Nõukogude-Afganistani sõda

  Teksti allikas: http://www.postimees.ee/171207/esileht/ak/301600.php

Nõukogude-Afganistani sõda
Osa Külmast sõjast ja Afganistani kodusõjast
Relvastatud mudžahiidid hävitatud külas, 25. märts 1986.
Toimumisaeg 27. detsember 1979 – 15. veebruar 1989 Toimumiskoht Afganistan Tulemus Nõukogude väed lahkusid, Kodusõda jätkus.
Osalised
Afganistan Afganistani Demokraatlik Vabariik NSVL	USA Pakistan Afghanistani mudžahiidid Välismaised mudžahiidid
Väejuhid või liidrid
Nõukogude 40. armee: NSVL Sergei Sokolov NSVL Valentin Varennikov NSVL Boris Gromov DRA: Afganistan Babrak Karmal Afganistan Mohammad Najibullah AfganistanAbdul Rashid Dostum	Ahmad Shah Massoud Jalaluddin Haqqani Gulbuddin Hekmatyar Ismail Khan Abdul Haq Abdullah Azzam
Jõudude suurus
NSVL: 80 000-104 000 Afganistan: 329 000 (1989)	45 000 (1983) 250 000 (1986)
Kaotused
NSVL: 14 453 tapetud (NSVL andmed), 15 051 tapetud (teistel andmetel)	Üle 1 000 000 sõduri ja tsiviilisiku

Nõukogude-Afganistani sõda oli üheksa-aastane konflikt, milles valitsevat marksistlikku Rahvademokraatlikku Afganistani Parteid (PDPA) toetavad NSV Liidu sõjalised jõud sõdisid mudžahiidide vastu. Mudžahiide toetasid omakorda erinevad riigid, muuhulgas Ameerika Ühendriigid, Saudi-Araabia, Pakistan, Suurbritannia ja Egiptus. Sõda algas 1978. aastal kodusõjana. Nõukogude väed sekkusid 1979. aastal ja alustasid lahkumist 15. mail 1988. Lõplikult viidi Nõukogude sõjajõud Afganistanist välja 15. veebruariks 1989.

Eellugu

1933. aastal troonile tõusnud kuningas Zahir Shah valitses Afganistani kokku nelikümmend aastat. Tema võimuaega peetakse stagnatsiooniks, ometi tekkisid kuuekümnendatel aastatel Afganistanis demokraatliku liikumise alged. Mõjukaim neist, Afganistani Rahvademokraatlik Partei, mis nägi oma eesmärgina parlamentaarse riigikorra ja demokraatliku valitsussüsteemi loomist, jagunes 1965. aastaks kaheks rivaalitsevaks fraktsiooniks: Khaliq (rahvas) ja Parcham (lipp). Vältimaks võimaliku kodusõja puhkemist, loobus kuningas Zahir Shah 1973. aastal toimunud vabariikliku riigipöörde järel vabatahtlikult troonist. Riigipöörde peakorraldaja, endine peaminister ning kuninga nõbu ja õemees Mohammed Daoud, kehtestas vabariikliku riigikorra ja asus jõudsalt arendama suhteid põhjanaabri, Nõukogude Liiduga.

1978. aastal aastal mõrvati Moskva mahitusel toimunud riigipöörde käigus nõukogudemeelsest välispoliitikast loobunud Daoud, misjärel Afganistanist sai lühikeseks ajaks Külma sõja tallermaa. Uus valitsus asus ellu viima sotsialistlike reforme, jaotades ümber maad ning aktiivselt sugudevahelist võrdsust ja ateistlikku ideoloogiat propageerides. Reformide käigus hukkus tuhandeid inimesi. Ameerika Ühendriikide valitsus asus toetama vastupanuliikumist, lootes Nõukogude Liitu Vietnami sõja laadsesse konflikti vedada, et sel viisil Nõukogude Liidu lagunemisele kaasa aidata.

Afganistani uues valitsuses tekkinud ja kiiresti vägivaldseks arenenud võimuvõitluses jäi peale peaminister Hafizulla Amin, kes 1979. aasta septembris president Nur Muhammad Taraki võimult kõrvaldas ja hukata lasi. Ka Amin ise kukutati võimult ja tapeti vaid kolm kuud hiljem, 24. detsembril 1979.

