Vietnami sõda

Allikas: Vikipeedia

Vietnami sõda (19591973) oli Vietnamis toimunud sõjategevus mille tulemusena vabanes Vietnam USA kolonialistidest ja rajati Vietnami Sotsialistlik Vabariik.

Laiemalt tuntakse Vietnami sõjana sõjategevust, mis algas 1964. aastal, mil Ameerika Ühendriikide Kongress andis presidendile Lyndon Johnsonile loa viia väed Vietnami. Tõukeks sai 1964 Tonkingi lahe intsident. Johnson väitis, et USA laeva oli tulistatud. USA Kongress võttis vastu otsuse, millega lubati presidendil rakendada Indo-Hiinas USA sõjaväeüksusi.

Osades käsitlustes on Vietnami sõda käsitletud laiemalt ning kaasatakse sinna ka USA ja Vietnami vahel toimunud sündmustele eelnenud ja järgnenud sündmusi. Selle käsitluse järgi peeti Vietnami sõda kolmes osas:

  • 19461954 Põhja-Vietnami ja koloniaalvõimu taastada püüdva Prantsusmaa vahel
  • 1964–1973 sõdisid kommunistliku bloki toetatud Põhja ja Lõuna-Vietnami sissid ning USA koos liitlastega. See lõppes neljapoolse rahuleppega aastal 1973, kogu sõda aga kaks aastat hiljem kahe Vietnami ühinemisega.
  • 1979 veebruarist-märtsini peetud lühike kuid verine piiritüli Hiina ning Vietnami vahel. Mille tulemusi võib siiani vietnamis näha, kuna hiinlased kasutasid taganedes põletatud maa taktikat.

Sõjas hukkus 2 miljonit vietnamlast. USA lennukid viskasid riiki üle 7 miljoni tonni pomme. Ameeriklasi hukkus sõjas ligi 59 000 ja haavata sai ligi 300 000 inimest. Vietnami sõda on USA ajaloo suuruselt 3. sõda.

Ometi ei suudetud partisanisõjapidajatest jagu saada. USA avalik arvamus mõistis sõja hukka ning järgmine president Richard Nixon alustas Indo-Hiinas strateegilist taganemist. 1972. aasta augustis lahkusid Indo-Hiinast viimased USA regulaarväeosad. Vietnami sõjas osalesid ka mõned eestlased, kes teenisid kas USA või NSVL koosseisus.

Eellugu ja sõja käik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vietnami sõjaga seonduvad sündmused (eellugu, käik ja tulemused) on üheks tüüpilisemaks näiteks külma sõja ajaloos. Vietnam ja sellega piirnevad lähemad alad kuulusid alates 19. sajandist Prantsusmaa kolooniate hulka. Teise maailmasõja ajal langesid Prantsuse Kagu-Aasia kolooniad jaapanlaste kätte. Vietnamis tegutsenud kommunistlikud partisanid tõrjusid 1945.aasta suveks jaapanlased Põhja-Vietnamist välja ja kuulutasid seal välja Vietnami Demokraatliku Vabariigi, alustades sotsialistliku ühiskonna ülesehitamist.

Prantsusmaa Vietnami DV-d ei tunnustanud. See omakorda viis nende vahel sõjapuhkemiseni (1946-1954). Mõlemat sõdivat poolt toetasid liitlased: Vietnami DV-d kommunistlikud Hiina RV ja NSVL. Prantsusmaad aga USA (kes lootis sel moel tagada enesele Prantsusmaa toetust oma poliitikale Euroopas. Vähem tähtis ei olnud ka kommunismi tagasitõrjumistahe Aasia regioonis. 1954. aastaks oli Prantsusmaa sõja kaotanud ja Vietnami edasist saatust hakkasid otsustama suurriigid (Prantsusmaa, Suurbritannia, USA, NSVL ja Hiina RV). Vastavalt saavutatud kokkuleppele nähti ette Vietnami jagamine kaheks: kommunistlikuks Vietnami DV-ks Põhja-Vietnamis (pealinn Hanoi) ja lääneriikidele (st. kapitalismile) orienteeritud Vietnami Vabariigiks (pealinn Saigon). Kaugemas tulevikus oli ette nähtud ka mõlema riigi ühendamine. Prantsusmaa pidi antud piirkonnast oma väed välja tõmbama ja andma iseseisvuse ka teistele sealsetele aladele (Laosele ja Kambodžale). Vaatamata saavutatud rahuleppele ei nõustunud Vietnami DV riigi jagamisega ja toetas kommunistlike partisanide sõjategevust Lõuna-Vietnamis. See omakorda viis USA kohaloleku suurenemiseni: põhjuseks doominoefekti teooria ehk kartus, et kommunism levib riigist riiki edasi, kui õigel ajal sellele piiri ei pane.

