Qini dünastia

Qini dünastia (秦朝, Qíncháo) oli Hiina keisririigi esimene dünastia. See valitses praeguse Hiina idaosa aastail 221–206 eKr.

Qini dünastiale eelnes sõdivate riikide ajastu, mil eelmise dünastia, kuningliku Zhou dünastia, võimu alla jäi vaid väike osa Hiinast.

HIINA AJALUGU
VANAAEG
3 monarhi ja 5 keisrit
Xia dünastia 2070–1600 eKr
Shangi dünastia 1600–1046 eKr
Zhou dünastia 1122–256 eKr
Lääne-Zhou
Ida-Zhou
Kevadete-sügisete ajastu
Sõdivate riikide ajastu
KEISRIRIIGI AEG
Qini dünastia 221 eKr–206 eKr
Hani dünastia 206 eKr–220 pKr
Lääne-Hani
Xini dünastia
Ida-Hani
Kolm kuningriiki 220–280
Wei, Shu & Wu
Jini dünastia 265–420
Lääne-Jin
Ida-Jin	16 kuningriiki 304–439
Lõuna- ja põhjadünastiad 420–589
Sui dünastia 581–619
Tangi dünastia 618–907
5 dünastiat & 10 kuningriiki 907–960	Liao dünastia 907–1125

Songi dünastia 960–1279
Põhja-Song		Lääne-Xia
Lõuna-Song	Jin
Yuani dünastia 1271–1368
Mingi dünastia 1368–1644
Qingi dünastia 1644–1911
UUSAEG
Hiina Vabariik 1912–1949	Hiina keisririik 1915–1916
Hiina Rahvavabariik 1949–	Hiina Vabariik (Taiwanil)
Hiina ajalugu Hiina dünastiad Hiina sõjaajalugu Hiina kunsti ajalugu Hiina tehnika ja teaduse ajalugu Hiina hariduse ajalugu
See kast: vaata redigeeri

Qini dünastia rajas 221. aastal eKr Qini riigi valitseja Ying Zheng (Yíng Zhèng), kes kuulutas end keisriks Qin Shi Huangdi nime all. Enne teda oli keisritiitel Hiinas kasutusel vaid jumalate ja mütoloogiliste muinaskeisrite kohta. Qini riik oli kõige läänepoolsem sõdivate riikide ajastu seitsmest riigist. Sel õnnestus kõik võistlevad riigid allutada ning esimest korda ühendada kogu Taevaalune (hiinlaste asuala). See oli juba eelmiste sajanditel alanud protsesside kulminatsioon ja üks tähtsamaid sündmusi Hiina ajaloos.^[1]^[2] Ühtse riigi tegelikuks arhitektiks peetakse selle kantslerit Li Si'd. Qini dünastia valitses palju suuremat ala kui varasemad Shangi ja Zhou dünastia.

Need vähesed aastad, mis Qini dünastia kestis, kuuluvad Hiina ajaloo poliitiliselt kõige loovamate aegade hulka.^[3] Valitsemises lähtus Shi Huangdi legistlikust ideoloogiast. Qini keisririiki nimetab Tarmo Kulmar esimeseks varatotalitaarseks riigiks.^[4] Qini dünastia rajas Hiina riigikorralduse alused: ta lõi keiserliku bürokraatia, maksustas süstemaatiliselt inimesed ja maa, legitimeeris keisri institutsiooni, rajas müüri kaitseks Sise-Aasia rahvaste eest, võttis kasutusele ühtsed mõõdud, ühtse kirja ja ühtse raha. Nimi "Hiina" pärinebki Qini dünastia nimest^[5].

Pärast esimese keisri Shi Huangdi surma 210. aastal eKr puhkesid kogu riigis rahutused. Hoolimata Qini riigi sõjalisest tugevusest viis järgnenud kodusõda riigi kokkuvarisemiseni. Keisri järglane Er Shi valitses vaid kolm aastat. Aastal 207 eKr laskis mässuline Xiang Yu kolmanda keisri Ziyingi hukata.

Qini dünastiale järgnes varsti Hani dünastia, mille rajas Liu Bang.

Hiina ajalookirjutus taunis Qini dünastiat pikka aega kui barbaarset ja militaristlikku. Ka lääne teadlased pidasid seda pikka aega totalitarismi tüüpiliseks näiteks. Arheoloogiliste leidude analüüs on kujundanud tasakaalustatuma pildi^[6].

