Svante Pääbo

Svante Pääbo
Svante Pääbo
Sünniaeg	20. aprill 1955 (69-aastane); Stockholm
Amet	bioloog, evolutsioonibioloog
Autasud	Helsingi Ülikooli audoktor, Lomonossovi suur kuldmedal, Läbimurde auhind eluteadustes, Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind
Koduleht	https://www.eva.mpg.de/genetics/staff/paabo/
	[muuda Wikidatas]

Svante Pääbo (sündinud 20. aprillil 1955 Stockholmis) on eesti juurtega rootsi geneetik, üks paleogeneetika rajajatest, Eesti Teaduste Akadeemia välisliige. Ta on 2022. aasta Nobeli meditsiiniauhinna laureaat.^[1]

2007. aastal valis ajakiri Time ta maailma aasta saja mõjukama inimese hulka.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tema vanemad on biokeemik ja Nobeli meditsiiniauhinna laureaat Sune Bergström ja eestlannast keemik Karin Pääbo.

Svante Pääbo õppis Uppsala Ülikoolis egüptoloogiat, vene keelt, majandust ja meditsiini. 1986. aastal kaitses ta samas molekulaarimmunoloogia alase doktoritöö. Seejärel täiendas ta end aastatel 1987–1990 California ülikoolis.

1985. aastal õnnestus tal saada DNA-d 2400 aasta vanusest Egiptuse muumiast. Ta on esimene, kel õnnestus saada aastatuhandete eest elanud inimese DNA-d. Sellekohane artikkel ilmus 16. aprillil 1985 New York Timesis.

1996. aastal avastas Pääbo uurimisrühma liige Müncheni ülikooli zooloogiainstituudi laboris töötav Matthias Krings DNA-sekvenaatoritesse söödetud DNA-juppidest, mis olid saadud Bonni Rheinisches Landesmuseumis hoitavast väikesest neandertallase käeluutükist, neandertallase mtDNA.^[2]

1997. aastast alates on ta Leipzigis asuva Max Plancki Evolutsioonilise Antropoloogia Instituudi evolutsioonigeneetika osakonna juhataja.

Hiljem on ta uurinud neandertallase genoomi. Veebruaris 2009 teatati Ameerika Teadusassotsiatsiooni aastakoosolekul, et tema juhitav antropoloogiainstituut on valmis saanud neandertallase genoomi esialgse versiooni. Selleks tuli järjestada üle kolme miljardi aluspaari.

Augustis 2002 teatas ta, et on avastanud "kõnelemise geeni" – geeni FOXP2, mis kõnehäiretega inimestel puudub või on kahjustunud.

2019. aastal valis Eesti Teaduste Akadeemia ta oma välisliikmeks geneetika alal.

Svante Pääbo abiellus 2008. aastal geneetiku ja primatoloogi Linda Vigilantiga. Nad elavad Saksamaal Leipzigis, abielupaaril on ühine poeg.^[3] Oma 2014. aasta raamatus "Neandertali inimene: kadunud genoome otsimas" avalikustas Pääbo, et ta on biseksuaalne.^[4]^[5]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Nobeli auhind 2022[muuda | muuda lähteteksti]

Svante Pääbo sai 2022. aasta Nobeli füsioloogia- ja meditsiiniauhinna "väljasurnud hominiidide genoome ja inimese evolutsiooni puudutavate avastuste eest" (ingl.k. "for his discoveries concerning the genomes of extinct hominins and human evolution").^[6]

Auhinna määramise põhjenduses kirjeldatakse Pääbo järgmisi saavutusi:

ta on süstemaatilise tööga välja töötanud meetodid luutükkidelt leitud geneetilise materjali analüüsimiseks;
ta on kasutanud neid meetodeid neandertallaste genoomi uurimiseks. Kõigepealt uuris ta mitokondriaalset DNA-d, sekveneeris esimesena maailmas väljasurunud hominiidi DNA ja tõestas seeläbi, et neandertallased erinesid geneetiliselt nii nüüdisinimestest kui inimahvidest. Seejärel leidis ja avaldas Pääbo töögrupp neandertali inimese täieliku genoomi;
geeniuuringute kaudu on Pääbo uurinud nii neandertallaste ja inimeste omavahelist lahknemist kui ka sellele järgnenud liikidevahelist geneetilise materjali ülekandumist;
tema uurimisrühm avastas DNA-uuringute abil veel ühe hominiidide alamliigi – Denissi inimese.
ta on paleogeneetika kui teadusharu sisuline rajaja.

