Pluuto

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on taevakehast astronoomia seisukohast; astroloogia mõiste kohta vaata artiklit Pluuto (astroloogia); Disney tegelase kohta vaata artiklit Pluuto (koer)

Pluuto Pluuto astronoomiline sümbol
Pluto animiert.gif
Arvuti genereeritud Pluuto kaart.
Orbiidi omadused
Afeel 49,3
Periheel 29,7
Keskmine kaugus Päikesest 5,9 miljardit km 39,5
Tiirlemisperiood 248,09 aastat
Füüsikalised omadused
Diameeter 2390 km
0,19 Maad
Mass (1,305 ± 0,007)×1022 kg
0,002 Maad
Tihedus 1,92 ± 0,12 g/cm3
Pöörlemisperiood 6 päeva 9 tundi ja 18 minutit
Pinnatemperatuur −235°C kuni −210°C
Kaaslaseid 5 (Charon, Nix, Hydra, P4, P5)
Ajalugu
Avastaja Clyde Tombaugh
Avastamise aeg 1930

Pluuto on 1930. aastal avastatud viie kaaslasega taevakeha Päikesesüsteemis.

Alates avastamisest kuni 2006. aastani nimetati teda planeediks ning loeti Päikesesüsteemi üheksandaks planeediks. 24. augustil 2006 otsustas Rahvusvaheline Astronoomiaunioon kvalifitseerida Pluuto ümber kääbusplaneediks.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pluuto on saanud oma nime Vana-Rooma jumala Pluto järgi. Vana-Kreeka mütoloogias vastab talle allmaailmajumal Hades, Zeusi vend.

Allmaailma jumala nime pakkus uuele taevakehale esimesena (24. märtsil 1930. a.) 11-aastane inglise koolitüdruk Venetia Burney.

Pärast mitmeid teisi ettepanekuid sai taevakeha selle nime seepärast, et asub nii kaugel Päikesest, et sellel lasub pidev pimedus.

Avastamislugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pluuto avastas 18. veebruaril 1930 USA amatöörastronoom Clyde Tombaugh.

Otsiti planeeti, mis põhjustas häiritusi Uraani liikumises ja mis arvutuste kohaselt pidi olema seitse korda Neptuunist suurem, leiti aga planeet, mis oli Neptuunist 6900 korda väiksem.

Kui ilmnes, et Neptuuni poolt tekitatud häiritustest ei piisa Uraani liikumise ebakorrapärasuste seletamiseks, siis hakkasid selle probleemiga tegelema USA astronoomid Percival Lowell ja William Pickering, kes kumbki püüdsid häirituste põhjal arvutada tundmatu planeedi orbiiti ja seega ka arvatavat asukohta taevavõlvil. Otsingud tulemusi ei andnud. P. Lowell pärandas üle miljoni dollari tema poolt asutatud ja tema nime kandvale observatooriumile Flagstaffis (Arizona) "Planeet X" (nagu Lowell seda nimetas) otsimiseks.

Et Lowelli lesk vaidlustas selle otsuse ning kohtuskäimine võttis üle kümne aasta, sai observatoorium otsingutega alustada alles 1929. aastal.

Sellele tööle võeti noor, ilma erihariduseta amatöörastronoom Clyde Tombaugh, kellele sai seetõttu vähem palka maksta. Järgmisel aastal saatiski teda edu. Uurides 18. veebruaril 1930 eelmisel kuul Kaksikute tähtkuju piirkonnas tehtud fotosid, leidis ta neilt täpi, mis võis olla uus planeet. Kordusvaatlused kinnitasid seda ja 12. märtsil teatati avastusest kogu maailmale.

Uus planeet asus küllaltki lähedal P. Lowelli ja W. Pickeringi poolt ennustatud kohale. C. Tombaugh sai oma avastuse eest peale Kuningliku Astronoomiaseltsi medali ja 25-naelase preemia ka stipendiumi koduosariigi Kansase ülikoolilt astronoomilise hariduse omandamiseks.

Uurimislugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pluutot ei ole külastanud ükski automaatjaam. Isegi Hubble'i kosmoseteleskoop suudab eristada tema pinnal vaid üksikuid suuremaid vorme. 19. jaanuaril 2006 asus Pluuto poole teele NASA kosmosesond New Horizons, mis jõuab sinna aastal 2015.

Füüsikalised omadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõõtmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pluuto jääb suuruselt alla isegi seitsmele Päikesesüsteemi kaaslaseleKuule, Iole, Europale, Ganymedesele, Kallistole, Titanile ja Tritonile.

Pluuto keskmine raadius on 1195 km (0,19 Maa raadiust) ning mass (1,305 ± 0,007)×1022 kg ehk 0,002 Maa massi. Tema keskmine tihedus on 1,92 ± 0,12 g/cm3.

