregaatidele tehti ühepoolseks (eelnevatel mudelitel kahepoolsed), mootori õhufiltrid eraldati karburaatorist vaheseinaga.

J-modifikatsiooni ehitati esialgse kahuriga 1549 ja hilisemaga 1067 masinat, seega kokku 2616 tanki.

  • Meeskond: 5 meest
  • Kaal: 21,5 tonni
  • Pikkus: 5,56 meetrit
  • Laius: 2,95 meetrit
  • Kõrgus: 2,5 meetrit
  • Mootor: Maybach HL120TRM võimsusega 300 hobujõudu
  • Kiirus: maanteel 40 km/h ja maastikul 18 km/h
  • Läbisõit: maanteel 145 km ja maastikul 85 km
  • Veoülekanne: ZF SSG77
  • Käigud: 10 edasi ja 1 tagasi
  • Relvastus: 50 mm suurtükk KwK 38L/42 (KwK 39L/60), (99 või 84 mürsku) ja kaks 7,92 mm kuulipildujat MG 34 (2750 padrunit)
  • Toodang: 2616 masinat (märts 1941 – juuli 1942)
  • Tootjafirma: Daimler-Benz, Henschel, MAN, Alkett, FAMO, Wegmann ja MNH.

PzKpfw III Ausf. L (SdKfz 141/1)[muuda | muuda lähteteksti]

PzKpfw III Ausf. L oli tootmises 1942. aasta juunist detsembrini firmades Daimler-Benz, MAN, Alkett, Henschel, Wegmann, FAMO ja MNH, ning seda toodeti 653 (teistel andmetel 703) masinat. Tankil oli suurendatud soomust torni ja kere ette lisatud 20 mm lisasoomusplaatidega, mille sisse oli tehtud lõiked radisti kuulipilduja ja juht-mehaaniku vaatepilu jaoks. Kaotati laaduri vaatepilu ning torni külgedel olevad vaateavad. Tanki kaal kasvas 22,7 tonnile.

Suur osa L-mudeli tankidest läks Waffen-SS-i 1. tankidiviisi "Leibstandarte SS Adolf Hitler", 2. tankidiviisi "Das Reich" ja 3. tankidiviisi "Totenkopf" relvastusse.

Üks L-mudeli masin relvastati tankitõrje kahuriga PaK 38.

  • Meeskond: 5 meest
  • Kaal: 22,7 tonni
  • Pikkus: 6,28 meetrit
  • Laius: 2,95 meetrit
  • Kõrgus: 2,5 meetrit
  • Mootor: Maybach HL120TRM võimsusega 300 hobujõudu
  • Kiirus: maanteel 40 km/h ja maastikul 18 km/h
  • Läbisõit: maanteel 155 km ja maastikul 85 km
  • Veoülekanne: ZF SSG77
  • Käigud: 10 edasi ja 1 tagasi
  • Relvastus: 50 mm suurtükk KwK 39L/60, (92 mürsku) ja kolm 7,92 mm kuulipildujat MG 34 (4950 padrunit)
  • Toodang: 653 masinat (juuni – detsember 1942)
  • Tootjafirma: Daimler-Benz, Henschel, MAN, Alkett, FAMO, Wegmann ja MNH.

PzKpfw III Ausf. M (SdKfz 141/1)[muuda | muuda lähteteksti]

Viimaseks Panzer III mudeliks, mis oli relvastatud 50 mm kahuriga oli M-mudel. Seda toodeti oktoobrist 1942 kuni veebruarini 1943 firmades Wegmann, MIAG, MAN ja MNH. Esmalt telliti firmadelt kokku 1000 tanki, kuid 50 mm kahuri väikse efektiivsuse tõttu toodeti seda vaid 250 masinat. Veel valmis ehitatud 165 veermikust tehti ründesuurtükid StuG III ja 100 veermikust leegiheitjatankid Flammpanzer III.

Sellel mudelil olid külgedelt kaotatud evakuatsiooniluugid ning selle arvelt tõusis laskemoona varu 84-lt 92-ni. M-mudel sai endale ka laiemad ja raskemad roomikud (idaroomikud – Ostkette) ning alates 1943. aasta märtsist hakati ümber torni ja kere külgedele kinnitama 5 mm ekraane (Schürzen) kumulatiivsete mürskude vastu. Torni kummalegi küljele kinnitati kolm 90 mm kaliibriga granaadiheitjat, millest oli võimalik välja lennutada granaat 1,5 m kõrgusele, kus see plahvatas ja külvas ümbruse üle väikeste teraskuulidega.

  • Meeskond: 5 meest
  • Kaal: 22,7 tonni
  • Pikkus: 6,41 meetrit
  • Laius: 2,95 meetrit
  • Kõrgus: 2,5 meetrit
  • Mootor: Maybach HL120TRM võimsusega 300 hobujõudu
  • Kiirus: maanteel 40 km/h ja maastikul 19 km/h
  • Läbisõit: maanteel 155 km ja maastikul 85 km
  • Veoülekanne: ZF SSG77
  • Käigud: 6 edasi ja 1 tagasi
  • Relvastus: 50 mm suurtükk KwK 39L/60, (98 mürsku) ja kolm 7,92 mm kuulipildujat MG 34 (4950 padrunit)
  • Toodang: 250 masinat (oktoober 1942 – veebruar 1943)
  • Tootjafirma: MAN, Wegmann, MNH ja MIAG (Muehlenbau und Industrie AG).

