Charles de Gaulle

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib sõjaväelasest ja riigimehest; lennukikandja kohta vaata artiklit Charles de Gaulle (lennukikandja)

Charles de Gaulle, umbes 1942

Charles André Joseph Marie de Gaulle [šarl andr'e žoz'ef mar'i dö gol] (Helifaili info Kuula , 22. november 1890 Prantsusmaa, Lille9. november 1970) oli Prantsuse sõjaväelane ja riigimees.

Charles de Gaulle sündis katoliiklikus ja patriootlikus perekonnas.

Suurema osa oma elu esimesest viiekümnest aastast oli de Gaulle sõjaväelane.

Tema tähelend algas Teise maailmasõja puhkemisega. Kui Saksamaa tungis 10. mail 1940 Prantsusmaa territooriumile, juhatas kolonel Charles de Gaulle 4. soomusdiviisi, mis paiknes Maginot' liinil. Et sakslaste sõjaplaan nägi ette rünnakut Hollandi ja Belgia kaudu, oli 4. soomusdiviis esialgu tegevuseta. Esimest korda astus de Gaulle oma diviisiga lahingusse alles 17. mail 1940. Mai lõpus kutsuti de Gaulle Prantsusmaa sõjaministri asetäitjaks. 17. juunil 1940, kui oli ilmne, et Prantsusmaa on sõja kaotanud, põgenes de Gaulle lennukiga Inglismaale, kus ta rajas 18. juunil vastupanuorganisatsiooni eksiilis, mille nimi oli Vaba Prantsusmaa (mitte segamini ajada Prantsusmaa vastupanuliikumisega). Mõne aja pärast vandusid sellele truudust mõningad endised Prantsuse kolooniad Aafrikas, ent suur osa Prantsuse asumaadest jäi endiselt Vichy valitsuse võimu alla. Ajal, mil Prantsusmaa oli sakslaste poolt okupeeritud, toetas de Gaulle Prantsusmaa vastupanuliikumist ning esines tihti raadios, mistõttu ta saavutas rahva seas laialdase tuntuse ja poolehoiu.

Kui Briti-Ameerika väed suvel 1944 Prantsusmaa vabastasid, sai de Gaulle ajutise valitsuse juhiks. Hiljem valiti teda korduvalt Prantsusmaa presidendiks.

1946. aastal läks erru protestiks Neljanda Vabariigi põhiseaduse vastu ja asutas parempoolse Prantsuse Rahva Ühenduse Partei.

1958. aastal kutsuti taas peaministriks, oli Prantsusmaa president 1959-1969, likvideeris 1960. aastal Prantsuse koloniaalimpeeriumi andes iseseisvuse Prantsusmaa Aafrika ning Aasia kolooniatele (Alžeeria jt.).

Presidendina oli de Gaulle erinevalt integratsionistlikest Konrad Adenauerist, Robert Schumanist ja Jean Monnet'st Euroopa Majandusühenduse suhtes kriitilisem ja rohkem rahvuslikum. Ta vastutas poliitilist integratsiooni, mis oleks Prantsusmaa mõju vähendanud, soovides selle asemel luua ühenduse, kus Prantsusmaal oleks Euroopas suurem mõju. Ta soovis ühendusest täielikult eemaldada Ameerika ja Briti mõju. Lääne-Saksamaa kantsler Adenauer oli sellega nõus, tingimusel, et NATO jääb Euroopasse ning senised Majandusühenduse organisatsioonid jäävad alles. Hollandi välisminister Joseph Luns oli aga selle vastu - ta arvas, et Suurbritannia ja NATO kõrvalejätmisel on Euroopa rünnakutele haavatavam. Lisaks pidi de Gaulle'i nägemuses enamus võimu jääma liikmesriikidele ja mitte organisatsioonidele, mis oleks integratsiooni kohapealt olnud suur samm tagasi. Luns nägi de Gaulle'i hegemoonina, kes tahtis kontinendil Prantsusmaa mõju laiendada. Vaatamata nende poliitistele erimeelsustele, suutis de Gaulle sõlmida Adenaueriga head suhted, mille tipuks oli 1963. aastal sõlmitud Élysée leping.

Arvates, et Suurbritannia liitumine Majandusühendusega looks Ameerika Ühendriikidele ja NATOle Euroopa poliitikas osalemiseks tagaukse - ta nimetaski Suurbritanniat tihti USA "trooja hobuseks" - vastutas de Gaulle Suurbritannia liikmeks saamist nii 14. jaanuaril 1963 vastuseks Konservatiivse Partei peaminister Harold Macmillani avaldusele, kui ka 27. novembril 1967 vastuseks Leiboristliku Partei peamister Harold Wilsoni avaldusele, vaatamata USA president John Kennedy survele ning ähvardusele USA väed Euroopast välja viia. De Gaulle aga teadis, et kui USA seda teeks, kaotaks ta külma sõja. Alles peale tema presidenditoolilt lahkumist sai Suurbritannia Majandusühenduse liikmeks - seda 1973. aastal.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]