S-laine

Allikas: Vikipeedia

S-laine (ingl.k. secondary) ehk ristilaine on seismiline laine, mille levikul toimub kehaosakeste nihe risti laine levikusuunale.[1] Seda tüüpi lainet juhivad vaid tahked keskkonnad. Tahked ained on reeglina jäigad (nihkemoodul µ = ∞ ). Vedelikel ja gaasidel puudub jäikus (nihkemoodul µ =0), mistõttu need ei juhi ristilaineid. Erinevalt pikilainetest ei levi ristilained Maa välistuumas, kuna see on vedelas olekus. Seismiline energia levib välistuumas P-lainete näol.[2]Tekib niinimetatud varjutsoon S-lainete jaoks. Sise- ja välistuuma piiril pikilained murduvad ning ristilained saavad tekkida uuesti. Edaspidi levivad sisetuumas mõlemat tüüpi lainet. Sisetuumast väljudest muutuvad S-lained uuesti P-laineteks.[3] S-lainete kiirust saab välja arvutada järgneva võrrandi abil:

v_s= \sqrt{ \frac {\mu} {\rho}}

Võrrandist järeldub, et levikukiirus sõltub keskkonna jäikusest ja selle tihedusest. Maakoores ristilained levivad kiirusega 3–4 km/s ja see kasvab koos sügavusega. Maksimaalse kiiruse 7 km/s laine saavutab sügavusel 3000 km, vahevöö ja välistuuma piirpinnal. Tahket sisetuuma läbib S-laine kiirusega 2.5-3.0 km/s. [3]Ristilained levivad üldiselt aeglasemalt kui pikilained. Seega jõuab S-laine seismojaama teisena, pärast P-lainet.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Earthquake Glossary S-wave
  2. University of Illinois at Chicago (17 July 1997).Seismographs and the Earth'interior, lecture 16
  3. 3,0 3,1 Robert J. Lillie (1999). Whole Earth Geophysics: An Introductory Textbook for Geologists and Geophysicists, lk 54-55, 213, 210-211