I etapp: Indo-Hiina sõda 1946-1954[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vietnam oli olnud Prantsusmaa koloonia. Teise maailmasõja ajal oli Vietnam Jaapani võimu all. 2. septembril 1945 kuulutas vietnami kommunistide juht Hồ Chí Minh välja Vietnami Demokraatliku Vabariigi. Prantsusmaa seda riiki ei tunnustanud, järgnes Indo-Hiina sõda 1946-1954: Dien-bien-phu lahingu 1954 kaotasid prantslased.

Indo-Hiina sõja tulemusel jagati Vietnam kaheks mööda 17. paralleeli:

  1. Põhja-Vietnam ehk Vietnami Demokraatlik Vabariik, pealinn Hanoi – kommunistlik ehk sotsialistlik
  2. Lõuna-Vietnam ehk Vietnami Vabariik, pealinn Saigon – kapitalistlik

1954 otsustasid suurriigid, et 1956 korraldatakse vabad valimised ja riik ühendatakse taas – see ei teostunud. Prantslastel polnud Indo-Hiina poolsaarel sõdimiseks enam piisavalt jõudu, neid hakkasid üha enam asendama ameeriklased. Kahe Vietnami vahel oli puhkenud 1950. aastate lõpul sõda. Lõuna-Vietnami kommunistide nimetus oli vietkongid.

II etapp: Vietnami sõda 1964-1973[muuda | redigeeri lähteteksti]

Khe Sanh piiramine.
Langevarjud varustusega Ameerika sõduritele.

Vietnami kodusõda hakkas muutuma Vietnami-USA sõjaks. USA sekkumise ajendiks oli nn Tonkingi lahe intsident. 2. ja 4. augustil toimusid seal väidetavalt kaks Põhja-Vietnami aluste rünnakut USA aluste vastu, pärast mida võttis Kongress vastu resolutsiooni, mis andis õigusliku aluse konflikti sekkumiseks. Hiljem on jõutud järeldusele, et 4. augusti rünnakut ei toimunudki. 2. augusti rünnakute kohta on erinevaid arvamusi selles osas, kas need olid USA provotseeritud või mitte. On ka väidetud, et USA president käskis ise oma laevu tulistada, et Kongressilt suuremaid volitusi saada.

Sõjas osalesid:

  • Põhja-Vietnam - toetas NSV Liit (sõjaline abi+nõunikud, ka sõdurid), toetasid ka Lõuna-Vietnami kommunistlikud partisanid ehk vietkongid, toetas kogu kommunistlik blokk
  • Lõuna-Vietnam - toetasid USA ja tema liitlased.

Vietnami sõda oli erakordselt julm. USA heitis pomme rohkem kui Teises maailmasõjas (7 milj. tonni). Kasutati napalmi, keemiarelva. Kaasnes massiline tsiviilelanike hukkumine. Vietnami sõja vastu protesteeriti ka USAs endas, eriti üliõpilased, kes keeldusid sõjaväkke minekust. Vietnamlasi aitas visadus, harjumuspärased looduslikud olud, kuulekus Ho Chi Minhile.

USA väed toetusid lahingutegevuses paljuski helikopteritele

Antud perioodil võtsid sõjapidamise raskuse Lõuna-Vietnami vägedelt üle USA väed ja sekkusid otseselt kommunistidega peetavasse sõtta. Hanoid toetasid omakorda punahiina ja NSVL (majanduslik ja sõjaline abi, sõjalised eksperdid). Vaatamata suurele sõjalisele ülekaalule ei suutnud ameeriklased edu saavutada. Selle põhjuseks oli eelkõige vastase partisanisõja taktika, mille käigus ei pääsnenud ameeriklaste tehniline ülekaal maksvusele (sama probleemiga oli nõukogude väed kimpus Afganistanis ja Venemaa Föderatsiooni väed Tšetšeenias).USA käsi hakkas siduma sõjavastase kriitika suurenemine kodumaal ja maailmas tervikuna (1960-ndate lõpust kasvas kogu maailmas vasakpoolsus, esile kerkised vägivallatust pooldavad hipid).

