Põhja-Atlandi leping

Allikas: Vikipeedia
Lepingu lehekülg koos Ameerika Ühendriikide riigisekretäri Dean Acheson'i allkirjaga.

Põhja-Atlandi leping (ehk Washingtoni leping) on 1949. aasta 4. aprillil Washingtonis allkirjastatud leping, millega loodi NATO ehk Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon. Leping jõustus sama aasta 24. augustil.

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

Lepingu teksti koostas Theodore Achilles'i juhitud komitee Washingtonis toimunud kõneluste käigus. Varasemaid salajasi kõnelusi peeti Pentagonis vahemikus 22. märtsist kuni 1. aprillini 1948 ning Achilles'i sõnade järgi olid teksti koostamisel eeskujuks Rio leping ja selleks ajaks veel allkirjastamata Brüsseli leping. Tema sõnade järgi oli üks lepingu olulisemaid autoreid John D. Hickerson.[1]

Lepingu loomisel peeti silmas Nõukogude Liidu võimalikku relvastatud rünnakut Lääne-Euroopale, kuid külma sõja ajal ei rakendatud lepingu ühiskaitse klauslit kordagi. Õieti rakendati seda esimest korda aastal 2001, vastusena 11. septembri terrorirünnakutele.

Algsed liikmed[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed kaksteist riiki, kes allkirjastasid lepingu ja said NATO asutajariikideks, olid:

NATO liikmesriikide kronoloogia.

Allkirjastamine[muuda | muuda lähteteksti]

Riikide juhid või nende täieõiguslikud esindajad, kes lepingule Washingtonis alla kirjutasid:[2]

Hiljem liitunud riigid[muuda | muuda lähteteksti]

Aastate jooksul on esialgsele 12 liikmesriigile lisandunud järgmised 16 riiki (sulgudes liitumise aasta):

Kui Saksamaa taasühines aastal 1990, sai riik tervikuna NATO liikmeks.

2008. aasta aprilli tippkohtumisel kutsuti Horvaatiat ja Albaaniat ametlikult NATO liikmeks. Mõlemad riigid allkirjastasid lepingu ning liitusid organisatsiooniga ametlikult 2009. aasta 1. aprillil.

Artikkel 4[muuda | muuda lähteteksti]

Leping sisaldab ka artiklit, mis ei käivita sõjalist sekkumist, vaid konsultatsioone sõjalistes küsimustes. Seda on Türgi poolt ellu kutsutud kolm korda: kord 2003. aastal seoses Iraagi sõjaga, kord 2012. aasta juunis peale Türgi sõjalennuki süürlaste poolt alla tulistamist ning kord sama aasta oktoobris peale Süüria rünnakuid Türgi pihta ning türklaste vasturünnakuid.[3] 2014. aasta märtsis kasutasid sama artiklit Läti[4], Leedu[5] ja Poola[6] vastusena kriisile Krimmis.

Artikkel 5[muuda | muuda lähteteksti]

Lepingu võtmeosa oli artikkel number viis. See kohustas igat liikmesriiki käsitlema relvastatud rünnakut ühe liikmesriigi vastu kui rünnakut kõigi riikide vastu. Seda artiklit on NATO ajaloos kasutatud vaid korra: Ameerika Ühendriikide poolt peale 2001. aasta septembris toimunud terroriakte.

Ratifitseerimine Ameerika Ühendriikides[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika Ühendriikides ratifitseeris lepingu senat. 1949. aasta 21. juulil toimunud ratifitseerimine sai 82 poolt- ja 13 vastuhäält.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Oral History Interview with Theodore Achilles". Kasutatud 12.03.2014. Inglise.
  2. Bevans, Charles Irving (1968). "North Atlantic Treaty". "Treaties and other international agreements of the United States of America 1776-1949". Volume 4, Multilateral 1946-1949. Washington, D.C.: Department of State. p. 831. LCCN 70600742. OCLC 6940. Vaadatud 01.05.2013. 
  3. "The consultation process and Article 4". NATO.int. 04.03.2014. Vaadatud 04.03.2014. 
  4. "UNSC, EU, NATO to hold urgent meetings over Ukraine". 01.03.2014. Vaadatud 06.03.2014. , Turkishpress.com
  5. Ford, Matt (01.03.2014). "Russia's Seizure of Crimea Is Making Former Soviet States Nervous". The Atlantic. Vaadatud 04.03.2014. 
  6. Baker, Peter (03.03.2014). "Top Russians Face Sanctions by U.S. for Crimea Crisis". The New York Times. Vaadatud 04.03.2014. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]