M16 (automaat)

Allikas: Vikipeedia
M16
Ülevalt alla: M16A1, M16A2, M4, M16A4
Ülevalt alla: M16A1, M16A2, M4, M16A4
Tüüp automaat-vintpüss
Päritoluriik Ameerika Ühendriigid
Teenistusajalugu
Teenistuses 1964–...
Tootmise ajalugu
Konstruktor Eugene Stoner
L. James Sullivan
Konstrueeritud 1959[1]
Tootmises 1963–...
Toodetud ühikuid u 8 miljonit
Tehnilised andmed
Padrun 5,56×45mm NATO
Kaliiber 5,56

M16 automaat-vintpüss (inglise keeles M16 rifle) on Ameerika Ühendriikide sõjaväe jaoks kohandatud versioon relvast Armalite AR-15.[2] Algupärane M16 oli muudetava laskmisrežiimiga, 5,56x45 mm vintpüss 20-lasulise salvega. M16 viitab muudetava laskmisrežiimiga relvale, Armalite AR-15 on ainult poolautomaatne.[3]

M16 hakati Ameerika Ühendriikide sõjaväes kasutama aastal 1964. Aasta hiljem hakati relva kasutama džunglisõja operatsioonides Vietnami sõjas.[4] Aastal 1969 sai M16A1 M14 vintpüssi asemel uueks USA sõjaväe standardrelvaks.[2] M16A1 uuenduste hulka kuuluvad lukusulgur, kroomiga kaetud vintraud ja 30-lasuline salv.[4] Aastal 1983 võttis Ameerika Ühendriikide merejalavägi kasutusele uuendatud M16A2, kolm aastat hiljem võeti relv kasutusele ka USA maaväes. M16A2 laskemoonaks oli uuendatud 5,56x45 mm NATO padrun. Uuenduste hulka kuulusid ka reguleeritav tagumine sihik, väljuvate kestade eemalesuunaja, raskem vintraud, täiustatud käepide ja kaba, lisaks poolautomaat ja 3-lasulise laskerežiimi tuleümberseadur.[5] 1998. aastal kasutusele võetud M16A4 on M16 seeria relvade neljas generatsioon.[6] Selle erinevused varasemate versioonidega on eemaldatav kandmissang integreeritud sihikuga, muudetava pikkusega kaba ja Picatinny kinnitused erinevate lisaseadmete jaoks.[7]

M16 ja selle põhjal loodud relvi kasutati peale USA veel paljudes riikides. M16-d on kokku toodetud hinnanguliselt 8 miljonit tükki, tehes sellest ühe maailma enim toodetud 5,56-kaliibrise tulirelva.[8] Tänapäevaks on suurem osa USA maaväe ja merejalaväe M16-id asendatud lühema ja kergema M4 karabiiniga.[9][10]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

USA merejalaväelane M16A4-ga mille küljes on M203 granaadiheitja

Vajadus M16 tüüpi relva järele sai alguse varsti pärast Korea sõda. ORO (inglise keeles Operations Research Office), mida rahastas ka USA armee, aruannete kohaselt toimus juhusliku laskmise korral suurem osa tabavaid laske suhteliselt lähedalt, kuni 300 meetri kauguselt. See aga kahjustas armee propageeritud vajadust sihitava ja kaugtule jaoks. Teise aruande kohaselt oli kõige efektiivsem viis tabamuse tõenäosuse suurendamiseks lahingus kasutada suurema ja raskema kaliibriga üksiku lasu asemel mitut väiksema kaliibri, suure kiirusega kuule, millel oli kontrollitud hajuvus.[11]

