Lee-Enfield
See artikkel räägib Briti 20. sajandi alguse vintpüssist. Teiste tähenduste kohta vaata artiklit Lee vintpüss. Teiste tähenduste kohta vaata artiklit Enfieldi vintpüss (täpsustus). | Lee-Enfield | |
|---|---|
_-_UK_-_cal_303_British_-_Arm%C3%A9museum.jpg) | |
| Tüüp | poltlukuga vintpüss |
| Päritoluriik |
 Suurbritannia |
| Teenistusajalugu | |
| Teenistuses |
MLE: 1895–1926 SMLE: 1904– |
| Kasutajad | Loend |
| Tootmise ajalugu | |
| Konstruktor |
James Paris Lee Royal Small Arms Factory |
| Tootmises |
MLE: 1895–1904 SMLE: 1904– |
| Toodetud ühikuid | üle 17 000 000 |
| Tehnilised andmed | |
| Kaal | 3,96–4,19 kg |
| Pikkus | 1003–1260 mm |
| Toru pikkus | 480–767 mm |
|
| |
| Padrun | .303 British |
| Tööpõhimõte | Poltlukuga |
| Laskekiirus | 20–30 sihitud lasku/min |
| Laskemoona algkiirus | 744 m/s |
| Tõhus laskeulatus | 503 m[1] |
| Maksimaalne laskeulatus | 2743 m |
| Söötur | 10-lasuline salv, mida laetakse 5-lasuliste laadimisklambritega |
Lee-Enfield on Briti poltluku ja salvega mitmelasuline vintpüss. See oli 20. sajandi esimeses pooles Briti impeeriumi ja Rahvaste Ühenduse relvajõudude standardtulirelv. Aastatel 1895–1957 oli see Briti armee standardvintpüss. Esimese maailmasõja mudeleid kutsutakse tihti "SMLE" (Short, Magazine, Lee–Enfield ehk lühike salvega Lee-Enfield).
Lee-Enfield on 1888. aastal Briti armees kasutusele võetud Lee-Metfordi vintpüssi edasiarendus. Sellega asendati vintpüssid Martini-Henry, Martini-Enfield ja Lee-Metford. Lee-Enfieldil on kümnelasuline lehtsalv, mida saab padrunitega .303 British laadida pealtpoolt ühekaupa või viiepadruniliste laadimisklambritega. See oli nii esimeses kui teises maailmasõjas Briti armee, koloniaalarmeede (nagu India ja mõne Aafrika osa) ning teiste Rahvaste Ühenduse riikide (nagu Austraalia, Uus-Meremaa, Lõuna-Aafrika Vabariigi ja Kanada) relvajõudude laskurkompaniide standardrelv. Kuigi Lee-Enfieldid asendati Briti armees ametlikult relvadega L1A1 aastal 1957, jäid need kuni 1960. aastate keskpaigani sõjaväes laialt levinuks. Padruniga 7.62×51 mm NATO Lee-Enfieldi snaiperrelv L42A1 jäi kasutusse 1990. aastateni. Kuna see on endiselt teenistusrelvana kasutusel nii mõneski Rahvaste Ühenduse riigis (nt Bangladeshi politseis), on Lee-Enfield Mossin-Naganti järel vanuselt teine endiselt ametlikus sõjaväeteenistuses olev poltlukuga vintpüss (Mossin-Naganti raamid on kasutusel Soome relvades 7.62 Tkiv 85). Hinnanguliselt toodeti vintpüsse Lee-Enfield kokku üle 17 miljoni.
Lee-Enfieldi nimi on saadud relva lukusüsteemi konstruktori James Paris Lee ja seda tootnud tehase Royal Small Arms Factory asukoha (Londoni Enfieldi linnaosa) nimedest.
Kasutajad[muuda | muuda lähteteksti]
Afganistan[2][3][4]
Alžeeria[5]
Ameerika Ühendriigid: esimese maailmasõja ajal Briti ja Austraalia üksustega liidetud Ameerika Ekspeditsiooniväed.[6][7] Vintpüssid No.4 MkI/MkI*, mida Savage-Stevens Firearms II maailmasõja ajal Lendliisi alusel Briti ja RÜ vägedele tootis. Mõned II maailmasõja ajal Briti RÜ üksustega Birmas liidetud USA armee üksused said Lee-Enfieldid logistilise lihtsuse huvides.
