Maa pöörlemine

Allikas: Vikipeedia
Animatsioon Maa pöörlemisest ümber oma telje.
Lõunataevas Residencia "hotelli" kohal ESO Paranali observatooriumis Tšiilis.[1]

Maa pöörlemine on Maa kui tahke keha pöörlemine ümber oma keset läbiva mõttelise polaartelje.

Pöörlemise suund[muuda | muuda lähteteksti]

Maa pöörleb läänest itta. Põhjanaela poolt vaadatuna pöörleb Maa vastupäeva.

Pöörlemistelg[muuda | muuda lähteteksti]

Poolused[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjapoolus on põhjapoolkera punkt, kus Maa telg lõikub Maa pinnaga. See erineb Maa magnetilisest põhjapoolusest. Teine punkt, kus Maa pöörlemistelg lõikub Maa pinnaga, on lõunapoolus Antarktikas.

Maa pöörlemistelje kalle ning selle vahekord pöörlemistelje ja orbiidi tasandi suhtes

Pöörlemistelje kalle[muuda | muuda lähteteksti]

Maa pöörlemistelg on Maa orbiidi tasandi ehk ekliptika tasandi normaali suhtes 23,4° kaldu (pöörlemistelje kalle). Kaldenurga tõttu vahelduvad Maal aastaajad.

Pöörlemisperiood[muuda | muuda lähteteksti]

Täheööpäev[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Täheööpäev

Maa pöörlemisperiood kinnistähtede suhtes, mida Rahvusvaheline Maa Pöörlemise ning Tugisüsteemide Teenistus nimetab Maa täheööpäevaks, on 86164,098903691 keskmise päikeseaja sekundit ehk UT1-sekundit ehk 23h 56m 4,098903691s.[2][3] Selle aja jooksul teeb Maa täispöörde ümbritseva galaktilise tausta (tähesüsteemi) suhtes. Täheööpäeva pikkus kõigub, peamiselt seetõttu, et aine (näiteks lumikate) paigutub Maa pinnal ümber. Peamiselt loodete mõjul pikeneb täheööpäev ühe sajandiga 0,0016 s.

Sideeriline ööpäev[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Sideeriline ööpäev

Maa pöörlemisperiood keskmise kevadpunkti pretsessiooni suhtes (sideeriline ööpäev) on 1982. aasta andmetel 86164,09053083288 keskmise päikeseaja sekundit (23h 56m 4,09053083288s).[4] Sideeriline ööpäev on seega täheööpäevast umbes 8,4 ms võrra lühem.[5]

Päikeseööpäev[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Päikeseööpäev
 Pikemalt artiklis Keskmine päikeseööpäev

Maa pöörlemisperiood Päikese suhtes (Maa keskmine päikeseööpäev) on 86 400 keskmise päikeseaja sekundit ((86400,0025 SI sekundit).[6] Et Maa päikeseööpäev on praegu loodetekiirenduse tõttu pisut pikem kui 19. sajandil, siis iga ööpäev on 0...2 SI millisekundi võrra pikem kui 86 400 s.[7][8] Aatomkellad näitavad, et praegu on ööpäev 1,7 millisekundit pikem kui sajand tagasi,[9] nii et UTC-d tuleb tasapisi üha sagedamini kohandada liigsekunditega. Keskmise ööpäeva pikkus IERS-i andmete järgi on saadaval aastate 1623–2005[10] ja aastate 1962–2005[11] kohta.

Taevakehade näiv ööpäevane liikumine[muuda | muuda lähteteksti]

Taevakehade (välja arvatud meteoorid atmosfääris) ja Maa-lähedasel orbiidil tiirlevad Maa tehiskaaslased) põhiline näiv liikumine Maa taevas toimub lääne suunas kiirusega 15°/h = 15'/min. Taevaekvaatori lähedal paiknevate taevakehade puhul vastab see ühele Päikese või Kuu näivale läbimõõdule kahe minuti kohta (Maalt paistavad Päike ja Kuu läbimõõdult ligikaudu võrdsetena).[12][13]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vana-Kreekas uskus mitu pütaagorlast taeva ööpäevase pöörlemise asemel Maa pöörlemist. Esimene neist oli Philolaos (5.–4. sajand eKr), kuigi tema keerulises süsteemis figureeris Vastu-Maa, mis tiirleb ööpäevase perioodiga ümber Keskse Tule.[14]

Tavapärasemat pilti toetasid 4. sajandil eKr Hiketas, Herakleides Pontikos ja Ekphantos, kes oletasid, et Maa pöörleb, kuid ei väitnud, et Maa tiirleb ümber Päikese. 3. sajandil eKr tuli Aristarchos Samoselt välja heliotsentrilise maailmasüsteemi ideega.


Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Stars Circle over the Residencia at Cerro Paranal], ESO]]
  2. ↑ Useful Constants, IERS.
  3. ↑ Nende arvude algallikas Aoki kasutab "keskmise päikeseaja sekundi" asemel terminit "UT1-sekund" (seconds of UT1). Vt Seidelmann, S.; Kinoshita, H.; Guinot, B.; Kaplan, G. H.; McCarthy, D. D.; Seidelmann, P. K. The new definition of universal time. – Astronomy and Astrophysics, 1982, 105 (2). lk 359–361.
  4. ↑ Useful Constants, IERS.
  5. ↑ P. Kenneth Seidelmann. Explanatory Supplement to the Astronomical Almanac, Mill Valley, CA: University Science Books 1992, ISBN 0-935702-68-7, lk 48.
  6. ↑ Dennis D. McCarthy, Christine Hackman, Robert A.. The Physical Basis of the Leap Second. – The Astronomical Journal Nelson, 2008, 136 (5), lk 1906–1908.
  7. ↑ Leap seconds, Time Service Department, USNO.
  8. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. märts 2015. Vaadatud 21. juulil 2014.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  9. ↑ Dennis McCarthy|McCarthy, D.D.]] & Seidelmann, P.K. TIME: From Earth Rotation to Atomic Physics. Weinheim: Wiley-VCH 2009, lk 88––89.
  10. ↑ EXCESS OF THE DURATION OF THE DAY TO 86400S AND ANGULAR VELOCITY OF THE EARTH'S ROTATION SINCE 1623 , IERS
  11. ↑ Variations in the duration of the day
  12. ↑ Zeilik, M.; Gregory, S. A. Introductory Astronomy & Astrophysics (4. trükk), Saunders College Publishing, 1998, ISBN 0-03-006228-4, lk 56.
  13. ↑ Williams, David R. Planetary Fact Sheets, NASA. Vaata näivaid läbimõõte Päikese ja Kuu leheküljel.
  14. ↑ George Bosworth Burch. The Counter-Earth. – Osiris, 1954, kd 11, lk 267–294.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Maa_pöörlemine&oldid=6532820"