1957. aastal esitas Ameerika Ühendriikide maavägi tellimuse ArmaLite divisjonile, mis oli osa Fairchild Aircrafti kontsernist, töötada välja .22 kaliibriga relv, mis oleks kerge, muudetava laskmisrežiimiga ja suudaks läbistada standardset terasest kiivrit 500 meetri kauguselt. Armalite'i disainer Eugene Stoner hakkas tellitud relva välja töötama, põhinedes oma varem disainitud relvale, Armalite AR-10. Samal ajal hakati Sierra Bulletsi, Remingtoni ja Armalite'i koostöös töötama välja uut .22 kaliibriga padrunit, mis põhines .222 Remingtonil ja .222 Remington Magnumi jahipadrunitel. Arenduse tulemusena avaldati .223 Remington (meetermõõdustikus 5,56x45 mm). 1958. aasta testide tulemusena lükati Armalite AR-15 armee poolt tagasi. 1959. aastal müüs Fairchild AR-15 tootmisõigused Coltile kartuses, et Armalite AR-15 ei suuda võidelda kasutuses olnud M14 relvadega. Colt alustas kohe tugevat reklaamkampaaniat uue relva jaoks, mille tulemusena tellis Ameerika Ühendriikide kaitseministeerium 1000 eksemplari AR-15 relva ja saatis need testimiseks Lõuna-Vietnami.[11]

1963. aastal tellis Ameerika Ühendriikide valitsus Colti käest 85 000 relva armee jaoks, nimetusega XM16E1, ja 19 000 relva õhuvägede jaoks, nimetusega M16. Õhuvägede M16 ei olnud midagi muud kui teistsuguse märgistusega Armalite AR-15. XM16E1-l oli lisatud lukusulgur. 1964. aastal hakkas armee kasutama XM16E1, mis oli piiratud standardiks (lühikeseks ajaks) tootmisest eemaldatud M14 ja tuleviku SPIW (inglise keeles Special Purpose Individual Weapon) süsteemi vahel. SPIW süsteemi arendus jäi aga prototüüpimis- ja testimisfaasi. 1966. aastal esitas Ameerika Ühendriikide valitsus Coltile esimese suurema tellimuse, 840 000 relva väärtusega 92 miljonit dollarit. Aasta hiljem võttis Ameerika Ühendriikide armee M16 täielikult oma standardrelvaks.[11]

Järgmiste aastate jooksul tuli relvade kohta Vietnamist negatiivset tagasisidet. Nimelt relvad ummistusid tihti. Sellel oli mitu põhjust. Esiteks vahetas Ameerika Ühendriikide armee välja laskemoonas algselt soovitatud püssirohu. Uuel püssirohul tekkis aga rohkem jääkaineid. Jääkainete tõttu ummistus relva süsteem, kui seda ei puhastatud tihti ja korralikult. Lisaks, oli uuel püssirohul teistsugune rõhukõver, mis suurendas koormust relva osadele. M16 oli Colti poolt reklaamitud kui vähest hooldust vajav relv ja seega kokkuhoiu eesmärgil puhastuskomplekte neile ei tellitud. Lisaks ei õpetatud sõduritele M16 puhastamist. Mõne aja pärast aga otsustati laskemoona püssirohi vahetada tagasi tootjate poolt soovitatule. Lisaks hakati sõduritele jagama puhastuskomplekte, mida tuli kanda eraldi kaasas, ja õpetati neid kasutama. Alates 1970. aastast muudeti relva kaba, et see mahutaks puhastuskomplekti. Samal aastal suurendati ka salve mahtu 20-lt 30-le.[11]

1981. aastal arendati M16A1 nii, et see kasutaks SS109/5,56 mm NATO padrunit. Vintraud vahetati raskema vastu, millel suurendati vindi tihedust. Uuel vindil tegi soon pöörde 7 tolli (177,8 mm) jooksul. Tagumine sihik muudeti laskekauguse ja tuule järgi reguleeritavaks. Relvalt eemaldati ka täisautomaatse laskmise võimalus, mis asendati 3-lasulise valanguga. 1982. aastal pandi edasiarendusele nimeks M16A2.[11]

USA erivägede palvel arendas Colt 1990. aastate keskpaigaks välja karabiin versiooni M16A2-st, mille nimeks sai M4. M4 oli põhimõtteliselt lühendatud vintraua ja käepidemega M16A2. Fikseeritud kaba asendati kokkulükatava teleskoopkabaga. M4-st pidi saama USA erivägede standardrelv, millele sai lisada M16A2-e täägi või M203 40 mm granaadiheitja.[11]