Araabia Ühendemiraadid[8]
Austraalia: vintpüssid No.1 MkIII/MkIII*, mida toodeti Lithgowi Arsenalis Lithgows Uus-Lõuna-Walesis.[9][10]
Austria: pärast sõda sandarmeerias.[viide?]
Bangladesh: laialdaselt 1971. aasta sõjas. Pärast seda aastaid politseis, Ansaris ja Kadetikorpuses. Enam teenistuses ei ole.
Barbados[11]
Belgia: pärast teist maailmasõda[12] brittidelt ja kanadalastelt annetustena saadud relvi kasutati Korea sõjas aastani 1952.[viide?] Pärast teist maailmasõda kasutati ka sandarmeerias, kuni need kaheksakümnendatel FN FAL-ide vastu vahetati.
Belize[13]
Bermuda: Bermude Vabatahtlikus Laskurkorpuses.[13]
Botswana[14]
Briti India: mõlemas maailmasõjas Briti India armees.[15]
Brunei: Kuninglikes Relvajõududes ja Kuninglikus Politseijõus nende alguspäevil, hiljem vahetati automaatide M16 vastu.[16]
Egiptus[17]
Etioopia Keisririik: saadi pärast esimest maailmasõda.[18]
Fidži[13]
Gambia[8]
Ghana:[13] asendati kuuekümnendatel relvadega L1A1.[19]
Guyana[8]
Hiina Vabariik: sõjapealike ajastul.[20] Mõned Hiina üksused Birmas said Briti relvad Lee–Enfield No. 4 Mk I.[21]
Hispaania[22]
Holland: aastal 1941 võeti kasutusse nii Lee–Enfield No. 1 Mark III ja No. 4 Mark I, need asendati aastal 1952 M1 Garandidega.[23]
Iirimaa: relvi No1 MkIII/III* kasutati kodusõja ajal Rahvusarmee (ja hiljem Kaitsejõudude teenistusrelvana, need asendati viiekümnendatel No4 Lee–Enfieldidega, mis olid jäid kasutusse 1961. aastani, kui käibele võeti FN FAL-id.[24] Iiri vabadussõjas kasutati Iiri Vabariiklikus Armees brittidelt jm sõjasaagiks saanud Lee-Enfielde. Lee-Enfieldid kuulusid veel Põhja-Iirimaa konflikti alguses Ajutise Iiri Vabariikliku Armee relvastusse ning neid kasutati 1989. aastal vähemalt ühes Iiri Rahvusliku Vabastusarmee snaiprirünnakus.[25][26]
Iisrael: iseseisvusaja esimestel aastatel.[27][28]
India: teenistuses 1965. aasta India-Pakistani sõja ajal.[29] Tänapäeval toodetakse litsentsi alusel Rifle Factory Ishapore tehases vintpüssina Ishapore 2A1, see relv on kasutusel India politseis.[30]
Indoneesia:[8] vabariiklaste poolt rahvusliku relvolutsiooni ajal. Mõned saadi hollandlastelt, kui nad Indoneesiast lahkusid.[31]
Iraak:[24] vähesel määral veel 2004. aastal mässuliste poolt.[32]
Islamiriik: oli 2019. aastal ISIL-i kasutuses.[33]
Island[8]
Itaalia: pärast teist maailmasõda nii armees kui mereväes.[34]- Itaalia[8]
Jaapan: saadi teise maailmasõja ajal brittidelt sõjasaagiks.[35]
Jamaica:[8] endiselt politseis, parandusteenistuses ja kadettide seas.
Jeemen[8][36]
Jordaania: Araabia Leegion kasutas mudeleid Mk III ja No. 4.[37]
Jugoslaavia Partisanid[38][39]
Kambodža: Kuninglikes Relvajõududes.[40]
Kanada:[24][10] Vintpüsside No.4 tootmine algas 1941. aastal alguses Small Arms Limitedis ja hiljem Canadian Arsenals Limitedis Long Beachis Ontarios. Kanada maakaitsevägi sai relvad MK. I Long Lee Enfield aastal 1896. Need olid kasutusel 1899–1902 teises buuri sõjas. Relvi MK.III & MK.III* kasutati I maailmasõjas, No.4 Lee Enfielde II maailmasõjas ja Korea sõjas ning kuni viiekümnendate lõpuni. Vintpüssi No.4 kasutatakse endiselt väljaõppes ning seda on kasutatud lasketiirudes nii armeekadettide, merekadettide kui ka õhukadettide poolt.[41]
Keenia[8]
Kesk-Aafrika Vabariik[42]
Kreeka: Kreeka relvajõududes teise maailmasõja ajal ning pärast seda.[43] Kreeka kasutas Lee-Enfielde ja muid Briti relvi, kuni need asendati M1 Garandide ja muude USA relvadega.
