Arsenal-Crossley

Allikas: Vikipeedia

Arsenal-Crossley; M 27/28

Soomusauto Arsenal-Crossley 1929. aastal liikuval sillal palanseerimas

Arsenal-Crossley tehnilised andmed[1]
Mõõtmed
Pikkus 4,87 m
Laius 1,80 m
Kõrgus 2,43 m
Kaal 4,8 t
Kliirens  ? mm
Meeskond 4 meest
Relvastus
Suurtükk Hotchkiss SA[a]
Suurtüki kaliiber 37 mm
Suurtüki lahinguvaru  ? mürsku
Kuulipildujad 1–2×Madsen
Kuulipilduja kaliiber 7,7 mm
Kuulipilduja lahinguvaru  ? padrunit
Soomus
Torni esikülg 7 mm
Torni küljed 7 mm
Torni lagi 5 mm
Korpuse esikülg 7 mm
Korpuse küljed 7 mm
Korpuse tagaosa 7 mm
Korpuse lagi 5 mm
Korpuse põhi 3 mm
Mootor
Mootor Crossley Motors Ltd 4,531 l
Mootori võimsus 45 hj
Kiirus maanteel 60 km/h
Kiirus maastikul  ? km/h
Kiirus vees
Läbisõit maanteel 120 km
Läbisõit maastikul  ? km
Läbisõit vees

Arsenal-Crossley ehk M 27/28 soomusautod olid Eestis projekteeritud ja ehitatud soomusautod. Soomusautod kasutasid Crossley Motors Ltd mootorit ja veermikku ning valmisid Tallinnas Arsenali relvatehases. Neid kasutati Eesti sõjaväes (aastatel 1929–1937 Eesti kaitsevägi) ja Kaitseliidus. Peale Nõukogude okupatsiooni algust anti Arsenal-Crossley soomusautod Punaarmeele, nende lõplik saatus pole teada.

Eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arsenal-Crossley soomusautod projekteeriti aastatel 19241925 Eesti Sõjaministeeriumi Varustusvalitsuse Tehnikaosakonnas. Oma aja kohta olid need moodsad kergesoomusautod.[1] Üheks teguriks, miks uusi soomusautosid muretseti, oli 1. detsembri riigipöördekatse 1924. aastal.[2] Eestil oma autotööstust ei olnud, seetõttu telliti mootor ja veermik Inglise firmalt Crossley Motors Ltd.[1] Samale raamile ja sama mootoriga ehitas Vickers soomusautosid IGA1.[3] Soomustamiseks vajalikud terasest plaadid telliti Rootsist ja autod ehitati valmis Tallinna relvatehases Arsenal. Sellest ka nimi Arsenal-Crossley (kasutati ka tähist M27/28).[1]

Esimesed viis masinat telliti 23. novembril 1925 ja veel kaheksa masinat telliti 17. veebruaril 1927. Kokku valmis aastatel 19261928 13 masinat, millest 11 läksid kaitseväele ja 2 Kaitseliidule. Ühe auto hind oli umbes 27 000 eesti krooni (kogu seeria maksis rohkem kui 350 000 eesti krooni).[1]

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soomusautod olid 4,87 meetrit pikad, 1,80 meetrit laiad ja 2,43 meetri kõrgused.[1] Auto tühikaal oli 4,1 tonni, täisvarustusega 4,8 tonni,[1] 1934. aastal tehtud varustustabeli järgi aga 5,5 tonni[4]. Soomuse paksus oli kõigil külgedel 7 millimeetrit, lael 5 millimeetrit ja põhja all 3 millimeetrit. Seest oli auto vooderdatud vildi ja purjeriidega, et kaitsta meeskonda ja seadmeid mitteläbistavate tabamuste korral soomuse sisepinnalt murduda võivate terase kildude eest ning põrand oli kaetud männilaudadega. Keres olid laskeavad, millest sai lasta spetsiaalselt selleks igasse autosse paigutatud Madseni kuulipildujaga. Kõik laskeavad ja muud luugid olid seestpoolt vedrulukkudega suletavad.[1]

Auto veermik ja mootor pärinesid Inglismaalt firmast Crossley Motors Ltd.[3] Kasutati Crossley 25/30 mudeli 4,531 liitrist mootorit,[3] millel oli 45 hobujõudu ja mis andis tippkiiruseks 60 km/h.[1] Kasutati poolpneumaatilisi rehve, et soomusauto rehvide läbistamise korral liikumisvõimetuks ei muutuks.[1]

Kuue soomusauto tornis paiknes 37 millimeetrine Hotchkissi kahur, ülejäänutel oli tornis 7,7 millimeetrine Madsen kuulipilduja.[1] Kuulipildujate tornist välja ulatuv toru oli kaetud soomusümbrisega.[5]

Meeskond koosnes neljast liikmest: ees olid autojuht ja soomusauto ülem, tornis paiknes laskur ja taga, seljaga sõidusuunas, oli teine autojuht (taga paiknes teine rool).[1]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaitseväele antud Arsenal-Crossley soomusautodest moodustati koos "Pisuhännaga" Auto-tanki rügemendi (enne 1928. aasta 1. oktoobrit Auto-tanki divisjon) juurde 2. soomusautokompanii 4 rühmaga, mis hakkas paiknema Valgas. Aastal 1935 korraldati Auto-tanki rügemendi struktuur ümber ja loodi lahingmasinatest kolm segakompaniid, mille vahel Arsenal-Crossley soomusautod ära jagati.[2]

