Arutelu:Fašism

"Fašism on kõige reaktsioonilisem poliitiline suund, mis püüab terrorirežiimiga maha suruda revolutsioonilist liikumist, täielikult välja juurida demokraatia ning haarata “totaalse” sõja teel teised maad enda valdusse. Fašismi kehtestamine väljendab seda, et valitsevad poliitikud ei ole võimelised säilitama oma võimu tavaliste demokraatlike vahenditega. Fašismi põhilöök on suunatud töölisparteide ja teiste vasakpoolsete organisatsioonide vastu." Just nagu "ÜK(b)P ajaloost". Ja samas venitatakse fašismi mõistet kui pyksikummi, et sinna alla toppida ka stalinism (mis siis ilmselt samuti võitleb "töölisparteide vastu"). Suurepärane näide konkreetsete mõistetega ymberkäimisest põhimõttel "iga paha sõna võib tähistada iga paha asja". --Oop 00:43, 12 Apr 2005 (UTC)

Stalinism mitte ainult ei võidelnud töölisparteide vastu, vaid ka likvideeris kõik töölisparteid (sotsialistid-revolutsionäärid, sotsiaaldemokraadid, maksimalistid, radikaalid, anarhosündikalistid jt.) ja tavaliselt ka inimesed nendesse kuulumise eest.

---

Tuleb eristada fašismi kui konkreetset ajaloolist nähtust (Itaalia fašismi) ja fašismi kui üldist mõistet, mida defineeritakse erinevalt. Andres 06:18, 12 Apr 2005 (UTC)

Ausalt yteldes on kogu see tekst haige. Hysteeriline sõnavara lõhnab mingi euromarksistliku sekti järele. Selle koht ei ole Vikipeedias; kes tahab, levitagu "kapitalismi yldkriisi perioodi pärast I maailmasõda" oma kodulehel. --Oop 15:49, 12 august 2005 (UTC)

jagan arvamust. Selliste kirjatükkide levik on mind ausalt öeldes vikipeediast eemale peletanud... Ei jaksa ju kõikjal lärmama hakata, kus midagi ilmselgelt mäda. --Ker 16:07, 12 august 2005 (UTC)

---

Siin on endine tekst, mis on nähtavasti vähemalt osaliselt võetud mingist nõukogude allikast.

Fašism on kõige reaktsioonilisem poliitiline suund, mis püüab terrorirežiimiga maha suruda revolutsioonilist liikumist, täielikult välja juurida demokraatia ning haarata sõja teel teised maad enda valdusse. Fašismi kehtestamine väljendab seda, et valitsevad poliitikud ei ole võimelised säilitama oma võimu tavaliste demokraatlike vahenditega. Fašismi põhilöök on suunatud töölisparteide ja teiste vasakpoolsete organisatsioonide vastu.

Poliitiline liikumine fašistliku diktatuuri kehtestamiseks tekkis pärast I maailmasõda, kapitalismi üldkriisi perioodil, mil revolutsioonilaine ei võimaldanud mõnel parlamentaarsele süsteemile tugineval demokraatlikul valitsusel toime tulla ühiskonda lõhestavate vastuolude reguleerimisega. Diktatuuriga loodeti likvideerida revolutsiooniline liikumine, konkurendid ja igasugune opositsioon ning rakendada kogu ühiskond valitseva rühmituse teenistusse. Teatud tingimustes (Saksamaal 1930. aastate lõpul) saavutas fašism rahva enamiku poolehoiu. Fašismi võimuletulekut soodustas peaaegu kõikjal töölisliikumise kriis (töölisklassi lõhestatus, stalinistide demagoogiline reeturlik poliitika, dogmatism); seevastu tööliste ja demokraatlike jõudude ühine tegevus (näiteks Rahvarinne Prantsusmaal 1936) võimaldas fašismi edukalt tõrjuda. Ideoloogias on fašism äärmine šovinism + antisemitism. Fašismil ei ole terviklikku maailmavaadet; selle ideoloogia sageli vastandlikud elemendid on laenatud natsionalistlikest sotsiaalse solidaarsuse õpetustest ja demokraatia- ning anarhismivastastest eliiditeooriatest (Vilfredo Pareto). Nende elementide ühendamisega loodi ühiskonna elu mütologiseeritud käsitus, mis tugines müüdile oma rahvuse ajaloolisest missioonist ja üleolekust ning vaenlasest kui kõige negatiivse põhjusest (itaalia fašismi vaenlaseks oli “roiskunud liberalism”, natsismi vaenlaseks eelkõige juudid, keda peeti kapitalistliku plutokraatia tekkimise süüdlasteks, stalinismi vaenlasteks mõlemad). Selline ühiskonnakäsitus, millega liitus suurejooneline sotsiaalne demagoogia (kapitalismivastased loosungid, töökultus, üldise heaolu riigi idee), pidi õigustama “vaenlase” represseerimist, ühiskonna igakülgset reglementeerimist ja isiku täielikku allutamist riigivõimule ning seda kehastavale juhile (Benito Mussolini, Adolf Hitler, Francisco Franco, Jossif Stalin jt.), kelle “tahe” kehtestas eetikanormid. Eelnevast tulenesid ka fašismile iseloomulik pragmatism, põhimõtete alistamine hetke vajadustele, jõupoliitika, rahvusvahelise õiguse hülgamine.