1996. aastaks ilmusid M16 kaks uusimat versiooni, M16A3 ja M16A4. Erinevus varasemast M16-st oli eemaldatav kandesang ja Picatinny tüüpi kinnituste lisamine. Muudes elementides on M16A4 sarnane M16A2-ga. M16A3-l asendati 3-lasuline valang täisautomaatse laskmise võimalusega. M16A3 ja M16A4 eelis varasemate M16 mudelite ees oligi võimalus kiiresti lisada ja eemaldada lisaseadmeid: optilist sihikut, punatäppsihikut, öövaatlusseadmeid, käepidet, tääki, granaadiheitjat jne.[11]

Põhilised taktikalis-tehnilised andmed[muuda | muuda lähteteksti]

M16A1 M16A2 M16A4
Kaliiber 5,56x45 mm 5,56x45 mm NATO
Pikkus 986 mm 1006 mm 1000 mm
Vintraua pikkus 508 mm
Tühikaal 2,89 kg 3,77 kg 3,4 kg
Laskekiirus, tehniline 650–750 lasku minutis 700–950 lasku minutis
Kuuli algkiirus 945 m/s 945 m/s 922 m/s
Vintraua keerme samm ? ? ?
Salve maht 20/30 lasku
Viited: [12][13][11][14]

Variandid[muuda | muuda lähteteksti]

Colt Model 655 ja 656[muuda | muuda lähteteksti]

Laieneva konflikti tõttu Kagu-Aasias arendas Colt välja kaks M16 põhjal kergekaalulise snaipri või täpsuslaskuri relva. Model 655 oli suuremas osas tavaline M16A1, millele oli lisatud raskem vintraud ja sihikukinnitus kandmissanga külge. Model 656 oli samuti põhiliselt M16A1, kuid ilma kandmissangata. Selle asemel oli madala profiiliga sihik ja Weaver-kinnitused, mis olid Picatinny kinnituste eelkäijaks.[15]

XM177[muuda | muuda lähteteksti]

Vietnami sõjas andis USA armee osadele sõduritele karabiin variandi M16-st, mille nimeks oli XM177. XM177-l oli lühem vintraud (260 mm) ja teleskoopkaba, mis tegi relva lühemaks. XM177E2 erines eelmisest mudelist ainult lisatud lukusulguri poolest. XM177E2-l oli pikem vintraud (290 mm), et relvale oleks võimalik kinnitada Colt-i enda XM148 40 mm granaadiheitja.[15]

Mk 4 Mod 0[muuda | muuda lähteteksti]

Mk 4 Mod 0 põhines M16A1-l ning oli loodud USA mereväe eriüksuslastele ehk seal'idele, mis võeti kasutusele aprillis 1970. aastal. Mk 4 Mod 0 oli mõeldud just mereoperatsioonideks. Lisaks oli relval ka lisatud helisummuti. Relva kabasse oli puuritud auk vee väljalaskmiseks. Mk 4 Mod 0 pidavat vastu pidama kuni 60 m sügavuses vees ilma, et relv viga saaks.[15]

M4 karabiin[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis M4 karabiin

1970. aastate algusest on Colt arendanud karabiin versioone AR-15-st. M4, tuntud ka kui Colt Model 720 on lühendatud versioon M16A2-st. M4 on lühema vintrauaga kui M16A2 ja lisaks on sellel teleskoopkaba, mis teeb relva kandmise ja kasutamise mugavamaks. 1994. aastal võttis USA armee relva kasutusele nime all M4. M4 karabiin on kasutuses tänapäevani. Peamiselt kasutavad seda relva sõidukite juhid, suurtükiväelased ja erioperatsioonide sõdurid.[16]

M231 Firing Port Weapon (FPW)[muuda | muuda lähteteksti]

M231 on modifitseeritud versioon relvast Colt M16A1. M231 oli spetsiaalselt disainitud USA M2 Bradley tanki meeskonnale ja reisijatele. M231 peamine erinevus M16A1-st oli, et M231 oli ilma kabata, et sellega oleks lihtsam manööverdada tanki sees ja lihtsam laskeavadest lasta. Relva hakati disainima aastal 1972, et selle valmimine langeks kokku uute jalaväe lahingumasinate saabumisega. M231 tutvustati aastal 1980 ning seda kasutati nii Lahesõjas kui ka Iraagi sõjas.[17]