Qini riigi päritolu ja tõus

Qini riik

Pikemalt artiklis Qini riik

Qini riik pärineb Zhou dünastiast. Zhou kuningad andsid kukutatud Shangi dünastia sugulastele ja liitlastele lääne, et tagada nende ustavust. Maa jagamine viis tasapisi riigi poliitilise killustumiseni. Nii oli kevadete-sügisete ajastul umbes 170 riiki, mis olid omakorda läänideks jagatud^[7]^[8]. Zhou kuningad kaotasid tähtsuse. Riigid hakkasid sõdade käigus suurenema, kuni sõdivate riikide ajastul jäi alles seitse omavahel sõdivat riiki. Need riigid olid üksteisest sõltumatud ja elujõulised. Neil oli küll suuresti ühine keel ja kultuur, kuid nende vahel olid piirid, tollid, vahelduvad liidud, intriigid ja sõjad^[9].

Aastal 897 eKr sai Feizi Zhou kuningalt lääni tänapäeva Tianshui lähedal (Gansu provints), et kasvatada seal kuninga õukonna jaoks hobuseid^[10]. Feizi järeltulijad võtsid varsti endale hertsogitiitli (gong) ja nende mõju kasvas; aastal 770 oli Zhou kuningas isegi sunnitud sellelt uuelt dünastialt rong 'ide rünnaku eest kaitset otsima. Vastukäiguna ülendas ka kuningas Qini hertsogkonnaks^[11]. Qini elanike päritolu ei ole täpselt teada^[12]. Qini riigi asendi tõttu olid selle elanikud dünastia Sise-Aasia rändrahvastest mõjutatud või koguni põlvnesid neist, kuigi nad olid 5. sajandini eKr nomaadidega pidevalt sõjas^[13]. Samal ajal võeti hiina kultuur ja kombed tasapisi üle.

Qini riigi kasvamise ajal muutus korduvalt pealinna asukoht; alates umbes 350. aastast eKr oli see tänapäeva Xianyangi alal Xi'ani lähedal; hiljem oli see piirkond (Guanzhong 'kurudega ümbritsetud ala') sajandeid Hiina keisririikide keskus^[10]^[14]. Kuni selle ajani pidasid rivaalid Qini riiki tema asendi ning madala kultuuritaseme tõttu autsaideriks ja barbaarseks^[15]. Hertsog Xiao ja tema nõuniku Shang Yangi valitsemise ajal 361–338 eKr tehti aga radikaalseid reforme legismi vaimus, mis andis Qini riigile naabrite ees eelise eriti põllumajanduse, halduse ja majanduspoliitika vallas.^[16] Aastal 325 eKr võtsid Qini valitsejad lõpuks endale kuninga tiitli, mida teised valitsejad olid juba teinud.^[17].

Sõjaline laienemine

Tekkimisest alates oli Qini kuningriik aina kasvanud, laienedes peamiselt lääne ja loode suunas. Qini riigi sõjaline laienemine sai päriselt alguse 316 eKr, kui vallutati Shu riik ja hiljem Ba riik (praeguse Sichuani provintsi alal tänapäeva Chengdu ja Chongqingi piirkonnas) ning sellega nõrgendati otsustavalt lõunanaabrit Chu riiki^[18]. Aastal 256 tegi Qini riik lõpu ka Zhou dünastiale, kuigi sellel oma nõrkuse tõttu enam suurt poliitilist tähtsust ei olnud. Naaberriigid püüdsid Qini riigi laienemist liitude või rahustamisega ohjeldada.

On teada kolm atentaati Qini kuningale Zhengile. Ühe neist pani toime 227 eKr Yani riigi saadik, kes oli tulnud Qini kuninga juurde alistumisüriku, Yani riigi kaardi ja Qini riigi ülejooksikust kindrali peaga^[19]. Qini riigi edasitungi peatamiseks oli mõeldud ka 120 km pikkune Zheng Guo kanal pealinnast Xianyangist lõunas, mille koos teistega kavandas Hani riigist tulnud Zheng Guo. Eesmärgiks olevat olnud riiki nõrgendada, suunates selle ressursid hiigelprojektile. Kuigi see "vandenõu" avastati, ehitati kanal valmis; majanduslik kasu sellest projektist tegi Qini riigi tugevamaks. Kroonikate järgi kavatseti pärast vandenõu avastamist kõik välismaalased riigist välja saata, aga tõenäoliselt ei ole see tõsi^[20].

Viimaste aastate kohta enne riikide ühendamist teatavad kroonikad paludest sõjalistest kokkupõrgetest nii astronoomiliste vägede suurustega ja ohvrite arvuga, et nende õigsuses on raske mitte kahelda. Kuus riiki, mis eksisteerisid kõrvuti Qini riigiga, vallutati lõpuks järjest: Hani riik (230 eKr), Chao riik (228 eKr) ja Wei riik (225 eKr), mis asetsesid Qini riigist idas, seejärel 223 eKr Chu riik lõunas ning lõpuks Yani riik ja Qi riik kirdes (vastavalt 222 ja 221 eKr)^[19]^[21].

