PzKpfw I

Allikas: Vikipeedia

PzKpfw I Ausf. A

PzKpfw I Ausf. A

PzKpfw I Ausf. A tehnilised andmed
Mõõtmed
Pikkus 4,02 m
Laius 2,06 m
Kõrgus 1,72 m
Kaal 5,4 t
Kliirens 250 mm
Meeskond 2 meest
Relvastus
Suurtükk
Suurtüki kaliiber
Suurtüki lahinguvaru
Kuulipildujad 2 × MG 13
Kuulipilduja kaliiber 7,92 mm
Kuulipilduja lahinguvaru 1525 padrunit
Soomus
Torni esikülg 13 mm
Torni küljed 13 mm
Torni lagi 13 mm
Korpuse esikülg 13 mm
Korpuse küljed 13 mm
Korpuse tagaosa 13 mm
Korpuse lagi 6 mm
Korpuse põhi 6 mm
Mootor
Mootor 4-silindriline, Krupp M305
Mootori võimsus 57 hj
Kiirus maanteel 37 km/h
Kiirus maastikul 16 km/h
Kiirus vees
Läbisõit maanteel 145 km
Läbisõit maastikul 100 km
Läbisõit vees

PzKpfw I ehk Panzerkampfwagen I (tänapäevaselt ka Panzer I) oli Saksamaal 19341939 (väikestes seeriates ka 1942) toodetud kergetank. Peamiselt toodeti tanki A- ja B-mudelit, väikestes seeriates ka C- ja F-mudelit. D-mudelist valmis ainult prototüüp.

Number I tanki nimes viitab sellele, et see oli Saksamaa esimene seeriatootmises olnud tank pärast Esimest maailmasõda. Saksamaa soomustehnika Teise maailmasõja aegse klassifikatsiooni järgi kandis tank koodi SdKfz. 101. NSV Liidus nimetati tanki harilikult T-1.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene prototüüp Krupp-Traktor

1932. aastal andis Saksa Relvastusamet käsu projekteerida kuulipildujatega relvastatud kergetank, mille kaal oleks 4–7 tonni. Selle ülesande said ettevõtted Rheinmetall-Borsing, Krupp, Henschel, MAN ja Daimler-Benz. Konkursi võitis Kruppi tank, mille koodnimi oli LaS (Landwirtschaftlicher Schlepper – põllumajandusveduk). 1934. aasta juulis läks see tank LaS Kruppi nime all tootmisse ning 1935 sai nimeks Panzerkampfwagen I. Seeriaviisiliselt toodeti seda tanki 1937. aastani ja kokku toodeti 1574 tanki. Seejärel asuti tootma täiuslikumaid tanke.

Panzer I A- ja B-mudeli ehitus ja tehniline lahendus[muuda | muuda lähteteksti]

PzKpfw I üldehitus oli omane Teise maailmasõja eelsete ja -aegsete Saksa tankide ehitusele. Käigukast, ülekande osad ja vedavad rattad paiknesid masina ninaosas, mootor aga tagaosas. Ülekande- ja mootoriruumi vahele jäi meeskonnaruum, kus paiknesid juht-mehaanik ja laskur. Juht-mehaanik istus vasakul, torn koos laskuriga paiknes paremal.

Korpus[muuda | muuda lähteteksti]

Tanki korpus oli valmistatud kroomnikkelteraslehtedest. Juht-mehaaniku istekoha peal ja küljel oli kahepoolne luuk. Meeskond sai ümbrust jälgida läbi kolme suletava vaatepilu. Peale nende oli juht-mehaaniku ees üks tripleksklaasiga kaetud ja vaatlusseadmega varustatud vaatepilu. Tanki juhtimiseks olid siduri-, gaasi- ja piduripedaali ja kaks juhtkangi, mis olid ühendatud külgmiste hõõrdajamitega. Juhiistme vastas paiknes näidikupaneel, kus olid õlitemperatuuri näidik, tahhomeeter, pöördenäidik skaalaga 0–3000 pööret minutis (alates 2500 p/min algas ohtlik tsoon) ja spidomeeter, mille skaala oli 0–50 km/h. Spidomeetril olid näidatud ka kiirused, millal käike vahetada: esimene käik kuni 5 km/h, teine kuni 11, kolmas kuni 20, neljas kuni 32 ja viies kuni 42 km/h.

