Elu

See artikkel on elu mõistest bioloogias, eksobioloogias ja kunstliku elu valdkonnas ning orgaanilisest elust Maal; üldise elumõiste kohta filosoofias ja teoloogias vaata artiklit Elu (filosoofia); elu aspektide kohta, mis puudutavad ainult inimest, vaata artiklit Inimese elu.

---

---

Elu on nähtus, mis eristab organisme, millele on omased enesealalhoiu- ja kommunikatsiooniprotsessid, pelkadest füüsilistest objektidest, mis ei osale sellistes protsessides kas nende lakkamise tõttu (surm) või kuna neil niisugused funktsioonid puuduvad ja neid nimetatakse elututeks. Elu võib tähendada nii teatud protsesse kui neist hõlmatud organismide kogumit (rakkudest elustiku ja biosfäärini). Elusorganisme uurib bioloogia.

Sajandite vältel on filosoofid ja teadlased püüdnud leida seda jõudu või ainet, mis teeb elavast elava. Praeguste teadmiste kohaselt elu ei eksisteeri iseeneses vaid on eluprotsesside realisatsioon, teatud keeruka ehitusega üksustele (elusorganismidele) omaste emergentsete protsesside kogum, mis annab neile võime vahetada ümbritseva keskkonnaga aineid ja energiat, töödelda informatsiooni, liikuda, kasvada ja paljuneda.

Sageli defineeritakse elu tarvilike tunnuste kaudu, mis elusolenditel ehk organismidel peavad olema:

1. Homöostaas: sisekeskkonna regulatsioon püsiva oleku hoidmiseks.
2. Organiseeritus: koosnemine ühest või mitmest rakust, mis on elu põhiüksus.

Nimetatud on ka teisi tarvilikke tunnuseid:

1. eristatus ümbritsevast keskkonnast ja spetsiifiline liigiomane põhistruktuur;
2. ainevahetus – keemilised reaktsioonid rakkude toitmiseks, uuendamiseks ja kasvamiseks ning energia muundamiseks;
3. paljunemine – omataoliste järglaste tootmine päriliku informatsiooni abil;
4. kasvamine – elusaine juurdekasv organismis rakkude hulga ja/või suuruse kasvu arvel;
5. reageerimine sise- või väliskeskkonna füüsikalistele või keemilistele muutustele, kohastumisvõime keskkonnaga teatud piirides;
6. homöostaas – kalduvus säilitada oma siseolekut ja selleks kohanenud mehhanismid;
7. liikumine (ka liigutamine, mitte tingimata ühest kohast teise liikumine).

Elusaks võidakse lugeda objekti, mis vastab mõnedele või enamikule nendest kriteeriumidest. Näiteks viirusi peetakse tihti elusa ja eluta piiripealseks nähtuseks.

Elu defineerimise ning elusa ja eluta mateeria eristamise probleemid tekivad eeskätt elu tekke, tehiselu ning võimaliku Maa-välise elu puhul.

Kogu meile tuntud elu põhineb teatud orgaanilistel molekulidel, mis sisaldavad süsinikuahelaid. Need moodustavad kolloidse vesilahuse tilgakesi, mida ümbritsevad lipiididest ja valkudest kestad. Elususe eelduseks on teatud orgaanilised ja anorgaanilised komponendid (molekulid ja ioonid; rakud, organellid, organid ja organismid), nende omavaheline sobitatus struktuuridesse ja vastastikune toime ning elusorganismi kui terviku funktsioneerimine.

Elusorganismide "ehituskiviks" on rakk. Paljud elusorganismid (ainuraksed) koosnevad ühestainsast rakust, teised (hulkraksed) rakkude kolooniatest või funktsionaalselt spetsialiseerunud rakkude kogumitest. Rakku ümbritseb membraan, mis kaitseb rakuainest ja võimaldab teatud ainete ja info valikulist sise- ja väljapääsu.

Elusorganismid jagunevad kolme suurde domeeni: arhed, bakterid ja eukarüoodid.

Eluks nimetatakse ka:

• perioodi, mille vältel organism omab elu tunnuseid (nt inimelu)
• kogu elusorganismide kogu (nt elu Maal)
• teatud iseloomulikku elamisviisi või elu aspekti (nt maaelu, eraelu)

Elu definitsioonid

Üldist, üldtunnustatud ja ühemõttelist elu definitsiooni pole olemas. Teadlased on välja pakkunud palju erinevaid definitsioone.

Vaata ka

• Elusloodus
• Elustik

Selle artikli kirjutamine on pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.

Välislingid

• Citizendiumi artikkel
• Rooting the tree of life by transition analyses Thomas Cavalier-Smith Biol Direct. 2006; 1: 19. Published online 2006 July 11. pdf