Muu tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

1992 – Gottfried Wilhelm Leibnizi auhind
2005 – Louis-Jeantet' meditsiiniauhind
2008 – Maarjamaa Risti III klassi teenetemärk^[7]
2008 – Saksamaa kõrgeim kunsti- ja teaduspreemia Pour le Mérite
2013 – Gruberi geneetikaauhind
2014 – Lomonossovi suur kuldmedal
2016 – Läbimurde auhind eluteadustes
2016 – Keio meditsiiniauhind
2017 – Dan Davidi auhind
2019 – Darwini-Wallace'i medal
2020 – Jaapani auhind
2022 – Nobeli meditsiiniauhind

Valitud teaduste akadeemiate liikmeks[muuda | muuda lähteteksti]

1998 – Academia Europaea
1999 – Berliini-Brandeburgi Teaduste Akadeemia
2000 – Rootsi Kuninglik Teaduste Akadeemia
2001 – Leopoldina
2002 – Soome Teadusselts
2004 – Saksimaa Teaduste Akadeemia Leipzigis
2004 – USA Rahvuslik Teaduste Akadeemia
2011 – Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia
2012 – Horvaatia Teaduste ja Kunstide Akadeemia
2016 – Londoni Kuninglik Selts
2016 – Prantsuse Teaduste Akadeemia
2019 – Eesti Teaduste Akadeemia välisliige

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ The Nobel Prize (3. oktoober 2022). "Say good morning to our new medicine laureate Svante Pääbo!". Twitter.
↑ Svante Pääbo, Neandertallane ex machina, "Neandertali inimene. Kadunud genoomi otsimas", Äripäeva Kirjastuse AS, 2014, vaadatud 5. aprillil 2017
↑ Elizabeth Kolbert (8. august 2011). "Sleeping with the Enemy". The New Yorker. Vaadatud 4. oktoober 2022.
↑ Svante Pääbo (2014). Neandertali inimene: kadunud genoome otsimas. Tallinn: Äripäev.
↑ Daniel Mediavilla (26.09.2015). "El sueco que persiguió hasta cazarlo al Hombre de Neanderthal". El País. Vaadatud 3.10.2022.
↑ Nobeli auhinna komitee (3. oktoober 2022). "Pressiteade: Nobeli auhind füsioloogia ja meditsiini alal 2022". nobelprize.org. Vaadatud 4. oktoober 2022.
↑ Teenetemärkide kavalerid

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Teaduste Akadeemia koduleht
Svante Pääbo teaduspublikatsioonid
"Eesti teadlane lahendas mõistatusliku ürginimese saladuse" forte.ee, 4. september 2012
Külli-Riin Tigasson "Svante Pääbo: mis tegi inimesest inimese?" Eesti Päevaleht, 17. märts 2012
Tarmo Vahter, Krister Kivi "Luu-uurija" Eesti Ekspress, 10. mai 2007
Jaan-Juhan Oidermaa "Usutlus Svante Pääboga: kultuur on meie geenidest palju tähtsam" ERR Novaator, 5. detsember 2019

[390RP-1] The Nobel Prize (3. oktoober 2022). "Say good morning to our new medicine laureate Svante Pääbo!". Twitter.

[sZO3H-2] Svante Pääbo, Neandertallane ex machina, "Neandertali inimene. Kadunud genoomi otsimas", Äripäeva Kirjastuse AS, 2014, vaadatud 5. aprillil 2017

[r6bAk-3] Elizabeth Kolbert (8. august 2011). "Sleeping with the Enemy". The New Yorker. Vaadatud 4. oktoober 2022.

[mzDe7-4] Svante Pääbo (2014). Neandertali inimene: kadunud genoome otsimas. Tallinn: Äripäev.

[XKaDe-5] Daniel Mediavilla (26.09.2015). "El sueco que persiguió hasta cazarlo al Hombre de Neanderthal". El País. Vaadatud 3.10.2022.