Torn[muuda | muuda lähteteksti]

PzKpfw I Ausf. A
PzKpfw I Ausf. B

Keevitatud torni läbimõõt oli 911 mm ja see oli nihutatud korpuse paremale küljele. Torni pöörati käsitsi. Katusel oli tanki ülemale, kes oli ühtlasi ka kuulipildur, suur ühepoolne luuk, millel oli veel üks pisike luuk lippudega signaliseerimiseks. Ümber torni olid 4 väikest vaatepilu, millest kaks külgmist olid kaetud soomusluukidega. Kuulipilduri iste pöördus koos torniga.

Relvastus[muuda | muuda lähteteksti]

Tankid olid relvastatud kahe 7,92 mm kuulipildujaga MG 13 (A-mudel ja B-mudeli varasemad masinad) või sama kaliibriga kuulipildujatega MG34 ettevõttelt Rheinmetall-Borsing (mudeli B hilisemad masinad). MG13 laskekiirus oli 680 ja MG34 laskekiirus oli 825 lasku minutis. Neist esimese lahingukomplekti kuulus 61 magasini, 25 padrunit igaühes (kokku 1525 padrunit). 8 magasini paiknesid tornis, ülejäänud olid pakitud 4 pakki (pakkides oli 6, 8, 19 ja 20 magasini) ning paiknesid tanki korpuses. Alates 1936 suurendati lahinguvaru 2250 padrunile (90 magasini). Kuulipildujad paiknesid ühes maskis, kuid neid sai liigutada ükshaaval eri suundadesse. Tanki komandör tulistas kuulipildujatest ja juhtis kuulipildujaid: parema käega parempoolset ja vasakuga vasakpoolset. Relvade tõstenurk oli 118° ja langetusnurk 12°. Maski sai lukustada rõhtasendisse. Tankid olid varustatud kahekordse suurendusega teleskoopsihikuga Zeiss TZF 2.

Mootor ja ülekanne[muuda | muuda lähteteksti]

A-mudelitele oli paigutatud 4-silindrilised õhkjahutusega karburaatormootorid Krupp M305, mille võimsus oli 57 hobujõudu (42 kilovatti) ja mis tegid kuni 2500 pööret minutis. Silindri läbimõõt oli 90 mm ja kolvikäik 130 mm. Kütuseks kasutati etüülbensiini oktaanarvuga 76. Masinal oli 2 bensiinipaaki, mis asusid korpuse tagaosas mootori järel ning mahutasid 144 liitrit kütust. Tank ise kulutas maanteel sõites 100 kilomeetri peale keskeltläbi 100 liitrit bensiini. Karburaatori mark oli Solex 40 JEP.

B-mudelile oli paigutatud 6-silindriline vedelikjahutusega karburaatormootor Maybach NL 38TR võimsusega 100 hobujõudu (73,9 kilovatti). Silindri läbimõõt oli 90 mm ja kolvikäik 100 mm, töömaht 3791 cm³. Kaks bensiinipaaki olid paigutatud mootoriruumi mootorist paremale ja mahutasid kokku 146 liitrit kütet. 100 km läbisõiduks maanteel kulus keskeltläbi 125 liitrit. Karburaatoriks oli Solex 40 JEF II.

Ülekanne koosnes kahekettalisest hõõrdsidurist, millest anti edasi pöördmoment kardaani kaudu käigukastile, pöördemehhanismidest, külgfriktsioonidest, ülekandeosast ja pidurist. Käigukast oli mehaaniline, ZF Aphon FG35 (mudel A) või Aphon FG31 (mudel B), mõlemad viiekäigulised (5+1).

Veermik[muuda | muuda lähteteksti]

A-mudeli veermik koosnes ühel küljel 4 suurest kanderattast läbimõõduga 530 mm, veidi suuremast juhtrattast ja ühest hammastega rattast, mille ülesandeks oli haakuda roomikutega. Esimesel kanderattal oli individuaalne spiraalvedrustus, ülejäänud koos juhtrattaga olid ühendatud latiga ning varustatud ellipsvedrulehtedega vedrustusega. Tugirullikuid oli 3.

