Saksamaa taasühinemine

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lääne-Saksamaa (sinisega)
Ida-Saksamaa (punasega)
Berliin (kollasega)

Saksamaa taasühinemise all mõistetakse protsessi aastatel 19891990, mis viis Saksa Demokraatliku Vabariigi (DDR) ühendamiseni Saksamaa Liitvabariigiga (BRD) 3. oktoobril 1990. Sellega lõpetati üle neljakümne aasta kestnud Saksamaa jagatus kaheks riigiks.

Saksamaa ühtsus muutus võimalikuks pärast Berliini müüri langemist 1989. aasta novembris ja DDR-i poliitilise süsteemi kokkukukkumist (saksa keeles Wende, 'pööre'). Samuti oli vajalik nelja endise okupatsioonivõimu (1945–1949) nõusolek.

Sõlmiti kaks-pluss-neli leping. Rahvusvahelise õiguse järgi ei ühinenud mitte kaks Saksa riiki, vaid taasühendati Saksa rahvas ja selle territooriumid (Länder, 'liidumaad') ühise Saksamaa alla. Riigiõiguslikult räägitakse liitvabariigi põhiseaduse mõjualuse territooriumi laiendamisest, poliitiliselt aga DDR-i liitmisest liitvabariigiga.

Taasühinemine oli kogu maailmas (eriti Euroopas) vastuoluline protsess – avalikult oli selle vastu näiteks Iisraeli peaminister Yitzhak Shamir, kes väitis, et riik, mis "tappis miljoneid juute, teeb seda uuesti". Neljast võitjariigist toetasid taasühinemist Ameerika Ühendriigid ja NSV Liit, Suurbritannia ja Prantsusmaa olid ettevaatlikumad. Jaanuaris 1990 korraldatud küsitluse järgi kartsid 69% poolakatest, 50% brittidest ja 50% prantslastest, et taasühinenud Saksamaa võib muutuda Euroopas liiga mõjuvõimsaks. Kuigi enamik ameeriklasi, britte ja prantslasi pooldasid ühinenud Saksamaa jäämist NATO liikmeks, siis poolakad eelistasid, et Saksamaast saaks neutraalne riik.

Suurbritannia peaminister Margaret Thatcher ja Prantsusmaa president François Mitterrand (eriti esimene) olid tugevalt Saksamaa taasühinemise vastu, kuid mõistsid, et see on vältimatu. Thatcher soovis, et Saksamaa taasühinemine toimuks viieaastase üleminekuperioodiga, mille jooksul mõlemad Saksamaad oleks endiselt iseseisvad riigid. Iirimaa peaminister Charles Haughey, Euroopa Majandusühenduse juht ajal, kui Iirimaa oli EMÜ eesistujamaa (jaanuar-juuni 1990), toetas Saksamaa taasühinemist, teised Euroopa riigid olid aga taasühinemise suhtes valdavalt kriitilised. Näiteks Itaalia peaminister Giulio Andreotti kartis pangermanismi taassündi ning olevat öelnud: "Ma armastan Saksamaad nii väga, et ma tahan, et neid oleks kaks," ning ka Hollandi peaminister Ruud Lubbers oli taasühinemise suhtes ettevaatlik. Konsensus oli, et taasühinemine ei tohiks toimuda enne 1995. aastat ja loodetavasti sünnib see palju hiljem.

Ameerika Ühendriigid olid erinevalt Euroopast taasühinemise suhtes positiivsed, kuid soovisid, et taasühinenud Saksamaa jääks NATO-sse. 1989. aastal nõustus president George Bush vanem taasühinemist toetama ainult selle tingimuse täitmisel. Lääne-Saksamaa liidukantsler Helmut Kohl nõustus, kuigi vaid alla 20% läänesakslastest toetas NATO liikmesust. Nimelt soovis temagi vältida taasühinenud Saksamaa neutraalsust, kuna kartis, et see võib hävitada NATO, mispeale Ameerika Ühendriigid ja Kanada lahkuksid Euroopast ning Suurbritannia ja Prantsusmaa sõlmiksid Saksamaa-vastase alliansi. Ameerika Ühendriigid otsustasid Kohli toetada, kuna kartsid, et vastasel korral saaks kantsleriks NATO-vastane Oskar Lafontaine.

Juriidilised aspektid[muuda | muuda lähteteksti]

Vastavalt kehtivale käsitlusele (Riigikohus – Bundesverfassungsgericht 1973) 1945. aastal sõja kaotanud Saksa Riik mitte ei hävinud rahvusvahelise õiguse ja riigiõigusliku subjektina, vaid muutus toimimisvõimetuks. Saksamaa Liitvabariigi loomine tingis seega riigi ümberkorraldamise vajaduse. Liitvabariik on seega õigusjärjepidev 1867. aasta Põhja-Saksa Liiduga ja identne neli aastat hiljem monarhiana asutatud Saksa Riigiga; selles käsitluses pole samas viidet territooriumile. Saarland ühendati BRD-ga 1955. aasta referendumi järel 1. jaanuaril 1957. Nõukogude okupatsioonitsooni alusel loodi DDR.

Põhiseaduse (Grundgesetz) ja riigiõiguse järgi oli 1990. aasta taasühinemine DDR-i asumine Saksa põhiseaduse mõjupiirkonda. Selle kohta tegi otsuse DDR-i rahvasaadikute koda, see hõlmas ka kuu aega varem liidumaade kohta vastu võetud otsust. Ametlikult räägiti sellal viiest uuest liidumaast kui liidetavatest aladest (Beitrittsgebiet). Rahvasaadikute koja loodud uued liidumaad vastasid laias laastus 1952. aastal rajatud ning halduslikult mõttetuks muutunud DDR-i liidumaadele.

Rahvusvahelise õiguse järgi lubati või kiideti taasühinemine heaks kaks-pluss-neli lepingutega 12. septembril 1990. Sellega loobusid teise maailmasõja võitnud riigid viimastest õigustest ning piirangutest Saksamaa suveräänsusele.

BRD põhiseadus pakkus vanal kujul taasühinemiseks kahte võimalust: taasühinemine “Saksamaa teiste osade” liitmise kaudu (art 23a F), ning ühinemine põhiseaduse rakendamise kaudu, mis pidi heaks kiidetama Saksa rahva poolt (art 146 GG). Kuna DDR-i elanikud ja vabalt valitud rahvakoda soovisid kõige kiiremat teed (paljud kodanikud olid juba läände läinud), valiti artikkel 23 lahendus. Uue põhiseaduse väljatöötamine oleks võtnud liiga kaua aega. 1990. aastal kustutati 23. artikkel ning 146. artiklis ja preambulis viidati ühtsuse riigiõiguslikule taastamisele.

Erilises olukorras oli Berliin. Formaalselt seisis see nelja võitjariigi alluvuses (der Viermächtestatus), samas kui DDR käsitles linna idaosa enda juurde kuuluvana. Sel põhjusel ei pidanud Berliin teiste liidumaade kombel Saksamaaga ühinema. See taasühendati lihtsalt linna lääneosaga.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]