The Guardian

Allikas: Vikipeedia

The Guardian on Suurbritannia päevaleht. 1821. aastal asutatud ajaleht kasutas 1959. aastani nime Manchester Guardian. Kohaliku lehena alustanud ja üleriigilise levikuga leheks kasvanud The Guardian hõlmab nüüdseks ka mitmekülgset internetikeskkonda ja dokumentaalse sisuga telesaateid tootvat produktsioonifirmat GuardianFilms. The Guardiani sõsarväljaanneteks on pühapäevaleht The Observer ja ülemaailmse levikuga The Guardian Weekly. Internetis on saadaval USA ja Austraalia veebikeskkonnad Guardian US ja Guardian Australia.

Augustis 2013 oli The Guardiani paberlehe trükiarvuks 189 000 eksemplari – vähem kui ajalehtede The Daily Telegraph ja The Times trükiarv, kuid rohkem kui ajalehe The Independent trükiarv.[1] Juunis 2012 oli Guardiani veebilehekülg loetavuselt kolmas ajalehe veebikeskkond maailmas.[2] Paberlehel ja võrguväljaandel kokku oli peaaegu 9 miljonit lugejat.[3]

Ajaleht esindab sotsiaalliberaalset maailmavaadet. Suurbritannia 2010. aasta valimistel toetas The Guardian liberaaldemokraate, kes moodustasid peale valimisi koalitsiooni konservatiividega.

The Guardian tõi avalikkuse ette Rupert Murdochile kuuluva endise News Internationali (nüüdse News UK) ajakirjanike telefonihäkkimisskandaali, paljastades, et ajakirjanikud olid häkkinud mõrvatud teismelise Milly Dowleri ja mitme kuulsuse telefone.[4] Skandaali tulemusel suleti üks maailma suurima trükiarvuga ajalehti News of the World.[5]

2013 juunis teatas The Guardian, et Obama administratsioon kogub terrorismivastase tegevuse raames miljonite telekommunikatsioonifirma Verizon klientide kõneandmeid.[6] Seejärel avalikustati NSA vilepuhuja Edward Snowdeni tunnistustele toetudes ülisalajase jälgimisprogrammi PRISM olemasolu.[7] The Guardian nimetati 2013. aasta pressiauhindade jagamisel valitsuse jälgimisprogrammide kajastamise eest Suurbritannia aasta ajaleheks.[8] 2014. aastal pälvisid The Guardian ja The Washington Post NSA jälgimisprogrammide avalikustamise eest Pulitzeri preemia.[9]

The Guardianile on kaastööd teinud näiteks Tariq Ali, Timothy Garton Ash, Russell Brand, Germaine Greer, Terry Eagleton, George Monbiot, Anna Politkovskaja, Polly Toynbee ja Slavoj Žižek.

Kahjum[muuda | redigeeri lähteteksti]

The Guardian kuulub The Scott Trustile.[10] Ajaleht on olnud järjekindlalt kahjumis ja seda subsideeritakse meediagrupi kasumlikest ettevõtmistest. 2006. aastal oli kahjum 49,9 miljonit naela.[11] Juunis 2011 oli ajalehe aastaseks kahjumiks 33 miljonit naela ja lehe juhid teatasid, et uudised kavatsetakse koondada netiväljaandesse, nii et paberleht sisaldaks rohkem kommentaare ja põhilugusid.[12][13] On oletatud, et The Guardian võib saada esimeseks briti päevaleheks, mis muutub täielikult veebipõhiseks.[4]

Poliitilised vaated[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajalehe lugejaskond jääb üldiselt maailmavaatelise skaala tsentrist vasakule poole. 2000. aasta MORI küsitluse järgi hääletas 80% The Guardiani lugejatest Leiboristliku Partei poolt.[14] 2005. aasta küsitluse järgi pooldas 48% lugejaist leiboriste ja 34% liberaaldemokraate.[15] Ajalehe maine sotsiaalliberaalse ja vasakpoolse arvamuse häälekandjana on esile kutsunud epiteedi "Guardiani lugeja" (Guardian reader), mis tähistab keskklassi inimesi, kes selliseid vaateid pooldavad.[16] Mõnikord kasutatakse antud epiteeti ka negatiivse stereotüübina.

The Guardiani toimetajate hulka kuuluv Ian Katz on 2004. aastal öelnud, et "ei ole saladus, et me oleme vasaktsentristlik ajaleht".[17] 2008. aastal kirjutas kolumnist Jackie Ashley, et toimetajate seas leidub "parempoolseid libertaare, rohelisi, Blairi-pooldajaid, Browni-pooldajaid, leiboristide pooldajaid jne", ja et ajaleht on "selgelt vasakpoolne ja ähmaselt progressiivne". Samuti on ta märkinud, et "võib täiesti kindel olla, et järgmiste valimiste aegu ei ole The Guardiani seisukohta dikteerinud peatoimetaja ja veel vähem on seda dikteerinud välisomanik (kuna välisomanikku ei ole), vaid see on lehesisese ärksa debati tulemus".[18] Ajalehe arvamusküljel on lisaks vasakpoolsele sisule jäetud ruumi ka parempoolsetele arvamuslugudele ja kommentaaridele.

Alates 2000. aastast on The Guardian pooldanud briti monarhia kaotamist.[19]

Enne 2010. aasta valimisi anti pärast toimetajate koosolekut teada,[20] et ajaleht toetab Liberaaldemokraatlikku Parteid, eriti kuna see erakond sooviks läbi viia valimisreformi.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. National Newspapers Report. The Audit Bureau of Circulation. Juuni 2013.
  2. The Guardian is now the world's third most read newspaper website. Guardian US. 2012.
  3. Josh Halliday. The Guardian reaches nearly 9 million readers across print and online. The Guardian. 12.09.2012.
  4. 4,0 4,1 Can The Guardian Survive?. Intelligent Life. Juuli/august 2012.
  5. Nicky Woolf. Could the newspaper that broke the hacking scandal be the next to close?. GQ. 03.07.2012.
  6. Mark Hosenball & John Whitesides. Obama administration defends massive phone record collection. Reuters. 06.06.2013.
  7. Glenn Greenwald, Ewen MacAskill & Laura Poitras. Edward Snowden: the whistleblower behind the NSA surveillance revelations, The Guardian. 10.06.2013.
  8. Kevin Rawlinson. Guardian wins newspaper and website of the year at British press awards. The Guardian. 02.04.2014.
  9. Ed Pilkington. Guardian and Washington Post win Pulitzer prize for NSA revelations. The Guardian. 14.04.2014.
  10. Tara Conlan. Guardian owner the Scott Trust to be wound up after 72 years. The Guardian. 08.10.2008.
  11. A Landmark Year for GMG. Guardian Media Group. 28.07.2006.
  12. Gordon Rayner. Riches to rags as Guardian bleeds £33m in a year. The Daily Telegraph. 19.06.2011.
  13. Dan Sabbagh. Guardian and Observer to adopt 'digital-first' strategy. The Guardian. 16.06.2011.
  14. International Socialism Spring 2003, ISBN 1-898876-97-5
  15. Bobby Duffy & Laura Rowden. You are what you read?. Mori. 2005.
  16. What the papers say. BBC News. 17.10.2005.
  17. Matt Wells. World writes to undecided voters. 16.10.2004.
  18. Jackie Ashley. Are the Guardianistas rats?. The Guardian. 29.04.2008.
  19. Juhtkiri. Magic or not, let in the daylight. The Guardian. o6.12.2000.
  20. Matt Seaton. The Guardian's election editorial meeting: report. The Guardian. 23.04.2013.