Kuna B-mudel oli 400 mm pikem, lisati sellele viies kanderatas. Vedrustus sarnanes A-mudeli omaga, kuid nüüd olid lati all neli kanderatast, juhtratas oli eraldi ega toetunud enam maha. Tugirullikute arvu suurendati ka neljale.

Roomikud olid väikeste lülidega, laiusega 280 mm.

Elektriseadmed[muuda | muuda lähteteksti]

Panzer I elektrisüsteemi elektripinge oli 12 volti. Vooluallikateks olid Boschi generaator GTL 600/12-1200 võimsusega 0,6 kilovatti ja RRCN 300/12-300 võimsusega 0,3 kilovatti. B-mudelil oli 2 akut mahtuvusega 105 ampertundi.

Sideaparatuur[muuda | muuda lähteteksti]

Tanki A-mudelil oli raadiosaatja Fu-2 ja B-mudelil Fu-5. Peale nende olid kõikidel tankidel ka signaallipud ja -raketid. Meeskond suhtles omavahel kuulmetõriga.

Mudelid[muuda | muuda lähteteksti]

PzKpfw I Ausf. A[muuda | muuda lähteteksti]

A-mudel oli baasmudel. Selle korpus ja torn olid keevitatud. Veermik koosnes viiest kanderattast mõlemal küljel, millest viimane oli ühtlasi ka juhtratas. Mootor asus masina tagaosas ja käigukast koos vedavate ratastega esiosas. Panzer I meeskonda kuulus 2 meest, kellest üks oli juht-mehaanik ja teine komandör-radist-kuulipildur. Tankil oli õhuke, vaid 6–18 mm soomus, mis kaitses vaid kuulide ja miinikildude eest. Tanki pöörlevas tornis oli kõrvuti kaks 7,92 mm kuulipildujat MG13.

PzKpfw I Ausf. A
  • Meeskond: 2 meest
  • Kaal: 5,4 tonni
  • Pikkus: 4,02 meetrit
  • Laius: 2,06 meetrit
  • Kõrgus: 1,72 meetrit
  • Mootor: 4-silindriline Krupp M305 võimsusega 57 hobujõudu
  • Kiirus: maanteel 37 km/h, maastikul 16 km/h
  • Läbisõit: maanteel 145 km, maastikul 100 km
  • Veoülekanne: ZF Aphon FG 35
  • Käigud: 5 edasi ja 1 tagasi
  • Relvastus: kaks 7,92 mm kuulipildujat MG13 (1525 padrunit)
  • Toodang: 833 masinat (juuli 1934 – juuni 1936)
  • Tootjafirma: Daimler-Benz, Henschel, Krupp ja MAN

B-mudel[muuda | muuda lähteteksti]

1935. aasta augustist läks tootmisse järgmine mudel PzKpfw I Ausf. B. Uus masin sai endale uue, viie kanderattaga veerimiku ning võimsama, 100 hobujõulise mootori, mis andis tankile kiiruseks 40 km/h. Tanki käiguvaru maanteel oli 170 km, maastikul 115 km. Masina kaal oli 5,8 tonni ning relvastuseks oli algul kuulipilduja MG13 ja hiljem MG34.

PzKpfw I Ausf. B
  • Meeskond: 2 meest
  • Kaal: 5,8 tonni
  • Pikkus: 4,42 meetrit
  • Laius: 2,06 meetrit
  • Kõrgus: 1,72 meetrit
  • Mootor: 6-silindriline Maybach NL38TR võimsusega 100 hobujõudu
  • Kiirus: maanteel 40 km/h, maastikul 16 km/h
  • Läbisõit: maanteel 140 km, maastikul 115 km
  • Veoülekanne: ZF Aphon FG31
  • Käigud: 5 edasi ja 1 tagasi
  • Relvastus: kaks 7,92 mm kuulipildujat MG13 (hiljem MG 34) (1525 – 2250 padrunit)
  • Toodang: 1049 masinat (august 1935 – juuni 1937)
  • Tootjafirma: Daimler-Benz, Henschel, Krupp, MAN, ja Wegmann