PzKpfw III Ausf. N (SdKfz 141/2)[muuda | muuda lähteteksti]

Juunis 1942 lasti tootmisse viimane Panzer III mudel Ausf. N (ka Sturmpanzer III), mida toodeti kuni 1943. aasta augustini firmades Henschel, Wegmann, MNH, MIAG ja MAN kokku 663 masinat, peale nende relvastati samalaadselt ümber ka 37 J-, L- ja M-mudelit. Tank sarnanes tehniliselt J-, L- ja M-mudeliga, kuid oli relvastatud 75-millimeetrise kahuriga KwK37L/24, millega olid relvastatud ka PzKpfw IV esimesed mudelid (A-st F1-ni).

Tanki kaaluks oli 23 tonni, pikkuseks 5,65; kõrguseks 2,5 ja laiuseks 2,95 meetrit. Kiiruseks maanteel oli 40 ja maastikul 19 km/h. Tegevusraadius vastavalt 155 ja 95 km. Ka N-mudelile kinnitati külgedele ja ümber torni 5 mm paksused ekraanid, kaitseks kumulatiivsete mürskude eest.

1943. aastast hakati Panzer III keret katma zimmeriitpastaga, mis segati kokku baariumsulfaadist, tsinksulfiidist, värvimullast ja liimist ning määriti soomusele 5 mm vöödilise kihina. See kaitses tanke kumulatiivse laenguga magnetmiinide eest.

  • Meeskond: 5 meest
  • Kaal: 23 tonni
  • Pikkus: 5,65 meetrit
  • Laius: 2,95 meetrit
  • Kõrgus: 2,5 meetrit
  • Mootor: Maybach HL120TRM võimsusega 300 hobujõudu
  • Kiirus: maanteel 40 km/h ja maastikul 19 km/h
  • Läbisõit: maanteel 155 km ja maastikul 95 km
  • Veoülekanne: ZF SSG77
  • Käigud: 6 edasi ja 1 tagasi
  • Relvastus: 75 mm suurtükk KwK37L/24, (64 mürsku) ja kolm 7,92 mm kuulipildujat MG 34 (4950 padrunit)
  • Toodang: 663 masinat (juuni 1942 – august 1943)
  • Tootjafirma: Henshcel, MAN, Wegmann, MNH ja MIAG.

PzKpfw III sõjategevuses ja kasutus teistes riikides[muuda | muuda lähteteksti]

Tühine osa Panzer III erinevatest mudelitest eksporditi Saksamaa liitlastele. 1942. aastal ostis Ungari 10 ja Rumeenia 12 ning 1943. aastal Bulgaaria 10 ja Slovakkia 7 tanki.

Rumeenia[muuda | muuda lähteteksti]

1942. aasta lõpus saatis Saksamaa Rumeeniale kaksteist PzKpfw III versioon N tanki. 11 masinat saadeti tankikompaniina Rumeenia 1. tankidiviisi koosseisu ja kaheteistkümnes jäi diviisi depoosse treeningmasinaks. Tankidiviis sai tankid kätte 17. oktoobril 1942. ning lähemal inspekteerimisel selgus, et masinad on vanad ja vajavad remonti. 19. novembril alanud Punaarmee suurrünnaku ajaks polnud jõutud veel kõik masinaid ära parandada. Kui diviis 1. jaanuaril 1943. Donetsi jõe taha taganes ja rindelt välja tõmmati, oli lisaks depoos olevale rivis veel vaid üks tank. Mõlemad tankid leidsid hiljem kasutamist kui treeningmasinad.

Muud Panzerkampfwagen III veermikule ehitatud masinad[muuda | muuda lähteteksti]

  • PzKpfw III (Flamm) Ausf. M (Sd. Kfz. 141/3) – leegiheitjaga relvastatud PzKpfw III.
  • Befehlswagen III – komandöri masinaks ümberehitatud PzKpfw III, mida toodeti mitmes erinevas variandis.
    • Befehlswagen III Ausf. D1 (Sd.Kfz. 267–268)
    • Befehlswagen III Ausf. E (Sd.Kfz. 266–268)
    • Befehlswagen III Ausf. H (Sd.Kfz. 266–268)
    • Befehlswagen III Ausf. K (Sd.Kfz. 266–268)
  • Beobachtungswagen III (Sd. Kfz. 143) – suurtükitule korrigeerija.
  • Bergepanzer III (Sd. Kfz. 143) – evakuatsioonimasin.
  • Sturmgeschütz III Ausf A – E (Sd.Kfz.141) – liikursuurtükk.
  • Sturmgeschütz III (40) Ausf F/G (Sd.Kfz.141/2) – liikursuurtükk.
  • Sturmhaubitze 42 (Sd.Kfz. 142/2) 105mm L/28 (L/30) – liikursuurtükk, relvastatud 105 mm haubitsaga.
  • Stug 33 – liikursuurtükk, relvastatud 150 mm haubitsaga.
  • Munitionspanzerwagen III Ausf E/F/G –
  • Munition Schlepper –
  • Pionierpanzerwagen III –
  • Panzer III Ausf N Schienen-
  • PzKpfw III Ausf G/H mit Schachtellaufwerk –
  • Panzer III Ausf. E(U) (37mm gun) –
  • Panzer III Ausf. F(U) (50mm L/42 gun) –
  • Panzer III Ausf D1(U) –
  • Panzer III Ausf H(U) –
  • Minenraumpanzer III –
  • Flakpanzer III (planned) –
  • Artillerie Schlepper –
  • Tauchpanzer III – mõned tankid ehitati operatsiooni Merilõvi jaoks ümber "sukeltankideks".

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]