SdKfz 9

Allikas: Vikipeedia

SdKfz 9

SdKfz 9 veab Briti tanki Crusader

SdKfz 9 (DB10) tehnilised andmed
Pikkus 8,32 m
Laius 2,6  m
Kõrgus 2,85  m
Kaal 18  t
Kiirus maastikul ? km/h
maanteel 50 km/h
Käiguvaru maanteel 100 km
maanteel 260 km
Suurtükk
Kuulipildujad
Soomus mm
Mootor Maybach HL 85 TUKRM 8.5L 12-silindriline
Mootori võimsus 185 hj
Meeskond  ? inimest

SdKfz 9 ehk Sonderkraftfahrzeug 9 (eesti keeles eri-mootorsõiduk 9) oli Teise maailmasõja aegne Saksa poolroomikveok, mida toodeti aastatel 19381945 umbes 2500 tükki. See oli raskeim poolroomikveok, mida Saksamaal sõja ajal ehitati. Neid kasutati peamiselt väga raskete suurtükkide nagu 24 cm Kanone 3 või tankide vedamiseks.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksa poolroomikveokite esmased kavandid tegi insener Ernst Kniepkamp Sõjaväe Autooskonnast (Wa Prüf 6) enne kui Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei 1933. aastal võimule tuli. Tema kavandid anti seejärel kommertsettevõtetele arendamiseks ja katsetamiseks.[1]

Breslau (tänapäeva Wrocław) ettevõte Fahrzeug- und Motorenbau GmbH (FAMO) sai tellimuse valmistada 18 tonnine roomikutega veduk. Esimene prototüüp FM gr 1 valmis 1936. aastal. See oli 7,7 meetrit pikka ja selle jõuallikaks oli 200 hobujõuline Maybachi HL 98 TUK mootor. Teine prototüüp F 2, eelmisest vaid detailides erinev, ilmus 1938. aastal. Lõplik tootmisesse läinud mudel F 3 valmis 1939. aastal. Sõja jooksul masina konstruktsiooni lihtsustati, et vähendada selle hinda ja säästa strateegilisi metalle. Mõnedel Tatra valmistatud masinatel oli viimase Tüüp 103 diiselmootor. Tankide väljatõmbamise lihtsustamiseks lisati sõja ajal masinate tagaossa suured sahad.[2]

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaks SdKfz 9-t veavad tanki Tiger I.

SdKfz 8 jõuallikas oli 12-silindriline vesijahutusega Maybachi 10,838 liitrine HL 108 bensiinimootor, võimsusega 270 hobujõudu. Sellel oli ZF-i sünkroonkäigukast nelja edasi ja ühe tagurpidikäiguga. Bensiinipaake oli kaks: üks 90 liitrine ja üks 230 liitrine.[3]

Masina juhtimiseks kasutati nii esirattaid kui roomikuid. Süsteem oli nii üles seatud, et laugetes kurvides kasutati ainult rattaid, kuid roomikutele hakati pidureid rakendama vastavalt sellele, kui palju rooli pöörati. Roomikute vedaval rattal oli tavapärasemate hammaste asemel rullikud. Kuus maanteeratast oli kinnitatud pöördkäppade külge ja kasutasid torsioonvedrustust. Tagumist tugiratast kasutati roomiku pingutamiseks. Esiratastel olid lehtvedrud ja amortisaatorid.[3]

Kere esiosa oli kõigil mudelitel ühesugune. Ees oli kaks pingirida: üks juhile ja juhi abile ning teine meeskonnale. Suurtükivedukitel oli taga veel kaks lisapingirida suurtükimeeskonnale. Kaubavedukitel oli selle asemel kaks suletavat panipaika. Kõige taga oli lastiruum. Tuuleklaasi sai alla klappida või üldse ära võtta. Meeskonnaruumile sai kokkuvolditava presentkatte peale tõmmata ja tuuleklaasi külge kinnitada.[4]