C-mudel (n.A VK 601)[muuda | muuda lähteteksti]

15. septembril 1939 otsustas Saksa relvastuse kõrgem juhtkond luua kerge lahingumasina, mida oleks saanud kasutada nii luureülesannete täitmiseks, kui ka õhudessandiks. Sobivaks transpordilennukiks valiti välja Me-321 Gigant. Projekteeritav tank sai nimetuseks PzKpfw. I nA VK 601 (nA – neuer Art – uus mudel, VK – Vollkettenkraftfahrzeug – roomiksõiduk) ning seda hakati projekteerima kahes firmas – Krauss-Maffei ja Daimler-Benz.

1942. aastal juunist läkski see masin nimetuse all PzKpfw I Ausf. C tootmisse. Sellel oli võrreldes eelmiste mudelitega täiesti uus veermik, kummalgi küljel viis suurt paaris kanderatast, mis paiknesid nn. malekorras nagu hiljem tootmisse läinud Panthril ja Tigril. Vedav ratas paiknes ees ja juhtratas taga. Vedrustuseks oli individuaalne torsoonvedrustus. Tanki korpus oli valmistatud valtsitud soomusteraslehtedest maksimaalse paksusega kuni 30 mm. Tornis paiknesid kõrvuti 20 mm automaatkahur EW 141 ja kuulipilduja MG34. Vertikaalselt oli võimalik liigutada neid −10 kuni +20 kraadi, horisontaalselt aga koos torniga 360 kraadi. Relvadest sihtimiseks oli masinale paigaldatud teleskoopsihik TZF 10. Jõuallikaks oli 6-silindriline Maybachi karburaatormootor HL45P ja kaheksakäiguline käigukast (8+2), mis andsid masinale maksimaalkiiruseks kuni 79 km/h. Tanki toodeti firmas Krauss-Maffei juulist detsembrini 1942 kokku 40 (46) masinat.

  • Meeskond: 3 meest
  • Kaal: 8 tonni
  • Pikkus: 4,19 meetrit
  • Laius: 1,92 meetrit
  • Kõrgus: 2,01 meetrit
  • Mootor: 6-silindriline Maybach HL45P võimsusega 150 hobujõudu
  • Kiirus: maanteel 65 km/h (maksimaalkiirus kuni 79 km/h)
  • Läbisõit: maanteel 300 km, maastikul 220 km
  • Käigud: 8 edasi ja 2 tagasi
  • Relvastus: üks 20 mm kahur EW141 ja üks 7,92 mm kuulipildujat MG34 (2250 padrunit)
  • Toodang: 40 (mõningatel andmetel 46) masinat (juuli – detsember 1942)
  • Tootjafirma: Krauss-Maffei

D-mudel (n.A VK 602)[muuda | muuda lähteteksti]

PzKpfw I Ausf. D, tehasenimetusega VK 602 sarnanes eelmise mudeliga, kuid sellele oli paigutatud veidi võimsam, 180 hobujõuline ning 6 silindriline mootor Maybach NL38TR. Relvastuseks sai see masin nagu ka eelmine mudel 20 mm kahuri ja ühe kuulipilduja MG34. Torn pöördus käsitsi 360 kraadi ning kahuri tõstenurk oli −10 kuni +20 kraadi.

  • Meeskond: 2 meest
  • Kaal: 8 tonni
  • Pikkus: 4,42 meetrit
  • Laius: 2,06 meetrit
  • Kõrgus: 1,94 meetrit
  • Mootor: 6-silindriline Maybach HL66P võimsusega 180 hobujõudu
  • Kiirus: maksimaalne kiirus ? km/h
  • Läbisõit: maanteel 170, maastikul 115 km
  • Käigud: 8 edasi ja 1 tagasi
  • Relvastus: üks 20 mm kahur EW141 ja üks 7,92 mm kuulipildujat MG34
  • Toodang: 1 (mõningatel andmetel 6) masinat (1942)
  • Tootjafirma: Krauss-Maffei