Colt Canada C7 ja C8[muuda | muuda lähteteksti]

C7 on Kanada sõjaväe versioon relvast Colt Model 715 (M16). Tehnilised andmed andis Kanada valitsusele Colt, kuid Kanada firma Diemaco uuendas relva disaini ja tegi üle 150 muudatuse enne relva tootmisesse jõudmist. Muudatuste hulka kuulusid ka materjalid ja tootmisprotsess. C7 võeti Kanada jalaväe standardrelvaks aastal 1984. C7-t kasutati mitmetes sõjalistes konfliktides, mille hulka kuulusid ka Iraagi ja Afganistani sõjad.[18]

C8 on versioon relvast Colt Model 723 (M4). Mõeldud kui karabiin versioon C7-st. Sarnaselt C7-ga anti tehnilised andmed Kanada valitsusele. Colt C8 uuendused sarnanesid C7 uuendustega. C8 oli mõeldud sõduritele, kellel ei olnud vaja täismõõdus C8-t.[19]

2005. aastal ostis Colt Defense Diemaco ära ja selle nimeks sai Colt Canada Corporation.[19]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Cutshaw, Charles Q. (2006). Tactical Small Arms of the 21st Century. Krause Pbulications. ISBN 978-0873-499-14-9.
  • Ezell, Edward Clinton (1983). Small Arms of the World. New York: Stackpole Books. ISBN 978-0-88029-601-4.
  • Green, Michael (2004). Weapons of the Modern Marines. MBI Publishing Company.
  • Hogg, Ian V.; Weeks, John S. (2000). Military Small Arms of the 20th Century. (7th ed.) Iola, Wisconsin: Krause Publications. ISBN 978-0-87341-824-9

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Hogg & Weeks 2000, lk 291.
  2. 2,0 2,1 Ezell (1983), lk 46–47.
  3. P. G. Kokalis. "Retro AR-15" (PDF) (Inglise keeles). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 15.12.2022. Vaadatud 01.05.2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  4. 4,0 4,1 "Report of the M16 rifle review panel" (PDF) (Inglise keeles). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 1.12.2012. Vaadatud 01.05.2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  5. A. D. Osborne, S. Smith. "ANALYSIS OF M16A2 RIFLE CHARACTERISTICS AND RECOMMENDED IMPROVEMENTS" (PDF) (Inglise keeles). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 29.03.2017. Vaadatud 01.05.2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  6. Green (2004), lk 16
  7. S. Smith. "M16A2 And M16A4 5.56mm Rifles - Features And Background". the balance (Inglise keeles). Vaadatud 01.05.2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  8. Cutshaw (2006), lk 246[alaline kõdulink]
  9. C. Beekman. "Why The Military Is Moving On From The M16" (Inglise keeles). Originaali arhiivikoopia seisuga 27.02.2017. Vaadatud 01.05.2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  10. Schehl, Matthew L. (26. oktoober 2015). "Commandant approves M4 as standard weapon for Marine infantry". MarineTimes (Inglise keeles). Vaadatud 11. mai 2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  11. 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 11,5 11,6 11,7 "Armalite / Colt AR-15 / M16 M16A1 M16A2 M16A3 M16A4 assault rifle (USA)" (Inglise keeles). Vaadatud 01.05.2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  12. "M16A4". Military today (Inglise keeles). Vaadatud 01.05.2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  13. "M16". Military today (Inglise keeles). Vaadatud 01.05.2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  14. "M16 Rifle Specifications" (Inglise keeles). Vaadatud 01.05.2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  15. 15,0 15,1 15,2 G. Conway. "AR-15 Variants" (Inglise keeles). Originaali arhiivikoopia seisuga 30.05.2016. Vaadatud 10.05.2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  16. "M4". Military Today (Inglise keeles). Vaadatud 25.05.2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  17. "Rock Island Arsenal M231 FPW (Firing Port Weapon) Special Vehicle Carbine". Military Factory (Inglise keeles). Vaadatud 25.05.2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  18. "Colt Canada C7". Military Today (Inglise keeles). Vaadatud 26.05.2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  19. 19,0 19,1 "Colt Canada C8". Military Today (Inglise keeles). Vaadatud 26.05.2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)