Suured kaotused suurendasid sõjatüdimust. Seetõttu üritasid ameeriklased sõda nn. vietnamiseerida: hakkasid oma regulaarvägesid välja viima, suurendasid sõjalist toetust Lõuna-Vietnamile ja üritasid kommunistidega sõdida n.ö. võõraste kätega.

1973. aastal jõudsid sõdivad pooled küll uue rahulepingu sõlmimiseni Pariisis: Nixoni julgeolekunõunik Henry Kissinger ja Vietnami diplomaat Le Duc Tho vahel. Aga sõjategevus puhkes varsti uue hooga. 27. aprillil 1975 algas ameeriklaste ja tema liitlaste põgenemine Saigonist. 1975.aastal olid Saigoni päevad loetud (alad ühendati aasta hiljem Põhja-Vietnamiga). Saigon (kapituleerus tingimusteta 30. aprillil 1975.

III etapp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peale ameeriklaste lahkumist läks Lõuna-Vietnam kiiresti kommunistide võimu alla. 1976 loodi ühtne Vietnami Sotsialistlik Vabariik, kus võimule said kommunistid.

USA sõdurid M60 kuulipildujaga 1966. aastal

Vietnamis oli sõja kõrghetkel 549 000 väljaõppe saanud USA sõdurit. Partisanisõda pidavatest vietkongidest jagu ei saadud. Vietnami sõjas sai surma (eri andmeil) 47 000 – 56 000 ameeriklast. Haavata sai 305 000 meest. Vietnami sõja mõjul toimusid kodusõjad ka Vietnami naaberriikides. Needki lõppesid kommunistide võiduga. 1975 võttis kursi sotsialismile Laos. 1975 võitsid kommunistid (nn. punased khmerid) kodusõja ka Kambodžas. Punaseid khmere juhtis Pol Poth, kes saatis surma miljoneid oma kaasmaalasi, enne kui 1979 vietnamlased ta kukutasid. 1979 tekkis tüli Hiina ja Vietnami vahel, toimusid relvaintsidendid piiril. See oli enneolematu sündmus – sotsialistlikud riigid omavahel sõjas.

Vietnami sõda oli USA suurim tagasilöök Külma sõja jooksul: doominoteooria kippus täide minema (kommunistid tulid lisaks Lõuna-Vietnamile võimule ka Laoses ja Kambodžas). NSVL ja Hiina RV mõju Kagu-Aasias kasvas. USA sõjalisele enesekindlusele anti tugev löök. Kaasnes USA maine langus maailmas. NSV Liidu mõju suurenes arengumaades, kus ebastabiilse majanduse tõttu valiti nõukogude majandusliku ja sõjalise abi nimel sotsialistlik orientatsiooni.

Eestlastest võttis Vietnami sõjast osa kindral Aleksander Einseln 1965–1966 ja 1971–1972 USA vägede koosseisus.

Ho Chi Minhi rada[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ho Chi Minhi rada oli varustussüsteem, mile abil kommunistid toimetasid varustust ja inimesi Põhja-Vietnamist Lõuna-Vietnami. Rada ei koosnenud ühest teest, vaid see hõlmas keerulist autoteede, jalgradade ja veeteede võrgustikku, mis kulges läbi naaberriikide Laose (peamiselt) ja Kambodža. Laialdaselt tuntud nimetus "Ho Chi Minhi rada" pärineb ameeriklastelt ja on pandud Põhja-Vietnami presidendi Ho Chi Minhi järgi. Kommunistid ise nimetasid seda Truong Son'i Strateegiliseks Varustusteeks.

Mööda rada liikuva varustusega toetati Việt Cộng'i ja Põhja-Vietnami Rahvaarmeed. USA üritas korduvalt varustuse vedu õhureidide abil peatada, kuid tegelikult ei õnnestunud neil raja toimimist kunagi eriti häirida ja see laienes pidevalt, kuni sõja lõpuni. Ho Chi Minhi raja vastast tegevust raskendas ka asjaolu, et enamus võrgustikust paiknes Laose territooriumil ja Laos oli vähemalt vormiliselt neutraalne riik.