Roheline ideoloogia

Allikas: Vikipeedia

Roheline ideoloogia on poliitiline ideoloogia, mis väärtustab eelkõige keskkonnakaitset ja säästlikku majandamist. Selle aluseks on püüd tasakaalulisele ehk rohelisele elamisviisile, mis võtab aluseks ökosüsteemi protsesside (aineringete ja liikide kooselu) tasakaalu ning elurikkuse hoidmise ja saaks olla püsikestev.

Tavaliselt ei paiguta rohelise ideoloogia pooldajad end otseselt ei paremale ega vasakule poole tavapärasel poliitilisel skaalal. Enamasti on rohelised siiski liidus vasakpoolsete jõududega.

Rohelise liikumise teoreetilised ideed on suhteliselt noored, pärinedes 1960ndatest. Üks esimesi ökoloogilisele kriisile tähelepanu juhtivaid raamatuid oli Rachel Carsoni "Hääletu kevad" ("The Silent Spring", 1962). Kuni selle ajani vaatlesid poliitilised mõtlejad loodust enamasti kui lihtsalt majanduslikku ressurssi, mis on inimestele kasutada. Rohelised väidavad, et majanduse arenguga kaasnev loodusressursside talitsematu raiskamine toob kaasa hävingu, sest tänaseni on see toimunud mõtlematult ning hoolimatult ökoloogilise tasakaalu suhtes.

Roheline ideoloogia rajaneb ökoloogial – teadusel organismidest nende elukeskkonnas. Seistes vastu arvamusele, et inimene on looduse peremees, hoiatab ökoloogia, et inimtegevus võib looduslikku tasakaalu häirides hävitada ökosüsteemi, mis teeb sellesama inimtegevuse võimalikuks. Osa rohelise liikumise esindajatest on tuletanud sellest põhimõttelise vastanduse tehnoloogia ja looduse vahel; nende äärmusesindajate vaated küünivad uusludiitluseni. Samas peab osa rohelisi just nimelt nn rohelisi tehnoloogiaid oluliseks lahendusteeks, mis nende arvates võimaldab ühildada kaasaegse majandussüsteemi toimimise globaalse loodusliku tasakaalu säilitamisega.

Mõned rohelise ideoloogia ideed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Roheline liikumine on mitmekesine ning voolud on tihtipeale vastandlikel seisukohtadel, seepärast ei ole ka siin loetletud vaated ühised kõigile rohelistele ega isegi nende organisatsioonidele.

Euroopa roheliste neli sammast[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopa rohelised erakonnad on oma ideoloogilise alusena määratlenud nelja sammast, mida nüüdseks tunnustatakse üle ilma:

  1. ökoloogiline tarkus (vahel "ökoloogiline jätkusuutlikkus")
  2. sotsiaalne õiglus (vahel "sotsiaalne võrdsus ja majanduslik õiglus")
  3. otsedemokraatia
  4. vägivallatus

Nende nelja samba kaudu määratlevad paljud rohelised erakonnad ennast poliitilise liikumisena, mis toetub oma filosoofias neljale eelkäijale, nimelt rahuliikumisele, põhiõiguste liikumisele, looduskaitseliikumisele ja ametiühinguliikumisele.

Kümme põhiväärtust Ameerikas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ameerika Ühendriikide Rohelise Erakonna kümme põhiväärtust sisaldavad ja laiendavad Euroopast pärinevat nelja sammast. Põhja-Ameerikas on neid põhiväärtusi üldiselt rakendatud üle 20 aasta, mistõttu on tekkinud palju erinevaid seletusi, mida need tähendavad, ning palju erinevaid konkreetseid poliitikaid, mis neid rakendavad. Kümme põhiväärtust on

  1. kogukondlik majandus
  2. detsentraliseerimine, näiteks bioregionaalse demokraatia ja jätkusuutliku põllumajanduse kaudu
  3. ökoloogiline tarkus ehk
  4. feminism ehk tervisekindlustus eriti emadele ja lastele; siit ka tähelepanu keskkonna ja tervise seostele ja soolisele võrdõiguslikkusele võimustruktuurides; vahel nimetatakse seda kompleksi postpatriarhaalseteks väärtusteks
  5. otsedemokraatia
  6. vägivallatus
  7. isiklik ja üleilmne vastutus
  8. mitmekesisuse austamine, näiteks õiglase kaubanduse ja bioregionaalse demokraatia kaudu
  9. sotsiaalne õiglus
  10. jätkusuutlikkus ehk heaolu hindamine seitsme põlve lõikes, millest tuleneb omakorda taastuvenergia kasutamine ja looduskaitse.

Erakond ise seletab kümmet põhiväärtust siin.

Üleilmne roheliste harta[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aasta 2001 aprillis võtsid Austraalias Canberras 800 roheliste erakondade esindajat 70 eri riigist vastu üleilmse roheliste harta.

Üleilmsele roheliste hartale allakirjutanud erakonnad ja poliitilised liikumised tõotavad üleilmselt vastastikust koostööd ja truudust kuuele põhimõttele. Need põhimõtted on

Harta kirjeldab neid põhimõtteid ja nimetab kümme võtmevaldkonda, mis neist tulenevad. Kuus põhimõtet on tuletatud Euroopa roheliste erakondade ideoloogia neljast sambast ja Ameerika Ühendriikide Rohelise Erakonna kümnest põhiväärtusest.

Roheline ideoloogia Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesed terviklikumad rohelise ideoloogia käsitlused Eestis pärinevad 1980ndate aastate algusest.[1]

Rohelisele ideoloogiale on Eestis toetunud Eesti Roheline Partei, Eesti Roheline Erakond ja Eesti Rohelised, kuid nende tegevus lõppes seoses 1998. aastal kehtestatud 1000 liikme künnisega Eesti erakondadele. Praegu tegutseb Erakond Eestimaa Rohelised. Samuti on rohelise ideoloogia elemente Rahvaliidu programmis (pooldatakse maa- ja looduslähedase elukorralduse hoidmist, piirkondade tasakaalustatud arengut ning loodusvarade mõõdukat kasutamist).

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Roosaare, Jüri 1985. Ökoloogilisest elamisviisist. Eesti Loodus (6): 398–399; (7): 424–434.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]