Orbiit[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pluuto orbiit erineb oluliselt ringjoonest, keskmine kaugus Päikesest on 5,9 miljardit kilomeetrit (39,5 a.ü.). Periheelis (Päikesele kõige lähemas asendis) olles ulatub Pluuto orbiit sissepoole Neptuuni orbiiti (kaugus Päikesest on siis 29,7 a.ü.), nii oli see näiteks aastatel 1979–1999. Afeelis (Päikesest kõige kaugemas orbiidi punktis) on kaugus Päikesest aga 49,3 a.ü. Ümber Päikese teeb Pluuto tiiru 248,09 aastaga, ümber oma telje teeb ta täispöörde 6 päeva 9 tunni ja 18 minutiga. Pluuto pöörleb orbiidil külili nagu Uraangi.

Kokkupõrget Neptuuni ja Pluuto vahel siiski karta ei ole, sest nende orbiidid on erinevates tasandites.

Koostis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taevakeha täpne keemiline koostis on teadmata, kuid võrdlemisi madal tihedus viitab 70% kivi ning 30% jää segule. Pluuto pinnatemperatuur jääb sõltuvalt asukohast orbiidil −235°C ja −210°C vahele. Väga madala temperatuuri tõttu on heledamad alad arvatavasti kaetud lämmastiku jää või lumega, millega on segatud metaani, etaani ning süsinik-monooksiidi lumi või jää. Tumedamate alade koostis on seni teadmata.

Atmosfäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Astronoomid veendusid Pluuto atmosfääri olemasolus esmakordselt 1989. aastal. Planeedi atmosfäär koosneb põhiliselt molekulaarsest lämmastikust, teiste gaaside (metaan, CO) panus on väike. Atmosfäär on äärmiselt hõre, kuna pinnarõhk on vaid paar mikrobaari. Gaasina saab atmosfäär esineda vaid vastasseisus Päikesega, enamuse aja Pluuto pikast aastast on atmosfäär jäätunud.

Peale atmosfääri avastamist on Pluuto Päikesest üha enam eemaldunud ning planeedi keskmine temperatuur seetõttu langenud. Mingil põhjusel ei mõjuta temperatuuri langus aga atmosfääri. Üks seletusi on, et Pluuto pinda kattev jää võib olla tumenenud ja püüab seetõttu endisest rohkem päikesevalgust.

Asjasse võib selgust tuua NASA kosmoseaparaat New Horizons[1] (Uued horisondid), mis saadeti teele 19. jaanuaril 2006 ning mille suurim lähenemine Pluutole toimub 14. juulil 2015. Uurijad loodavad, et selleks ajaks ei ole Pluuto atmosfäär veel täielikult külmunud.

Kaaslased[muuda | redigeeri lähteteksti]

1978. aastal selgus, et Pluutol on kaaslane, mis tiirleb ainult 19 000 km kaugusel taevakeha keskmest (tiirlemisperiood on 6 päeva). Leitud kaaslane sai nimeks Charon. Pluuto läbimõõduks arvutati 4000 km, tema kuu Charoni läbimõõduks 2000 km (massid vastavalt 1/500 ja 1/4000 Maa massi). Hiljem on Charoni läbimõõdu hinnangut tunduvalt täpsustatud, viimati 11. juulil 2005, mõõtes tähe kattumist Charoniga. Pluuto suurima kuu läbimõõt on 1212,0 ± 1,5 km [2]

2005. aasta lõpus leiti Hubble'i Kosmoseteleskoobi abil Pluutol kaks uut kaaslast, mis said esialgsed nimed S/2005 P 1 ja S/2005 P2. Nüüdseks on neile omistatud nimed vastavalt Nix ja Hydra.

20. juulil 2011 teatas NASA, et Hubble'i teleskoobi abil avastati Pluuto neljas kaaslane, mille läbimõõt arvatakse olevat 13–34 km. Taevakeha sai esialgseks nimeks P4.

USA astronoomid avastasid kääbusplaneet Pluuto ümber tiirleva viienda kuu juuni lõpul 2012[viide?]. Ebakorrapärase kujuga kuu kannab praegu nime P5. Astronoomid leidsid kuu Hubble'i kosmoseteleskoobi abil ja selle läbimõõt võib ulatuda 10st 24 kilomeetrini, teatas uudisteagentuur AFP[viide?].

Teadlased märkasid kuud üheksal korral Hubble'i laia vaatevälja kaamera 3 tehtud jäädvustustel. P5 oli näha 26., 27. ja 29. juunil ning 7. ja 9. juulil. Niisiis on Pluutol teadaolevalt kokku viis kuud.

Pluuto ning Triton[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ebatavaliste Pluuto ning Tritoni (Neptuuni kaaslane) orbiitide olemuse ning massi samasuse tõttu oletatakse, et neil kahel on ühine ajalugu. Algul usuti, et Pluuto võis esialgu olla Neptuuni kaaslane, kuid nüüdseks tundub see ebatõenäone, palju populaarsem on arvamus, et Triton, nagu Pluutogi, liikus kunagi iseseisvale orbiidile ümber Päikese, kuid tõmmati Neptuuni mõjuvõimu.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]