Küpros[44]
Lesotho[8]
Liibüa[45]
Luksemburg:[8] Korea sõjas.[viide?]
Läti[46]
Lõuna-Aafrika Vabariik[24]
Lõuna-Jeemen[viide?]
Lõuna-Sudaan[8]
Lõuna-Vietnam
Malaisia:[47] ka Rahvuslikus Vabastusarmees.[48]
Malawi[8]
Malta[8]
Myanmar:[8] Myanmari armees pärast Birma iseseisvumist[49] ja Myanmari politsei paraadidel.[viide?]
Namiibia: valitsusvälised relvarühmad.[8]
Natsi-Saksamaa: mõned sõjasaagiks saadud No. 1 Mk. III* Lee-Enfieldid olid 1944–1945 kasutusel Volkssturmis.[50] Saksa nimi relvale oli Gewehr 281 (e).[51]
Nepal[30]
Nigeeria: Nigeeria rügemendis, hiljem Nigeeria armees.[52]
Norra: liitlased saatsid relvad teise maailmasõja ajal vastupanuliikumisele ja 1947. aastal andsid britid norralastele Saksamaa okupeerimise ajal relvi juurde. Aastal 1952 tagastati need brittidele ning saadi vastutasuks vintpüssid P-17. Norra varustuses oli sellel ajal kokku 24 992 .303 vintpüssi. Hiljem asendati need M-1 Garandide ja M-1 Carbine'dega.[55]
Omaan[13]
Osmanite riik: sõjasaagiks saadud Lee-Enfielde kasutati reservrelvadena.[56]
Paapua Uus-Guinea[57]
Pakistan[30]
Poola: kasutusel Poola Relvajõududes Läänes.[58]
Portugal: esimeses maailmasõjas Portugali Ekspeditsioonikorpuses.[59] SMLE Mk III oli nime m/917 all teenistuses neljakümnendatelgi.[60]
Prantsusmaa:
- Vaba Prantsusmaa[61][62] ja Prantsuse vastupanuliikumine teise maailmasõja ajal.[63]
- Mõned vastupanuliikumiselt saadud relvad olid kasutusel ka natsimeelses maakaitseväes Milice.[64]
- Mõned Lee-Garandid olid kasutusel Indohiinas.[65]
Rodeesia[66][67]
Rwanda[68]
Saalomoni Saared: politseis.
Sambia[69]
Sierra Leone[13]
Singapur:[13] reservüksustes kuni kuuekümnendate lõpuni. Endiselt sõjaväepolitseis tseremoniaaleesmärkidel.
Somaalia[8]
Soome: mõned jäeti pärast Soome kodusõda hoiule.[70]
Sri Lanka: asendati kuuekümnendate lõpus relvadega L1A1.[71]
Sudaan[8]
Suurbritannia[47][72]
Svaasimaa[8]
Taani: nime Vintpüss M/45E all aastast 1945 okupeeritud Saksamaal, hiljem asendati vintpüssidega M1 (nime Vintpüss M/50 all) aastal 1950.[73]
Tai: lepingu järgi sai Tai kuningas 10. detsembril 1920 10 000 vintpüssi.[74]
Tansaania[8]
Tiibet[75]
Tonga
Trinidad ja Tobago:[8] kadettidel.
Türgi: eitasid Osmanite relvad ümber padrunile 7.92×57 mm Mauser.[56]
Tšaadi FROLINAT[76]
Uganda[8]
Ungari[8]
Uus-Meremaa[24]
Vanuatu
Vietnam: Việt Minh sai Lee-Enfieldid Prantsuse sõjaväelt sõjasaagiks.[77][78]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Rifle, Short Magazine Lee Enfield". The Lee–Enfield Rifle Website. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. september 2010. Vaadatud 13. mai 2010.
- ↑ "Anistoriton: An Essay". Anistor.gr. Vaadatud 14. veebruar 2012.
- ↑ "Afghan War Rugs: A Sub-group with Iranian Influence". Rugreview.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. veebruar 2012. Vaadatud 14. veebruar 2012.