Qini riigi edu põhjused

Seda, miks just riik, millel oli algselt kõige madalam kultuuritase ja mis asetses Hiina ala äärel, suutis saada nii tugevaks, et Taevaalune ühendada, on palju uuritud. Sellele aitas kaasa palju tegureid:

tõhusa halduse rajamine. Reformid, mida alustati valitseja Xiao ja tema nõuniku Shang Yangi ajal ning mis rakendasid ellu legismi teooriaid, viisid selleni, et Qini riigil oli tõhusam riigivalitsemine kui teistel tollastel riikidel. Legismi järgides anti seadusi, määrati kindlaks karistused ja tasud teatud tegude eest ning anti välja arvutuid määrusi ja norme. Ühe teate järgi aastast 264 eKr olid Qini riigi ametnikud kardetud, aga erapooletud. Oluline uuendus oli ka kahe kantsleri ("vasakpoolse" ja "parempoolse") ametikoha loomine. Qini kuningriigi valitsemisvormi on hakatud nimetama bürokraatlikuks riigitsentralismiks. Legism mõjutas ka naaberriike, kuid Qini riik järgis seda kõige järjekindlamalt.^[22]^[23]
sõjaline tugevus. Pideva võitluse tõttu rändrahvastega ja tänu kindral Wei Rani reformidele oli Qini riigil väljaõpetatud ja löögijõuline sõjavägi.^[24] Peale sellega võimaldas kõikide majapidamiste registreerimine tõhusat sõdurite värbamist. Teooriad, mille järgi võis Qini riigil olla sõjalisi eeliseid ka tänu arenenumale rauatöötlemisele, on arheoloogiliste leidudega kummutatud: leitud relvad on enamasti pronksist ning raud, mida tollal valdavalt valati, on pehme ja rabe. Et Qini riigi tõusu aega langes ka üleminek sõjavankritelt massiivsetele jalavägedele, mida täiendasid ambujad, oli otsustav võime kiiresti vägesid värvata.^[25]^[26]
kogu võimu ja autoriteedi koondumine ühe valitseja kätte, mitte selle jagamine vasallidele nagu seni. See uuendus pärineb filosoof Fan Suilt.^[27]
täiustused põllumajanduses. Seni valdav olnud kaevu-väljasüsteem kaotati ja põllumajandusmaad laiendati. Seni hõredalt asustatud Qini riigi alale asustati talupoegi teistest riikidest.^[28] Teotöö asendati maksudega ning maa tehti ostetavaks ja müüdavaks. See suurendas saaki, sest talupoegade sissetulek kasvas koos saagiga. Lisaks ehitati kanaleid, mis tegi suure hulga maad haritavaks; kanalitest hakkas siiski alles siis kasu olema, kui Qini riik oli juba palju laienenud. Tõhusam põllumajandus võimaldas linnade kasvu ja tööjõu vabanemist teede ja sildade ehitamiseks.^[29]^[30]
valmisolek paigutada kõrgetele ametikohtadele välismaalasi. Shang Yang, Lü Buwei ja Li Si pärinesid kõik konkureerivatest riikidest, kus neil ei õnnestunud karjääri teha. Nende inimeste ideede ellurakendamine oli Qini riigi riigikorraldusele ja lõpuks läbimurdele mõõtuandev. Ainult väejuhtideks Qini riik välismaalasi ei vajanud.^[31]
riigi soodne asend: seda kaitsesid mäeahelikud ja Kollane jõgi. Nii oli ta kaitstud konkureerivate naaberriikide rünnakute eest ja sai ise rünnata.^[32]
rida pädevaid ja pikaealisi valitsejaid, mis tagas järjepidevuse ja stabiilsuse.

Mõjuala

Qini dünastia südamaa oli Wei jõe orus ja Kollase jõe ülemjooksu ääres (Kollase jõe ääres elas 90% piirkonna rahvastikust). See koosnes mägisest ja kuivast loodeosast (tänapäeva Gansu ning Shaanxi põhjaosa) ning tänapäeva Shaanxi, Shanxi ning Henani lääneosa lössiplatoost. Viimasel oli pehme ja huumusrikas muld ning piisavalt niiskust nisu ja hirsi kasvatamiseks ning see oli ka üleujutuste eest suhteliselt kaitstud.