F-mudel (n.A VK 1801)[muuda | muuda lähteteksti]

Panzer I viimaseks mudeliks oli PzKpfw I Ausf. F, tehasenimetusega VK1801. See oli täiesti uus tank ning oma 21 tonnise kaalu poolest peaks kuuluma keskmiste tankide hulka, kuid siiski ta on klassifitseeritud kergetankiks. Selle 6 silindriline Maybachi mootor HL45P andis talle kiiruseks 25 km/h. Veermik oli analoogne C ja D mudelile, viis suurt paaris kanderatast, mis olid paigutatud nn. malekorras. Juhtratas oli taga ja vedav ratas ees. Vedrustus oli individuaalne torsoonvedrustus ning roomikute laiuseks 540 mm. Enamiku selle masina kaalust andis talle erakordselt paks soomus, mis esiküljel oli 80, tagaosas 50 mm, põhjas 25 ning tornil 50 – 80 mm. Tanki enda relvastuseks oli aga kaks 7,92 mm kuulipildujat MG34, mis sellise koguka masina kohta oli väga kehva. Meeskonnaks oli nagu eelmistelgi mudelitel 2 meest.

PzKpfw I Ausf. F
  • Meeskond: 2 meest
  • Kaal: 21 tonni
  • Pikkus: 4,38 meetrit
  • Laius: 2,64 meetrit
  • Kõrgus: 2,05 meetrit
  • Mootor: 6-silindriline Maybach HL45P võimsusega 150 hobujõudu
  • Kiirus: maksimaalne kiirus 25 km/h
  • Läbisõit: maanteel 150 km
  • Veoülekanne: Maybach VG 15319
  • Käigud: 4 edasi ja 1 tagasi
  • Relvastus: kaks 7,92 mm kuulipildujat MG 34 (1525 padrunit)
  • Toodang: 30 masinat (aprill–detsember 1942)
  • Tootjafirma: Krauss-Maffei ja Daimler-Benz

PzKpfw I sõjategevuses[muuda | muuda lähteteksti]

Esmakordselt kasutati tanke Panzer I 1936 Hispaania kodusõjas leegioni "Kondor" koosseisus Franco juhitud natsionalistide poolel, kuhu esialgu saadeti 41 A- ja 19 B-mudelit (1939. aastani kokku 132 tanki). Maavägede koosseisu kuulunud leegioni juhtis Wilhelm Ritter von Thoma. Ritter von Thoma ülesandeks polnud ainult leegioni juhtimine ja loodavate Franco tankivägede väljaõpetamine, vaid ka saksa tankide ja nende meeskondade katsetamine otseses sõjategevuses. Sakslaste PzKpfw I kandsid suuri kaotusi võitluses vabariiklaste käsutuses olnud Nõukogude tankidega T-26 ja BT-5.[1]

1939. aastal oli Wehrmachtis 1445 Panzer I, mis moodustas 46,4% Panzerwaffe tankipargist. Panzer I soomusest said jagu nii Poola armee 37 mm tankitõrje- kui ka 75 mm kahur. Tanki sai hävitada ka kuulipildujaga, lastes läbi soomuse nii mootorit kui ka bensiinipaaki. Poola-kampaania lõpuks oli Wehrmacht kaotanud 320 Panzer I, neist 89 jäädavalt.[1]

22. juunil 1941 pani Saksa armee välja 410 PzKpfw I, neist kõigest 74 eesliinile. Veel 245 masinat oli remondis või ümberseadistamisel. Aasta lõpuks oli kaotatud peaaegu kõik tegevuses olnud Pz. I-d: 428 masinat. Lahingutes neid peaaegu enam ei kohanudki ja järgneval aastal hävitasid Nõukogude väed veel 92 tanki. 1942. aastal võeti Panzer I-d relvastusest maha. Mõningaid masinaid kasutati edasi politseijõududes partisanide vastu ja õppemasinatena.[2]