Kohalikest oludest sõltuvalt omandas fašism eri maades erisuguse kuju. Fašistlik liikumine tekkis 1919. aastal Itaalias, kus Mussolini moodustas Fascio di Combattimento (‘Võitlusliit’). 1921 kujunes sellest Rahvuslik Fašistlik Partei. Esmakordselt kehtestatigi fašistlik kord Itaalias (1922 – 1943), seejärel Saksamaal (1933 – 1945) ja teistes maades. Saksamaal esines fašism natsionaalsotsialismi nime all. Itaalia ja Saksamaa eeskujul ja toetusel tekkisid fašistlikud organisatsioonid I ja II maailmasõja vahelisel ajal ka paljudes teistes riikides: Hispaanias Falang (tuli kindral Franco juhitud putši tulemusena võimule aastaks 1939) jt. Austrias kehtis 1934 – 1938 fašismist mõjustatud autoritaarne diktatuur, nn. klerikaalfašism. Samasugune oli Portugalis alates 1930. aastaist valitsev režiim. Fašismile iseloomulikud jooned olid omased režiimidele Ungaris 1930. aastail, Bulgaarias 1935 – 1944, Kreekas 1936 – 1939, Leedus 1926 – 1953, Lätis ja Eestis 1934 – 1953, samuti Ladina-Ameerika diktatuuridele, Jaapani militaristlikule režiimile jmt.

Fašism on rahvusvahelise reaktsiooni löögijõud. 1930. aastail hakkas kujunema fašistlike riikide blokk (antikoninterni pakt, Berliini-Rooma telg, Berliini pakt, Molotov-Ribbentropi pakt), mis taotles Maailma ümberjaotamist. Fašistlik blokk organiseeris Itaalia agressiooni Etioopia vastu 1935 – 1936, Saksamaa ja Itaalia interventsiooni Hispaaniasse 1936 – 1939, Austria liidendamise Saksamaaga (Anschluß) 1938, Tšehhoslovakkia anastamise Saksamaa poolt 1938 – 1939, Itaalia kallaletungi Albaaniale 1939, Talvesõja 1939 – 1940 ning Baltimaade okupeerimise 1940 Nõukogude Liidu poolt. Fašistlikud riigid, eelkõige hitlerlik Saksamaa, aga ka stalinlik Venemaa, vallandasid Teise maailmasõja. Saksa ja Itaalia fašistid hõivasid suurema osa Euroopast, laastasid ja kurnasid okupeeritud maid ning hävitasid ja ekspluateerisid nende elanikkonda. Pärast II maailmasõda säilis fašistlikku tüüpi režiim Hispaanias, Nõukogude Liidus ja Portugalis. Mitmel maal on parteisid, mille programmid lähtuvad fašismi eeskujust:

Ameerika Natsistlik Partei

Itaalia Sotsiaalne Liikumine

Leedu Natsionaalsotsialistlik Partei

Saksamaa Natsionaaldemokraatlik Partei

Andres 06:53, 13 august 2005 (UTC)

Endine definitsioon:

Fašism (itaalia keeles fascismo < ladina keeles fasces – vitsakimbud) on ühiskonna kõige reaktsioonilisemate, šovinistlikumate ning imperialistlikumate elementide avalik terroristlik diktatuur.

Andres 06:56, 13 august 2005 (UTC)

"Natsionaalsotsialism" on parem termin, sest "natsism" on rohkem sõimusõna.