- ↑ "Photo from Getty Images". Daylife.com. 24. juuli 2008. Originaali arhiivikoopia seisuga 18. märts 2012. Vaadatud 14. veebruar 2012.
- ↑ Windrow, Martin (1997). The Algerian War, 1954–62. Men-at Arms 312. London: Osprey Publishing. Lk 46. ISBN 978-1-85532-658-3.
- ↑ "Weapons of the 107th: Lee–Enfield Mk.III". Vaadatud 11. september 2009.
- ↑ Shurtleff, Leonard G. (2003). "Doughboy's Rifle: (It wasn't necessarily a Springfield)". Doughboy Center: The Story of the American Expeditionary Forces. The Great War Society. Vaadatud 11. september 2009.
- ↑ 8,00 8,01 8,02 8,03 8,04 8,05 8,06 8,07 8,08 8,09 8,10 8,11 8,12 8,13 8,14 8,15 8,16 8,17 8,18 8,19 8,20 8,21 8,22 BICC, lk 4.
- ↑ Skennerton 2007, lk 345.
- ↑ 10,0 10,1 Hogg, Ian (2002). Jane's Guns Recognition Guide. Jane's Information Group. ISBN 0-00-712760-X.
- ↑ Jon Rupinski. "Barbados Defence Force". pinterest. Vaadatud 24. august 2017.
- ↑ Smith 1969, lk 212.
- ↑ 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 13,5 13,6 Bonn International Center for Conversion. Lee-Enfield SMLE (PDF). SALW Guide: Global distribution and visual identification. Lk 3.
- ↑ Botswana (PDF). SALW Guide: Global distribution and visual identification. Lk 2.
- ↑ Sumner, Ian (25. august 2001). The Indian Army 1914–1947. Elite 75. Osprey Publishing. Lk 49, 62–63. ISBN 9781841761961.
- ↑ Harun Abdul Majid (2007). Rebellion in Brunei: The 1962 Revolt, Imperialism, Confrontation and Oil. International Library of Twentieth Century History. I.B. Tauris. Lk 82. ISBN 978-1-84511-423-7.
- ↑ McNab, Chris (2002). 20th Century Military Uniforms (2nd ed.). Kent: Grange Books. Lk 58. ISBN 1-84013-476-3.
- ↑ Scarlata, Paul (1. märts 2009). Ethiopian military rifle cartridges: Part 2: from Mauser to Kalashnikov. Shotgun News.
- ↑ Scarlata, Paul (veebruar 2013). The military rifle cartridges of Ghana from Ashanti to AR. Shotgun News.
- ↑ Jowett, Philip (20. november 2013). China's Wars: Rousing the Dragon 1894–1949. General Military. Osprey Publishing. Lk 125. ISBN 9781782004073.
- ↑ Ness, Leland; Shih, Bin (juuli 2016). Kangzhan: Guide to Chinese Ground Forces 1937–45. Helion & Company. Lk 256–257. ISBN 9781910294420.
- ↑ de Quesada, Alejandro (20. jaanuar 2015). The Spanish Civil War 1936–39 (2): Republican Forces. Men-at-Arms 498. Osprey Publishing. Lk 38. ISBN 9781782007852.
- ↑ Talens, Martien. De ransel op de rug deel 2. Brabantia Nostra. p. 372.
- ↑ 24,0 24,1 24,2 24,3 24,4 Skennerton 2007, lk 587.
- ↑ Taylor, Peter (1997). Provos The IRA & Sinn Féin. Bloomsbury Publishing. Lk 62. ISBN 0-7475-3818-2.
- ↑ Sunday Life 12. november 1989.
- ↑ McNab, Chris (20. november 2011). The Uzi Submachine Gun. Osprey Publishing. Lk 9. ISBN 978-1-84908-543-4.
- ↑ Smith 1969, lk 464.
- ↑ McNab 2002, lk 134.
- ↑ 30,0 30,1 30,2 Skennerton 2007, Chapter 11.
- ↑ Bloomfield, Lincoln P.; Leiss, Amelia Catherine (30. juuni 1967). The Control of local conflict : a design study on arms control and limited war in the developing areas (PDF). Kd 3. Massachusetts Institute of Technology. Center for International Studies. Lk 85. hdl:2027/uiug.30112064404368.