Sõja käik

Afganistanis oli pärast monarhia kukutamist marksistlik Nur Muhammad Taraki. Pärast poolteist aastat kestnud valitsusaega tõrjuti Nur Muhammad Tarak kõrvale ja Afganistani Rahvademokraatliku Partei etteotsa sai 1979. aasta septembris Hafizullah Amin. Pärast seda, kui Amin keeldus NSV Liidu abist poliitilise olukorra stabiliseerimiseks, halvenesid NSV Liidu ja Afganistani suhted .

Vägede sisseviimine Afganistani oli NSV Liidu tippjuhtkonnal olnud plaanis juba mitu kuud ning Afganistani valitsus oli saatnud kümmekond sellelaadset palvet. 12. detsember 1979 kogunesid peasekretär Leonid Brežnevi kabinetti tema Moskva-lähedases suvilas NSV Liidu kõige mõjuvõimsam nelik: Brežnev, KGB esimees Juri Andropov, kaitseminister marssal Dmitri Ustinov ja välisminister Andrei Gromõko. Koosviibimisest koostas lühikese protokolli peasekretäri lähim usaldusalune ja NLKP Keskkomitee üldosakonna juhtaja Konstantin Tšernenko, keda seetõttu peetakse mõnes käsitluses ka viiendaks otseseks asjaosaliseks. Sellel koosolekul otsustati lõplikult viia NSV Liidu väed Afganistani, et seal olukord stabiliseerida. Samal õhtul nimetas kaitseminister Turkestani sõjaväeringkonna ülema asetäitja kindralleitnant Juri Tuhharinovi uue formeeritava, 40. üldarmee juhatajaks. Häire korras saadeti piirile kõigepealt motolaskurdiviisi pataljon ja neile järgnesid 108. motolaskurdiviisi kõik väeosad. Detsembris formeeriti 40. armee juhatuse alluvusse 34. õhujõudude korpus, neli laskur- ja üks õhudessantvägede diviis, suurtükibrigaad, õhutõrjebrigaad,56. dessantvägede ründebrigaad jt. lisaväeosad.

25. detsembri varahommikul alustati NSV Liitu ja Afganistani eraldava Amudarja piirijõel Usbeki NSVs Termizi piirkonnas suure pontoonsilla kokkupanemist. Kell 12 Moskva aja järgi jõudis 40. armee staapi kaitseminister Ustinovi direktiiv: alustada kell 15.00 edasiliikumist ja ületada riigipiir. Ettenähtud ajal liikus esimesena sillale kergete soomusmasinatega 56.dessantvägede ründebrigaadi IV-nda pataljoni luureüksus.

NSV Liidu vägede esimesed inimkaotused tulid juba 25. detsembri õhtul. Kabuli lennuväljale maanduma hakanud neljamootoriline suur transpordilennuk IL-76 kaotas halvas nähtavuses orientatsiooni ja sööstis kell 19.33 vastu kõrgmägesid. Selles lennukis paiknes kaks veoautot, neist üks bensiinitsisterniga. Hiiglaslikus plahvatuses hukkusid kõik seitse lendurit, 37 õhudessantväelast ja üheksa meest muudest väeosadest. Nende hulgas ka Vitebski 103. õhudessantdiviisis teeninud eestlasest reamees Aarne Vinni. Aarne Vinnit autasustati hiljem postuumselt Punatähe ordeniga, mis anti üle tema vanematele.

Riigipööre ja Amini palee vallutamine

1979. aasta 25. ja 26. detsembril hõivasid Nõukogude väed pealinna ja tähtsamad linnad.

27. detsembri õhtul kell 19.15 (kohaliku aja järgi) alustasid KGB spetsiaalselt riigipöördeks moodustatud ründerühmad Zeniit (118 võitlejat) kindral Juri Drozdovi ja Grom (154 võitlejat) kapten Viktor Karpuhhini, üks rood piirivalvureid ja teine õhudessantväelasi, GRU-le alluva Musulmanide pataljon (315 võitlejat) major Hassan Albajevi ning 345. õhudessantvägede polgu üksused ja mitu tuhat Nõukogude sõjaväenõunikku KGB kindralmajor Juri Ivanovi üldjuhtimisel Operatsioon Baikal 79 teostamist, mis tähendas ootamatu rünnakuga Kabuli strateegiliselt tähtsate objektide vallutamist.