Viited

↑ Bodde 1986:69.
↑ Schmidt-Glintzer 1999:18.
↑ Mary B. Rankin, John K. Fairbank, Albert Feuerwerker. Perspectives on modern China's history. – The Cambridge History of China, kd 13, Republican China 1912–1949, osa 2, Cambridge University Press 1986, ISBN 0-521-24338-6, lk 1–73, siin lk 49.
↑ Tarmo Kulmar. Vana-Hiina Qini keisririigi valitsemissüsteemi olemusest. Mäetagused, nr 35.
↑ Schmidt-Glintzer 1999:13, 97.
↑ Schmidt-Glintzer 1999:19.
↑ Schmidt-Glintzer 1999:6–7, 13.
↑ Bodde 1986:21.
↑ Bodde 1986:24.
↑ ^10,0 ^10,1 Bodde 1986:31.
↑ Bodde 1986:33.
↑ Schmidt-Glintzer 1999:106.
↑ Bodde 1986:31–32.
↑ Schmidt-Glintzer 1999:4.
↑ Bodde 1986:34.
↑ Bodde 1986:34–36.
↑ Bodde 1986:38.
↑ Bodde 1986:40.
↑ ^19,0 ^19,1 Bodde 1986:45.
↑ Bodde 1986:44.
↑ Lewis 2007:35–37.
↑ Bodde 1986: 36, 38, 47–48, 50.
↑ Schmidt-Glintzer 1999: 7, 10, 15.
↑ Lewis 2007:16–17.
↑ Bodde 1986: 46–47.
↑ Schmidt-Glintzer 1999:15.
↑ Lewis 2007: 37, 39.
↑ Hubert Schleichert, Heiner Roetz. Klassische chinesische Philosophie. Eine Einführung (= Klostermann Rote Reihe, 28). Klostermann 2009, ISBN 978-3-465-04064-4, lk 202.
↑ Bodde 1986: 27, 35, 46.
↑ Schmidt-Glintzer: 1999: 16.
↑ Bodde 1986:48.
↑ Bodde 1986:46.

Kirjandus

Derk Bodde. The state and empire of Ch'in. – The Cambridge History of China, kd 1, The Ch'in and Han Empires, 221 B.C. – A.D. 220, 1986, lk 20–102.
Helwig Schmidt-Glintzer. Geschichte Chinas bis zur mongolischen Eroberung 250 v. Chr. – 1279 n. Chr., 1999.
Mark Edward Lewis. The Early Chinese Empires. Qin and Han, 2007.

[1] Bodde 1986:69.

[2] Schmidt-Glintzer 1999:18.

[3] Mary B. Rankin, John K. Fairbank, Albert Feuerwerker. Perspectives on modern China's history. – The Cambridge History of China, kd 13, Republican China 1912–1949, osa 2, Cambridge University Press 1986, ISBN 0-521-24338-6, lk 1–73, siin lk 49.

[4] Tarmo Kulmar. Vana-Hiina Qini keisririigi valitsemissüsteemi olemusest. Mäetagused, nr 35.

[5] Schmidt-Glintzer 1999:13, 97.

[6] Schmidt-Glintzer 1999:19.

[7] Schmidt-Glintzer 1999:6–7, 13.

[8] Bodde 1986:21.

[9] Bodde 1986:24.

[bodde-1986-10] 10,0 ^10,1 Bodde 1986:31.

[11] Bodde 1986:33.

[12] Schmidt-Glintzer 1999:106.

[13] Bodde 1986:31–32.

[14] Schmidt-Glintzer 1999:4.

[15] Bodde 1986:34.

[16] Bodde 1986:34–36.

[17] Bodde 1986:38.

[18] Bodde 1986:40.

[ReferenceA-19] 19,0 ^19,1 Bodde 1986:45.

[20] Bodde 1986:44.

[21] Lewis 2007:35–37.

[22] Bodde 1986: 36, 38, 47–48, 50.

[23] Schmidt-Glintzer 1999: 7, 10, 15.

[24] Lewis 2007:16–17.

[25] Bodde 1986: 46–47.

[Schmidt-Glintzer_15-26] Schmidt-Glintzer 1999:15.

[27] Lewis 2007: 37, 39.

[28] Hubert Schleichert, Heiner Roetz. Klassische chinesische Philosophie. Eine Einführung (= Klostermann Rote Reihe, 28). Klostermann 2009, ISBN 978-3-465-04064-4, lk 202.

[29] Bodde 1986: 27, 35, 46.

[30] Schmidt-Glintzer: 1999: 16.

[31] Bodde 1986:48.

[32] Bodde 1986:46.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]

[14]

[15]

[16]

[17]

[18]

[19]

[20]

[21]

[22]

[23]

[24]

[25]

[26]

[27]

[28]

[29]

[30]

[31]

[32]