Öpiku-Oorti pilv

  Teksti allikas:

Kunstniku kujutus Öpik-Oorti pilvest ja Kuiperi vööst. Üksikult seisvate objektide suurendatud nähtavuse parendamiseks.

Öpiku-Oorti pilv on hüpoteetiline komeetidest koosnev sfääriline pilv mis on umbes 50 000 astronoomilise ühiku(aü) kaugusel Päikesest. Öpik-Oorti pilv koosneb sisemisest sfäärilisest osast ja välimisest kettast ning on leitud, et selle moodustisega Päikesesüsteem ka lõpeb. Praegu on teada selle sisemises osas üksnes neli objekti. Sedna, mis pärisnime saanud inuitide merejumalanna järgi, on neist üks, samuti on ta kääbusplaneedi nimele pretendeeriv. Välimine osa Öpiku-Oorti pilvest on esialgu vaid hüpotees.

Avastuse tagamaad

Kui komeedid liginevad päikesele, kaotavad nad igal orbiidiringil suure osa ainet ning nende eluead on lühikesed, kui võrrelda Päikese ja suurte planeetide elueaga 4,6 miljardit aastat. Kuna sabatähti (vt Komeet) ka tänapäeval ikkagi leidub, siis peab neid kusagilt juurde tulema. Pikaperioodiliste komeetide orbiitide omadusi analüüsides, tuli 1950. aastal Hollandi astronoom Jan Hendrik Oort välja ideega, et Päikesesüsteemi äärealadel, umbes 50000 aü ehk 7,5x10^12 kilomeetri kaugusel Päikesest, peaks paiknema omapärane komeetide tuumade reservuaar. Kui neist mõne liikumine häiritud saab, võib järgneda “langemine” Päikese juurde ja komeedina nähtavaks saamine. Kuna aga teiste tähtede mõju Päikesesüsteemi keskmest kaugel asuvatele kehadele oli juba varem uurinud Eesti astronoom Ernst Öpik (1932. aastal), siis sai see hüpoteetiline komeetide reservuaar nimeks Öpiku-Oorti pilv, kuid kuna Öpik ei olnud väga aktiivne oma avastustusi publitseerima, siis väliskirjanduses teatakse seda siiski ainult Oorti pilvena.

Oletatav Öpik-Oorti pilve kaugus võrreldes ülejäänud päikesesüsteemiga

Öpiku-Oorti pilves võib olla mitu triljonit taevakeha, mille läbimõõt on suurem kui 1,3 kilomeetrit ja mis asuvad üksteisest keskmiselt kümnete miljonite kilomeetrite kaugusel. Kui lähtuda sellest, mida komeetide koostisest teatakse, koosnevad pilve objektid vee, etaani, metaani, vingugaasi ja vesiniktsüaniidi jäädest. Kuid pärast objekti 1996 PW avastamist, mis on rohkem asteroid kui komeet, sai selgeks, et Öpik-Oorti pilves leiduvad objektid võivad olla ka kivised.

1951. aastal leidis hollandlasest USA astronoom Gerard Kuiper, et vastav lühiperioodiliste komeetide reservuaar peaks paiknema lähemal, üsna vahetult Neptuuni orbiidi taga. Sealt on pärit näiteks tuntud Halley komeet, mille orbiidi kaugeim punkt Päikesest on 35,3 aü kaugusel. Neptuuni enda orbiit on kaugustel 28,8–31,4 aü-d. Lühiperioodiliste komeetide oletatav reservuaar sai nimeks Kuiperi vöö.