Peamiselt planeeris operatsiooni KGB polkovnik Grigori Bojarinov, kes oli ka Teise maailmasõja aegne partisanisõja ja linnarünnakute spetsialist. Kell 19.35 lasi KGB erirühma Zeniit väike diversioonigrupp õhku Kabuli peapostkontori ja selles asuva sidekeskuse, millega viidi rivist välja kogu riigi telefonisüsteem, katkes valitsusasutuste salajane sidesüsteem ja terve riik lõigati ära välismaailmast.

Plahvatus oli teistele rühmadele märguanne rünnakut alustada. Rünnati kaitseministeeriumi, siseministeeriumi, tele- ja raadiokeskust, staabihooneid jms. Viimane ja kõige raskem ründeobjekt oli Afganistani partei- ja valitsusjuhi Amini palee, mis paiknes mäe tipul.

Paleed ründasid KGB rühmad Zeniit ja Grom, mille võitlejad olid riietunud Afganistani armee mundritesse, mille all olid kuulikindlad vestid. Käsivarre ümber tõmmati valge side, et eristuda päris afgaanidest. Paleed ründas ka rood õhudessantväelasi ja samal hommikul ja päeval paleed valvanud nn. Musulmanide pataljon, kokku umbes 700 võitlejat. Lahingumöllus röökisid vales mundris mehed venekeelseid vandesõnu, et mitte tappa üksteist ja palees olevaid Nõukogude arste.

Kaitsjad, sh. Aminile otsealluv sajameheline ihukaitse, avaldasid tugevat vastupanu, kuid tapeti, hukkus ka Amin. Amini palee ründamisel langes kakskümmend Nõukogude ründajat, sh. polkovnik Grigori Bojarinov. Pärast strateegiliste punktide hõivamist viidi Afganistani täiendavad Vitebski ja Pihkva dessantdiviisi väeosad.

Pärast Amini tapmist asus riiki juhtima Nõukogude Liidule ustav Babrak Karmal. Karmali vahetas 1986. aastal välja Muhammad Najibullah (KHADi juht).

Välisriikide eriteenistused Afganistani sõjas

Kuna Afganistani sõda oli Ameerika Ühendriikide ja NSV Liidu vahelise Külma sõda kokkupuutepunkt, siis Nõukogude luure- ja diversioonigrupid jätkasid relvastatud erioperatsioonidega Afganistanis, kuhu suunati pärast Amini palee rünnakus osalenud operatiivgruppe Zenit ja Grom uus koondgrupp "Kaskaad" (tegutses kuni 1983. aasta kevadeni), millele järgnes "Omega" (-04.1984) jne. Operatiivgrupp Omega kandis konspiratsiooni eesmärgil Afganistani Õppekeskuse nimetust ning eriülesandeid viis ta läbi koos Afganistanis asuvate nõukogude nõunikega, kes olid jaotatud Afganistani provintside julgeolekuministeeriumi allüksuste juurde. Omega oli jaotatud 9 operatiivgrupiks, millest 8 asusid vastavalt nende kontrollitavas provintsis ning 9. - staap ja erigrupp («группа захвата»), Kabulis asuvas NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esinduses.

Lisaks lahinguüksustele asusid Afganistanis ka nõukogude poliitilise luure (KGB) ning sõjalise luure (GRU) esindused, samuti osalesid Afganistanis korra tagamisel ning uute riigistruktuuride ülesehitamisel NSV Liidu ja sh. ka Eesti NSV Siseministeeriumi töötajad, kes suunati rotatsiooni korras ühe aasta kestnud nn. missioonidele Afganistani erinevatesse provintsidesse (Operatiivgrupp Koobalt).