1943. aastal saadeti kaks masinat PzKpfw I Ausf. C idarindele 1. tankidiviisi käsutusse, ülejäänud selle mudeli masinad arvati aga 58. reservtankikorpuse koosseisu.[3] Samal aastal saadeti ka 8 Panzer I Ausf. F-i katsetusteks 1. tankidiviisi koosseisu (mõningatel andmetel sai ka 12. tankidiviis 1. juulil 1943 7 masinat). Ülejäänud masinad jäid aga Jugoslaaviasse ja Nõukogude Liidu okupeeritud aladele võitluseks partisanide vastu.[4]

PzKpfw I kasutati baasmasinana ka liikursuurtükkide, komandörimasinate, laskemoona veokite, sillapaigaldajate ja teiste masinate valmistamiseks.

Panzerkampfwagen I veermikule ehitatud teised masinad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Panzerkampfwagen I Ausf A/B ohne Aufbau – tornita õppemasin
  • Munitionsschlepper I Ausf A/B (SdKfz 111) – tornita roomikveok
  • Sanitatskraftwagen I (Sd.Kfz.265) – soomustatud sanitaarmasin
  • Pionier-Kampfwagen I – inseneritank
  • Leichte Bergepanzer I – kerge taastustööde masin
  • Instandsetzungstrupp I – transportöör/taastustööde masin
  • Ladungsleger auf Panzerkampfwagen I Ausf A/B – laskemoonaveok
  • Kleiner Panzerbefehlswagen (SdKfz 265) – kerge komandörimasin, mida ehitati kahes variandis
    • Panzer-Befehlswagen I Ausf A
    • Panzer-Befehlswagen I Ausf B
  • Flammenwerfer auf Panzerkampfwagen I Ausf A/B – leegiheitjaga relvastatud masin
  • 4.7 cm PaK (t) (Sf) auf Panzerkampfwagen I Ausf B (Panzerjäger I – SdKfz 101) – 47 mm suurtükiga relvastatud tankihävitaja
  • Panzerjager I – 37 mm suurtükiga relvastatud tankihävitaja
  • 15 cm sIG 33 (Sf) auf Panzerkampfwagen I Ausf B (Sturmpanzer I – SdKfz 101) – 150 mm haubitsaga relvastatud liikursuurtükk
  • Flakpanzer auf Panzerkampfwagen I Ausf A/B – 20 mm automaatkahuriga relvastatud õhutõrjemasin.
Flakpanzer auf Panzerkampfwagen

Eksport ja kasutus teistes riikides[muuda | muuda lähteteksti]

Ainuke riik, kuhu Panzer I eksporditi, oli Hiina, kes 1936. aastal ostis Saksamaalt 17 PzKpfw I Ausf. A-d. Pärast ümberrelvastamist Nõukogude päritolu kuulipildujatega DT läksid need masinad 3. tankipolgu koosseisu. Ühe masina ostis ka Ungari. Mõned masinad jäid pärast Saksa vägede lahkumist ka Hispaaniasse, kus neid kasutati kuni 1950. aastate lõpuni.[5]

Panzer I tänapäeval[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäevani on teadaolevalt muuseumides säilinud viis tanki A mudelit, neli B mudelit ja kaks mudelit F. Üks Panzer I Ausf. A või B mudeli vrakk asub kuskil Venemaal.[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 М. Барятинский. "Легкие танки. Второй мировой", Яуза, Коллекция, Эксмо 2007, lk 30
  2. М. Барятинский. "Легкие танки. Второй мировой", Яуза, Коллекция, Эксмо 2007, lk 30–31
  3. М. Барятинский. "Легкие танки. Второй мировой", Яуза, Коллекция, Эксмо 2007, lk 32
  4. М. Барятинский. "Легкие танки. Второй мировой", Яуза, Коллекция, Эксмо 2007, lk 33
  5. М. Барятинский. "Легкие танки. Второй мировой", Яуза, Коллекция, Эксмо 2007, lk 31
  6. 6,0 6,1 6,2 Surviving Panzers – PzKpfw. I, VK1801, Panzerbefehlswagen, Panzerjäger I tanks
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 А. Кощавцев, М. Князев. "Лёгкий танк Panzer I"

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]