- ↑ Small Arms Survey (2012). "Surveying the Battlefield: Illicit Arms in Afghanistan, Iraq, and Somalia". Small Arms Survey 2012: Moving Targets. Cambridge University Press. Lk 320–321. ISBN 978-0-521-19714-4. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 31. august 2018. Vaadatud 30. august 2018.
- ↑ https://www.calibreobscura.com/covert-operations-the-arms-of-isis-insurgents-in-syria-2019/
- ↑ "Enfield Rifles From Italian Navy". Euroarms. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. veebruar 2012. Vaadatud 14. veebruar 2012.
- ↑ Publishing, Aerospace (1998). The Encyclopedia of Weapons of WORLD WAR II, Chris Bishop, Barnes Jk Noble Books (inglise). Bukupedia. ISBN 978-0-7607-1022-7.[alaline kõdulink]
- ↑ Small Arms Survey (2003). "Living with Weapons: Small Arms in Yemen". Small Arms Survey 2003: Development Denied. Oxford University Press. Lk 173–174. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 29. august 2018. Vaadatud 30. aprillil 2021.
- ↑ Young, Peter (1972). The Arab Legion. Men-at-Arms. Osprey Publishing. Lk 24. ISBN 978-0-85045-084-2.
- ↑ Scarlata, Paul (1. oktoober 2017). Yugoslav Part II: World War II small arms: an assortment of small arms from friends and foe alike. Firearms News.
- ↑ Vukšić, Velimir (juuli 2003). Tito's partisans 1941–45. Warrior 73. Osprey Publishing. Lk 60. ISBN 978-1-84176-675-1.
- ↑ Grandolini, Albert (1998). Armor of the Vietnam War (2) Asian Forces. Armor at War 7017. Concord Publications. Lk 15. ISBN 9789623616225.
- ↑ Abbot, Peter (veebruar 2014). Modern African Wars: The Congo 1960–2002. Oxford: Osprey Publishing. Lk 14. ISBN 978-1-78200-076-1.
- ↑ Letter dated 26 June 2014 from the Panel of Experts on the Central African Republic established pursuant to Security Council resolution 2127 (2013) addressed to the President of the Security Council (PDF). 1. juuli 2014. Lk 81.
- ↑ Sazanidis 1995.
- ↑ Smith, Colin (6. juuli 2014). "Cyprus divided: 40 years on, a family recalls how the island was torn apart". The Guardian.
- ↑ Jenzen-Jones, N.R.; McCollum, Ian (aprill 2017). Small Arms Survey (toim). Web Trafficking: Analysing the Online Trade of Small Arms and Light Weapons in Libya (PDF). Working Paper No. 26. Lk 93. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 9. oktoober 2018. Vaadatud 30. aprillil 2021.
- ↑ Andersons, Edgars (2001). "The military situation in the Baltic States" (PDF). Baltic Defence Review. 2001 (6): 113–153. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 24. jaanuar 2019. Vaadatud 23. jaanuar 2019.
- ↑ 47,0 47,1 Skennerton 2007.
- ↑ McNab 2002, lk 175.
- ↑ Scarlata, Paul (mai 2012). The military rifle cartridges of Burma/Myanmar. Shotgun News.
- ↑ Scarlata, Paul (20. jaanuar 2011). "Small arms of the Deutscher Volkssturm part I". www.thefreelibrary.com. Shotgun News. Vaadatud 6. juuli 2015.
The Volkssturm even received some No. 1 Mk. III* Lee-Enfields that had been abandoned by the British during their evacuation from Dunkirk or captured in North Africa.
- ↑ Heber, Dr Thorsten (2008), Kennblätter fremden Geräts: Heft 1, Handwaffen, Books on Demand, ISBN 978-3837040425 p. 85 (in German)
- ↑ Jowett 2016, lk 20.
- ↑ Jowett 2016, lk 14.
- ↑ Jowett 2016, lk 21.
- ↑ Karl Egil Hanevik (1998). Norske Militærgeværer etter 1867.Hanevik Våpen. p. 371. ISBN 8299314313
- ↑ 56,0 56,1 "Enfauser". Turk Mauser. Vaadatud 14. veebruar 2012.
- ↑ Alpers, Philip (2010). Karp, Aaron (toim). The Politics of Destroying Surplus Small Arms: Inconspicuous Disarmament. Abingdon-on-Thames: Routledge Books. Lk 168–169. ISBN 978-0-415-49461-8.