Nõukogude armee luure- ja diversiooniüksused

Sõjategevuses osalesid 40. armee eriüksused:

• 2 eriotstarbelist brigaadi, mis koosnesid 8 eriotstarbelisest salgast ja 1 eriotstarbeline rood
• 3 motolaskurdiviisi koosseisus olnud luurepataljoni
• õhudessantdiviisi, dessantründebrigaadi, 2 üksiku motolaskurbrigaadi, 13 motolaskur- ja 4 langevarjudessantpolgu koosseisus olnud 21 luureroodu
• raadio- ja sideluuret viisid läbi OsNAZi üksikpolk (mille koosseisus oli 6 radarikeskust) ja 3 motoriseeritud diviiside luurepataljonide üksikroodu; agentuurluuret viisid läbi 40. armee ja Turkestani sõjaväeringkonna luureosakonnad ja üle 20 operatiivagentuurgrupi.

Ameerika Ühendriikide ja nende poolt suunatavate Araabia muslimimaade poolt suunati Afganistani vastupanuliikumise toetamiseks instruktoreid Ameerika Ühendriikide tsiviil- ja sõjaväeluure ning liitlaste (Pakistani) luureorganisatsioonidest, kes viisid läbi vastupanuvõitlejate väljaõpet, varustamist relvastuse ning laskemoonaga.

Afgaanide vastupanu ja välisabi

Afgaani mudžahiide abistas USA. Ka mõned islamiriigid varustasid neid relvade ja rahaga. LKA tarnis määrava tähtsusega relvastust: maa-õhk tüüpi "Stinger" rakette, mis piiras Nõukogude vägede valitsemist õhus, ning tuhandeid muulasid varustuse kohalevedamiseks Pakistanist.

Samal ajal liitusid omavahel ka mitmed välismaal elanud araablastest mudžahiidid džihaadiks Afganistani Demokraatliku Vabariigi vastu, luues rahvusvahelisi muslimite organisatsioone nagu Maktab al-Khidamat, mis said aastas 600 miljonit dollarit Saudi Araabia valitsuselt ja ka rikkamatelt saudidest üksikisikutelt, keda vahendas Usāmah ibn Lādin. Maktab al-Khidamat loodi Abdullah Azzam'i ja Usāmah bin Lādin'i poolt 1984. aastal Peshawaris, mis asub Pakistanis. Alates 1986. aastast alustati värbamist keskusega Brooklyn'is Atlantic avenüül. Tuntud isikute hulgas töötas keskuses ka "topeltagent" Ali Mohamed, keda FBI eriagent Jack Cloonan kutsus "bin Ladeni esimeseks treeneriks" ja "Pime Šeik" Omar Abdel-Rahman, mudžahiidide Afganistani värbamisjuht.

ÜRO vahendusel 1988. aastal sõlmitud relvarahu tulemusena viis Nõukogude pool oma väed välja. Viimased Nõukogude väeüksused lahkusid 15. veebruaril 1989.

Afganistani sõda ja Eesti

Afganistani sõjas sõdis ka 1652 tollasest Eesti NSVst kutsealustena teeninud meest, kellest 36 hukkus (neist 16 eestlast, 14 venelast, kaks valgevenelast, üks ukrainlane, kolme rahvus on teadmata), Eestisse on tänaseks jäänud 800–900 nn. esimese Afganistani sõja veterani. Kapten Karl Paks, kes 1987. aasta juulis 103. õhudessantdiviisi koosseisus Afganistani saadeti, juhib Afganistani sõja veterane ühendavat organisatsiooni Relvavendlus.

Järellugu

Peale nõukogude vägede lahkumist naasis mitu miljonit põgenikku kodumaale. USA ja Nõukogude Liit kindlustasid üheskoos kokkuleppe täitmist, ent sissid ei tunnustanud seda seni, kuni Nadžibulla veel võimul püsis. Afganistani kommunistid, kellest oli saanud kõigest üks kodusõjas osalevatest kildkondadest, kukutati võimult 1992.

Vaata ka

• Afganistani kodusõda
• Afganistani sõda (2001) (2001–tänaseni)

Välislingid

• Küllo Arjakas: "Afganistan 1979–1989: viimase viie aastakümne üks verisemaid sõdu" osa 45
• Küllo Arjakas: "Afganistan 1979–1989: viimase viie aastakümne üks verisemaid sõdu" osa 20
• Küllo Arjakas: "Afganistan 1979–1989: viimase viie aastakümne üks verisemaid sõdu" osa 1
• Peeter Ernits: Afganistan: Et kirstud raskemad oleksid, pandi sinna kive Maaleht, 12. veebruar 2009