Sõna "fašism" päritolu kohta tuleks teha eraldi lõik. Lühikese märkusega sulgudes ei saa selgitada selle päritolu. Andres 13:54, 13 august 2005 (UTC)

Me ei saa seda liikumiste ja parteide nimekirja nimetada fašistlike liikumiste ja parteide nimekirjaks, sest on ühe või teise liikumise või partei puhul on vaidlusalune, kas tegemist on fašismiga, seda enam, et fašismil puudub vaieldamatu definitsioon. Andres 13:56, 13 august 2005 (UTC)

Tegelikult võiks artikli jagada konkreetselt kaheks osaks: esimene käsitleks ajaloolist fašismi ja mingil määral ka selle järeltulijaid, kes ennast ise fašistideks nimetavad (viidates iga asja puhul yksikartikleile, siia pole mõtet konkreetseid fakte kuhjata), teine mõiste propagandistlikku kasutust alates omaaegsest/ajaloolisest ja lõpetades senises artiklivariandis olnud räuskamisega (nt rangelt võttes ei olnud NSDAP fašistlik; jutt saksa fašistidest on juba sildivenitamine, stalinismi fašismiks nimetamine on aga puhas demagoogia). --Oop 14:21, 13 august 2005 (UTC)

Jah. Arvan, et neid liikumisi, mis end ise fašistlikuks ei nimeta, tuleks ainult mainida, teistest aga anda üldine ülevaade. On ka niisugune mõiste nagu neofašism. Aga peale propagandistliku kasutuse tuleks käsitleda ka üldse igasuguseid katseid fašismi kui üldmõistet mingite tunnuste abil määratleda. Andres 15:28, 13 august 2005 (UTC)

Aga kuidas takistada lõputut redigeerimissõda? Me ei saa asja kallale asuda ilma endist olukorda taastamata. Andres 15:30, 13 august 2005 (UTC)

Keegi meist võtab selle asja uue versiooni kirjutamise oma taskus ette, võtab teiste ettepanekud sealsamas kuulda ja kui valmis, riputab yles. Kui uue nimega 62.65.220.37 korra ära muudab, saab kohe yle kleepida. Ja kui tal jätkub pysivust kahe-kolme korra jagu, siis mõneks ajaks lukku. Kaua see laps ikka jonnida jaksab. (Teeks hea meelega isegi, aga need yldartiklid neelavad jubedalt aega ja kirjastaja lööb mu siis maha.) --Oop 22:34, 13 august 2005 (UTC)

Arvan, et artikli kallal võib töötada siinsamas. Ülejäänu suhtes olen nõus. Andres 05:32, 14 august 2005 (UTC)

---

Kominterni 1934 doktriini alusel

Mis see tähendab? Andres 10. detsember 2005, kell 23.04 (UTC)

---

(Kuid kuskil ei olnud sisepoliitiline terror nii julm ja ohvriterohke, kui aastatel 1917-1991 Venemaal, N Liidus jt maadel kehtinud totalitaarse korra all, kus valitses kommunistlik ainupartei-režiim.)

Tundub, et see ei puutu asjasse. Andres 10. detsember 2005, kell 23.05 (UTC)

---

Alajaotuse "Olemus" kontseptsioon ei ole arusaadav. Kas esitatakse fašismi kui ajaloolise nähtuse tunnusjooned, fašismi kui teatud nähtuste tüübi (või ideaaltüübi) tunnused või mingid pealispinna alt mitte hästi väljapaistvad aspektid? Andres 16. detsember 2005, kell 09.47 (UTC)

---

Andke andeks, aga kogu paregune tekst ei ole midagi muud kui sionistlik nägemus sõnast "fašism". Käsitlus on absoluutselt ebaadekvaatne! anon. 30. juuni 2006, kell 10.44 (UTC)

Andeks anda pole midagi. Nii ongi, et see artikkel on praegu viletsas seisus ja vägagi vaieldav. Kui oskad, siis tee ise paremaks. --Lulu 30. juuni 2006, kell 10.51 (UTC)

Mõtlesin, et siin võiks teadmiseks üleval olla ka Konstantin Pätsi nägemus, raamatust Eesti riik II, Tartu 2001, lk 396, esmakordselt avaldatud Maaomavalitsuses 1933, nr. 10, lk 149–154:

Mussolini leiab, et on tarvis igale kodanikule kaitset luua riigi ülemvõimu vastu, sellepärast tuleb terve rahvas ümber organiseerida, kokku liita ja nendele õigusi anda. Fašismi mõte on seltskonna kokkuliitmine, seltskonna kasvatamine ühes võimsaks tervikuks, mitte aga seltskonna lõhkumine. --Christopher Robin 11. juuli 2006, kell 09.41 (UTC)

---

Tegin järgmisi muudatusi:

1) Fashistlikuks nimetatud parteisid ja liikumisi -> fashistlike joontega parteisid ja liikumisi Loendamatuid nähtusi, kaasaarvatud Eesti Vabariiki, on aja jooksul nimetatud fashistlikuks.

