StuG IV

Allikas: Vikipeedia

StuG IV

[StuG IV]

StuG IV tehnilised andmed
Pikkus 6,70 m
Laius 2,95  m
Kõrgus 2,20  m
Kaal 23,0  t
Kiirus maastikul 15 ja maanteel 20 km/h
Käiguvaru maanteel 130 ja maanteel 220 km
Suurtükk 75 mm StuK 40L/48
laskemoona 63 mürsku
Kuulipildujad 1×7,92 mm MG34 või MG42
laskemoona 500 padrunit
Soomus 10 kuni 80 mm mm
Mootor 12 silindriline Maybach HL120TRM
Mootori võimsus 300 hj
Meeskond 4 inimest

StuG IV ehk Sturmgeschütz IV (SdKfz 163) olid Saksamaal aastatel 19431945 PzKpfw IV šassiile ehitatud ründesuurtükid.

1943. aasta sügisel, kui pärast Alketti (Almarkische Kettenfabrik GmbH) tehaste masspommitamist Saksamaal sai selgeks, et Alkett ei suudeta enam toota piisavalt StuG III-id, sündiski StuG IV. Uue liikursuurtüki kallal hakkasid tööle firmade Krupp ja Deutsche Eisenwerke spetsialistid. 6. detsembril alustas firmas Krupp esimese 31 PzKpfw IV Ausf. H šassii moderniseerimist, sellele paigaldati 75 mm suurtükk nagu ka StuG 40 Ausf. G-l, kui ka liikumatu soomustorn ja juht-mehhaaniku kabiin. Sedasi oli võimalik uue liikursuurtüki projekteerimisega aega kokku hoida ning uus masin kohe kiiresti masstootmisse lasta. Meeskonna arv ja koosseis jäi samaks nagu StuG III-el – 4 meest, lahinguvaru kasvas kuni 63-e mürsuni. StuG IV oli tootmises 1943. aasta lõpust kuni 1945. aasta märtsini ning selle ajaga jõuti seda toota 1108 masinat ning lisaks veel ehitati ümber 31 tanki Panzer IV. StuG IV-st ei saanud nii edukas masin kui Stug III-st, arvatavasti oma kõrgema hinna ja keerulisema tootmise pärast.

Mootor ja transmissioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stug IV mootoriks oli Maybach HL120TRM, see oli 12 silindriline, neljataktiline, V-kujuline (silindrid paiknesid 60° nurga all), vedelikjahutusega karburaatormootor. Silindrite diameeter oli 105 mm, kolvikäik 115 mm ning silindrite üldtöömaht 11 867 cm³. Valatud kolbidel oli lubatud lõtk 0,12–0,16 mm. Surveaste 6,5:1. Maksimaalne pööretearv oli 3000 pööret minutis, lubatud pöörete arv aga 2500–2600 ning pärast remonti 2200–2400. Maksimaalse pööretearvu juures oli mootori võimsuseks 300 hobujõudu (221 kilovatti), 2600 pöörde juures aga 260 hobujõudu ehk 195 kilovatti.

Mootori jahutussüsteemi kuulus kaks radiaatorit mahuga 2,6 m³, mis paiknesid üks paremal ja teine vasakul pool mootorit. Ventiilide süsteem lubas mootorisse valada nii sooja kui ka kuuma vett. Õhu liikumine tekitati mootoriruumis kahe ventilaatori abil, mis paiknesid korpuse paremas osas. Õhuvoolu sisenemiseks, kui ka väljumiseks oli mootoriruumi kohal kaks ristkülikukujulist avaust ning avaused korpuse külgedel.

Kütusena kasutas StuG IV etüleeritud bensiini OZ 74, mida mahutasid kolm paaki kokku 430 liitrit (140, 120 ja 170). Tavaliselt valati paakidesse 413 liitrit kütust. Keskmine kütusekulu 100-le kilomeetrile oli 195 liitrit, kogu kütusest jagus maanteel sõites 210-le ja maastikul 130-le kilomeetrile. Kütusesüsteemi kuulus kaks kahekambrilist karburaatorit Solex JFFII.

Mootori pöördemoment anti edasi kardaani abil, siduriks oli kuiv kolmekettaline sidur Fichtel&Sachs 120/HD. Mehhaaniline käigukast Zahnradfabrik ZF Aphon SSG 77, 6 käiku edasi ja üks tagasi. Käike vahetati kangi abil, mis paiknes juht-mehhaanikust paremal. Juhtimine toimus roolisüsteemi abil, mis koosnes planetaarsest pöördemehhanismist, külgmistest ülekannetest ja vedavast rattast. Pidurid olid mehhaanilised.

Relvastus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stug IV pearelvaks oli 75 mm suurtükk StuK 40 L/48, mis oli välja töötatud firmas Rheinmetall-Borsig.

Lahingukomplekti kuulus 63 mürsku, mille hulka kuulusid:

  • PzGr39 (soomustläbistav) kaalus 6,8 kg ning selle algkiirus oli 740–790 m/s. 500 m pealt läbistas see soomust 91 mm ning 1000 m pealt 81 mm.
  • PzGr40 (alakaliibriline) 4,1 kg, algkiirus 920–1060 m/s ning läbistas 500 m pealt 108 ning 1000 m pealt 87 mm soomust.
  • Gr38HL/B (kumulatiivne) 4,4 kg, algkiirus 870 m/s.
  • SpGr34 (fugass) 5,72 kg, algkiirus 590 m/s.
  • NbGr (suitsumürsud) 6,21 kg, algkiirus 580 m/s.

Suurtüki raud oli 32 vintsoonega, millede sügavusteks olid 7,8 mm, päästik oli elektriline.

Teiseks relvastuseks oli 7,92 mm kuulipilduja MG34 või MG42 lahinguvaruga 500 padrunit. Kuulipilduja oli paigutatud koos lafettiga Rundumfeuer MG torni katusele laaduri luugi ette.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]