[9uuTl-6] Nobeli auhinna komitee (3. oktoober 2022). "Pressiteade: Nobeli auhind füsioloogia ja meditsiini alal 2022". nobelprize.org. Vaadatud 4. oktoober 2022.

[pVmAu-7] Teenetemärkide kavalerid

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

v r Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna laureaadid
1901–1925	1901 Behring 1902 Ross 1903 Finsen 1904 Pavlov 1905 Koch 1906 Golgi, Ramón y Cajal 1907 Laveran 1908 Metšnikov, Ehrlich 1909 Kocher 1910 Kossel 1911 Gullstrand 1912 Carrel 1913 Richet 1914 Bárány 1915 1916 1917 1918 1919 Bordet 1920 Krogh 1921 1922 Hill, Meyerhof 1923 Banting, Macleod 1924 Einthoven 1925
1926–1950	1926 Fibiger 1927 Wagner-Jauregg 1928 Nicolle 1929 Eijkman, Hopkins 1930 Landsteiner 1931 Warburg 1932 Sherrington, Adrian 1933 Morgan 1934 Whipple, Minot, Murphy 1935 Spemann 1936 Dale, Loewi 1937 Szent-Györgyi 1938 Heymans 1939 Domagk 1940 1941 1942 1943 Dam, Doisy 1944 Erlanger, Gasser 1945 Fleming, Chain, Florey 1946 Muller 1947 C. F. Cori, G. T. Cori, Houssay 1948 Müller 1949 Hess, Egas Moniz 1950 Kendall, Reichstein, Hench
1951–1975	1951 Theiler 1952 Waksman 1953 Krebs, Lipmann 1954 Enders, Weller, Robbins 1955 Theorell 1956 Cournand, Forssmann, Richards 1957 Bovet 1958 Beadle, Tatum, Lederberg 1959 Ochoa, Kornberg 1960 Burnet, Medawar 1961 Békésy 1962 Crick, Watson, Wilkins 1963 Eccles, Hodgkin, Huxley 1964 Bloch, Lynen 1965 Jacob, Lwoff, Monod 1966 Rous, Huggins 1967 Granit, Hartline, Wald 1968 Holley, Khorana, Nirenberg 1969 Delbrück, Hershey, Luria 1970 Katz, Euler, Axelrod 1971 Sutherland 1972 Edelman, Porter 1973 Frisch, Lorenz, Tinbergen 1974 Claude, Duve, Palade 1975 Baltimore, Dulbecco, Temin
1976–2000	1976 Blumberg, Gajdusek 1977 Guillemin, Schally, Yalow 1978 Arber, Nathans, Smith 1979 Cormack, Hounsfield 1980 Benacerraf, Dausset, Snell 1981 Sperry, Hubel, Wiesel 1982 Bergström, Samuelsson, Vane 1983 McClintock 1984 Jerne, Köhler, Milstein 1985 Brown, Goldstein 1986 Cohen, Levi-Montalcini 1987 Tonegawa 1988 Black, Elion, Hitchings 1989 Bishop, Varmus 1990 Murray, Thomas 1991 Neher, Sakmann 1992 Fischer, Krebs 1993 Roberts, Sharp 1994 Gilman, Rodbell 1995 Lewis, Nüsslein-Volhard, Wieschaus 1996 Doherty, Zinkernagel 1997 Prusiner 1998 Furchgott, Ignarro, Murad 1999 Blobel 2000 Carlsson, Greengard, Kandel
2001–2025	2001 Hartwell, Hunt, Nurse 2002 Brenner, Horvitz, Sulston 2003 Lautebur, Mansfield 2004 Axel, Buck 2005 Marshall, Warren 2006 Fire, Mello 2007 Capecchi, Smithies, Evans 2008 Hausen, Barré-Sinoussi, Montagnier 2009 Blackburn, Greider, Szostak 2010 Edwards 2011 Beutler, Hoffmann, Steinman 2012 Gurdon, Yamanaka 2013 Rothman, Schekman, Südhof 2014 O'Keefe, May-Britt Moser, Edvard Moser 2015 Campbell, Ōmura, Tu 2016 Ōsumi 2017 Hall, Rosbash, Young 2018 Allison, Honjo 2019 Kaelin, Ratcliffe, Semenza 2020 Alter, Houghton, Rice 2021 Julius, Patapoutian 2022 Pääbo 2023 Karikó, Weissman