- ↑ Zaloga, Steven J. (1982). The Polish Army 1939–45. Men-at-Arms 117. Osprey Publishing. Lk 26, 36. ISBN 9780850454178.
- ↑ "France at War – Portugal in the Great War". Worldwar1.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. juuni 2007. Vaadatud 14. veebruar 2012.
- ↑ Smith 1969, lk 530.
- ↑ Jordon, David (2005). The History of the French Foreign Legion: From 1831 to Present Day. The Lyons Press. Lk 159. ISBN 978-1-59228-768-0.
- ↑ Sumner, Ian (1998). The French Army 1939–45. Osprey. Lk 14. ISBN 978-1-85532-707-8.
- ↑ Pegler 2012, lk 69.
- ↑ Berlière, Jean-Marc (2018). Polices des temps noirs: France 1939–1945 (prantsuse). Perrin. Lk 435. ISBN 978-2-262-03561-7.
- ↑ Windrow, Martin (15. november 1998). The French Indochina War 1946–54. Men-at-Arms 322. Osprey Publishing. Lk 41. ISBN 9781855327894.
- ↑ Neil Grant. Rhodesian Light Infantryman 1961–80. Lk 14, 28.
- ↑ Xande Anderer (1. aprill 2012). "War Continued... Vietnam Veterans in the Rhodesian Bush War". vvaveteran.org. Vaadatud 15. august 2017.
- ↑ Lefèvre, Patrick; Lefèvre, Jean-Noël (2006). Les Militaires belges et le Rwanda : 1916-2006. Bruxelles: Editions Racine. Lk 60. ISBN 978-2-87386-489-7.
- ↑ Schur, Tony (29. september 2014). From the Cam to the Zambezi: Colonial Service and the Path to the New Zambia. I.B.Tauris. ISBN 9780857737281.
- ↑ Palokangas, Markku (1991). Sotilaskäsiaseet Suomessa 1918 - 1988. Kd 3. Suomen Asehistoriallinen Seura. Lk 88. ISBN 9789512505081.
- ↑ Smith, Chris (oktoober 2003). In the Shadow of a Cease-fire: The Impacts of Small Arms Availability and Misuse in Sri Lanka (PDF). Small Arms Survey. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 5. juuli 2017. Vaadatud 30. aprillil 2021.
- ↑ Miller, David (2001). The Illustrated Directory of 20th century Guns. Salamander Books Ltd. ISBN 1-84065-245-4.
- ↑ "Ad Gevar, Vis records [ Id: 114 ]". Arma Dania. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. september 2020. Vaadatud 28. veebruar 2017.
- ↑ "ปืนพระราม 6 ( ปืนเสือป่า ) หมายเลข 1". Thailandoutdoor.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. veebruar 2021. Vaadatud 14. veebruar 2012.
- ↑ Shakya, Tsering (1999). The Dragon in the Land of Shows: A History of Modern Tibet Since 1949. Columbia University Press. Lk 240. ISBN 978-1-4481-1429-0.
- ↑ Lart, Bernard (19. september 2015). Goya, Michel (toim). "Les Ailes françaises au Tchad : Retournons le sablier…". lavoiedelepee.blogspot.com.
- ↑ Windrow, Martin (20. september 2018). French Foreign Légionnaire vs Viet Minh Insurgent: North Vietnam 1948–52. Combat 36. Osprey Publishing. Lk 25. ISBN 9781472828910.
- ↑ Ezell, Edward Clinton (1988). Personal firepower. The Illustrated history of the Vietnam War 15. Bantam Books. Lk 28. OCLC 1036801376.
Eesti relvastus aastatel 1920–1940 | ||
|---|---|---|
| Püstolid ja revolvrid |  | |
| Vintpüssid ja karabiinid |
Berdan II · Mossin-Nagant · Pattern 1914 Enfield · Gewehr 88 · Gewehr 98 · Mannlicher M1895 · Lee-Enfield · Arisaka Tüüp 30 · Arisaka Tüüp 38 · Arisaka Tüüp 44 · Krag–Jørgensen · Ross (vintpüss) · Karabin wz.98 · Karabin wz.29
| |
| Püstolkuulipildujad | ||
| Kergekuulipildujad | ||
| Raskekuulipildujad | ||
| Tankitõrjemiinid | ||
| Tankid | ||
| Soomusautod | ||