SdKfz 9 suutis järel vedada kuni 28 tonnist koormat. See oli piisav keskmiste tankide, nagu PzKpfw IV, puhul, kuid raskemate tankide nagu Panther, Tiger I ja Tiger II jaoks jäi seda väheks. Liikumisvõimetuid masinaid sai transportida ka madala järelhaagise SdAnh 116 abil.[5]

Variandid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kraanaga SdKfz 9/1 ja PzKpfw III 1943. aasta jaanuaris Nõukogude Liidus.
  • SdKfz 9/1 oli teistsuguse kerega ja meeskonna pingi taga paiknes 6 tonnise tõstejõuga kraana. Selliseid masinaid jagati tankide hooldusüksustele alates 1941. aasta septembrist.[6]
  • SdKfz 9/2 oli suurema 10 tonnise tõstejõuga kraanaga, millel oli bensiini-elektri mootor. Stabiilsuse tagamiseks kraana kasutamisel tuli tarvitada tugijalgu.[6]
  • 8,8 cm Flak 18 (Sfl.) auf Zugkraftwagen 18t (Sd.Kfz. 9) oli tankitõrjeks mõeldud sõiduk, mille oli paigaldatud õhutõrjekahur 8,8 cm Flak 18. Selliseid masinaid valmis 1940. aastal 15 tükki. Meeskonnaruum ja mootoriruum olid üleni soomustatud, kuigi suhteliselt õhukeselt: soomuse paksus oli 14,5 millimeetrit. Erinevalt sarnasest SdKfz 8-l põhinevast mudelist ei ehitatud uut madalamat soomuskabiini vaid soomustatud kabiin oli samasugune nagu tavamudelitel ja seetõttu ei saanud kahurist otse ette lasta. Kahur ise paiknes taga kastis, mille servad sai alla klappida. Et meeskond nende peal vabalt liikuda saaks, tuli paigaldada tugijalad. Sõiduk kaalus 25 tonni, oli 9,32 meetrit pikk, 2,65 meetrit lai ja 3,67 meetrit kõrge. Teine erinevus SdKfz 8-st oli, et kahurit sai ka õhutõrjeks kasutada. Aastal 1942 telliti Luftwaffe ja Armee jaoks 112 masinat uuema kahuriga 8,8 cm Flak 37. Esimesed 14 sõidukit pidid üleandmiseks valmis olema 1943. aasta juunis-juulis, kuid tellimus tühistati vähese huvi tõttu selle masina vastu.[7]

Tootmine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Plauenis paiknev Vomag hakkas SdKfz 9-t tootma 1940. aastal ja sõja viimastel aastatel toodeti neid ka Tatra tehases. 855 masinat oli olemas 20. detsembril 1942, 643 toodeti 1943. aastal ja 834 1944. aastal. Kokku ehitati umbes 2500 masinat.[8]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Spielberger 2008, lk 24
  2. Spielberger 2008, lk 87, 89
  3. 3,0 3,1 Spielberger 2008, lk 165
  4. Spielberger 2008, lk 89–92
  5. Spielberger 2008, lk 87–88
  6. 6,0 6,1 Spielberger 2008, lk 91–92
  7. Chamberlain, Doyle 1978, lk 186
  8. Spielberger 2008, lk 89

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Peter Chamberlain, Hillary Doyle Encyclopedia of German Tanks of World War Two: The Complete Illustrated Directory of German Battle Tanks, Armoured Cars, Self-propelled guns and Semi-tracked Vehicles 1939–1945. Silverdale Books, 1978 ISBN 1845090128
  • Walter J. Spielberger, Halftracked Vehicles of the German Army 1909–1945. Atlgen, PA: Schiffer, 2008 ISBN 978-0-7643-2942-5
  • Thomas L. Jentz, (2004). Panzerjaeger (3.7 cm Tak to Sfl. Ic): Development and Employment from 1927 to 1941. Panzer Tracts. 7-1. Doyle, Hilary Louis. Boyds, MD: Panzer Tracts. ISBN 0-9744862-3-X.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]