2) Võtsin ära

Fašism on tagurilik poliitiline suund, mis püüab terrorirežiimiga maha suruda vasakliikumisi, välja juurida demokraatiat ja hõivata sõjaliselt teisi maid. Fašism väljendab valitsevate poliitikute võimetust säilitada oma võimu tavaliste demokraatlike vahenditega.

Ebakohane hinnanguline sõnastus ning liigne tähelepanu just vasakpoolsetele liikumistele. Fashistlikud diktatuurid lämmatasid samade võtetega kogu opositsiooni. Kordab eelmises lõigus esitatud väiteid.

3) Võtsin ära 1. lõigu alajaotusest "Ajalugu" peale selle esimese lause, kuna ülejäänu oli hinnanguline, vaieldav ning kitsalt marksistlikul majandusteoorial põhinev. Tegin väheolulise sõnastusliku muudatuse selle alajaotuse 2. lõigus. Võtsin ära sama alajaotuse 3. lõigu (algab lausega Fašism on rahvusvahelise reaktsiooni löögijõud) kui hinnangulise, vaieldava ning vananenud ajaloolistel teadmistel põhineva.--Kriku 21. detsember 2007, kell 21:48 (UTC)

--- Kas neutraalsuse vaidlustamise võiks maha võtta? Viletsusest peaks piisama. --Kriku 9. veebruar 2008, kell 13:06 (UTC)

---

Eestis igatahes oli küll fašismile omaseid jooni: parteide asemel kutseesindused. Andres 9. veebruar 2008, kell 14:22 (UTC)

Ja seda olulist fašismi joont pole artiklis üldse mainitud. Andres 9. veebruar 2008, kell 14:23 (UTC)

Korporatiivne ühiskonnamudel, panen sisse. Üldse võiks Eesti kohta olla eraldi alajaotus. Kas teen? Eemaldatud väites olid aga absurdsed aastaarvud. --Kriku 10. veebruar 2008, kell 11:30 (UTC)

Jah, miks mitte.

Aastaarvud olid absurdsed, aga küllap oli mingeid fašismi tunnuseid ka Lätis või Leedus. Ma küll täpselt ei tea. Andres 10. veebruar 2008, kell 11:42 (UTC)

Leedu oli alates 1926 vägagi fašistlik. Samuti ka Läti peale 1934.a riigipööret. Peale seda kutsuti Läti presidenti tiitliga Juht (nagu hüüti ka Mussolinit ja Hitlerit). Üldiselt oli Leedu ja ka Läti palju tugevamalt fašistlik, kui Eesti. Kuid ka Päts imetles seda ja võttis sealt eeskuju (näit. kodade süsteem).--85.253.60.97 22. juuli 2010, kell 13:16 (EEST)

Kodade idee on pärit enne 1920. aasta Eestist (siis kaotati viimased tsunftid) või äärmisel juhul mõnest Põhja-Saksamaa Esimese maailmasõja eelsest väikeriigist. Päts rääkis kodadest juba siis, kui Mussolini veel sots oli. --193.40.110.162 23. juuli 2010, kell 11:48 (EEST)

---

Need välislingid sobiksid paremini artiklisse Neofašism. Andres 19. august 2008, kell 16:16 (UTC)

---

Aga miks ei võiks mõiste defineerimisel võtta aluseks inglise viki? Minu arust on meie artikli praegune sõnastus liiga hägune.--Rünno 27. oktoober 2009, kell 17:16 (UTC)

Jah, praegune sõnastus pole üldse hea. Arvan, et eeskujuks võiks võtta pigem hispaania viki. Andres 27. oktoober 2009, kell 22:48 (UTC)

---

Kelle koostatud need esimese välislingi 14 punkti on? --Epp 12. aprill 2010, kell 02:24 (EEST)

---

Solženitsõni tsitaat on ilma kontekstita ega sobi sellesse kohta. Andres (arutelu) 2. märts 2016, kell 09:59 (EET)

Me teame juba, et "fašistid" on Viiekümne Kaheksanda hüüdnimi, mille terased krimkad on käiku lasknud ja ülemused palavalt heaks kiitnud: kunai oli kena nimi "kaerrid", kuid see jäi soiku, aga häbimärk peab tabav olema.