Kolmekümnendate aastate keskpaigaks oli soomusväeosadele loodud hea taristu, aga soomustehnikaga olid lood kehvemad. Kaitsevägede staabiülem kindralmajor (hiljem kindralleitnant) Nikolai Reek ütles ühel Riigikaitsenõukogu istungil, et peale äsja soetatud tankettide TKS-3 ja Arsenal-Crossley soomusautode Eestil korralikke lahingmasinaid ei ole. Sõjavägede Ülemjuhataja kindralleitnant Johan Laidoner leidis 1938. aastal, et võrreldes vananenud tankidega Renault FT-17 ja Mark V on Arsenal-Crossley soomusautod paremas seisus, kuid siiski mitte päris moodsad.[6]

Kuna uue tehnika hankimine ebaõnnestus, tehti 1939–1940. aasta vahetusel plaan olemasoleva tehnika täiustamiseks, mis muuhulgas nägi ette ka Arsenal-Crossley soomusautode relvastuse uuendamise. Kõik soomusautod pidid torni saama 37 mm kahuri ja juhi kõrvale masina esiküljele tuli paigutada soomusümbrises Madsen kuulipilduja. Meeskond pidi laskeavadest laskmiseks saama ühe püstolkuulipilduja Suomi ja seniste vintpüsside asemel revolvrid. Ohvitseridel oli juba varem isiklik püstol. Need plaanid jäid enne Nõukogude okupatsiooni algust rahapuudusel täitmata.[6]

Novembris 1939 otsustati läbi viia viimane struktuurimuudatus, mille käigus jagati Arsenal-Crossley soomusautod Auto-tanki rügemendi kahe kompanii vahel. Muudatustega saadi valmis 20. juuniks 1940. aastal. Kolm soomusautot kuulusid 1. kompaniisse, mis paiknes Tallinnas ja ülejäänud kaheksa kuulusid kahte rühma 2. kompaniis, mis toodi Valgast Tartusse.[6]

Kaitseliidus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaitseliidu soomusautod "Pikker" ja "Kõu".

Kaks Kaitseliidule ostetud masinat said nimeks "Kõu" ja "Pikker" (kaitseväe masinatel nimesid ei olnud) ning neist moodustati Kaitseliidu Tallinna Maleva koosseisus soomusautorühm. Mõlemad Kaitseliidu soomusautod olid relvastatud 37 millimeetriste kahuritega. Rühma esimeseks ülemaks sai Aleksander Louni ja rühma kuulus 15 meest. Aastal 1930 muudeti see Tallinna Maleva üksikuks soomusautorühmaks, mis allus otse maleva pealikule. Aastal 1932 sai rühm oma rinnamärgi, mis kujutas Kaitseliidu kotkast kaitsvat soomuslohet. Ka rühma liikmete vorm erines teiste kaitseliitlaste omast: vormiplaitu asemel kanti musta nahkkuube. Kapten Eduard Kartus, kes Vabadussõja ajal oli kuulunud Soomusautode Kolonni[b], sai rühma pealikuks 3. novembril 1933. aastal. Aastal 1934 oli rühmas 23 tegevliiget ja 16 toetajaliiget.[7] Peale Kaitseliidu likvideerimist anti "Kõu" ja "Pikker" üle Auto-tanki rügemendile, kust need peatselt Punaarmee väeosade kätte läksid.[8]

Üleandmine Punaarmeele[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varsti peale Nõukogude okupatsiooni algust kaotati Auto-tanki rügement. Käskkiri selle likvideerimiseks anti välja 21. septembril 1940 ja suur osa varustust jagati laiali. Osa varustust ja enamus Arsenal-Crossley soomusautosid anti 22. Eesti Territoriaalsele Laskurkorpusele. Endine Kaitseliidu soomusauto "Kõu" saadeti 2. detsembril koos muu ülejäänud varaga Daugavpilsi lattu nr. 942. Sinna jõudis see koos mitme Vabadussõja-aegse soomusautoga 1941. aasta jaanuaris-veebruaris. Vastuvõtuakti järgi oli kogu tehnika halvas seisus, roostes ja lõhutud. Kus täpselt Arsenal-Crossley soomusautod Teise maailmasõja keerises lõpetasid, ei ole teada, kuid ühes Paldiski vallutamisest tehtud Saksa rindekroonikas võib näha ühte Arsenal-Crossley't purukslastuna põlemas.[8]

Märkused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • ^Kahur oli tornis 6 soomusautol, ülejäänud 7 oli relvastatud kuulipildujaga
  • ^ Raamatus "Eesti soomusmasinad. Soomusautod ja tankid 1918–1940" on mainitud, et oli Vabadussõja ajal Soomusautode Kolonni ülem, kuid sama raamatu peatükk "Soomusautode Kolonn" nimetab üksuse ülematena August Nieländerit ja Albert Ojassoni, kuid mitte Eduard Kartust. Eesti Sõjamuuseumi ohvitseride andmekogu põhjal oli ta selle üksusega siiski kuidagi seotud.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 Noormets, Õun 1999, lk 34
  2. 2,0 2,1 Noormets, Õun 1999, lk 69–70
  3. 3,0 3,1 3,2 Malcolm Asquith. The Crossley IGA1 Armoured car. www.crossley-motors.org.uk, 2010. Kasutatud 1. jaanuar 2013. (Inglise keel)
  4. Noormets, Õun 1999, Lisa 1
  5. Noormets, Õun 1999, lk 37
  6. 6,0 6,1 6,2 Noormets, Õun 1999, lk 72–74
  7. Noormets, Õun 1999, lk 69
  8. 8,0 8,1 Noormets, Õun 1999, lk 93–94

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lisalugemist[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Kaitse Kodu!" nr. 6 1934 "Kaitseliidu Tallinna Maleva Üksik soomusautorühm".
  • "Sõdur" nr 2(8) "Arsenali soomusautod"
  • "Tehnika ja Tootmine" 6/ 1992 "Eesti soomusautod"


Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]