Leivu murrak
Mine navigeerimisribale
Mine otsikasti
Leivu murraku kõnelejad moodustasid keelesaare
Leivu murrak ehk leivu keel on lõunaeesti murderühma kuulunud murrak, mida rääkisid Põhja-Lätis Gulbene ja Aluksne rajooni ümbruses elanud leivud.[1]
Leivu keel jagunes konservatiivsemaks Alamõiža (läti Lejasmuiža) ja uuenduslikumaks Sältnä (läti Zeltiņi) murrakuks.[2] Leivu keel on lõunaeestipärane[3] ja eriti sarnane Lääne-Hargla murrakuga,[1] kuid selles on ka selged liivi keele mõjud.[3] Leivu keelt on loetud Võru murde osaks,[4][5] samas Petri Kallio hinnangul on tegu aga esimese keeleharuga, mis kunagi ühtsest lõunaeesti keelest lahknes.[6]
Läti keel oli leivu keele suuremalt jaolt asendanud 1930. aastate alguseks.[2] Viimane leivu murraku emakeelena kõneleja oli Anto Bok (1908–1988).[7]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 EE 12. köide, 2003: 287.
- ↑ 2,0 2,1 Viitso, Tiit-Rein. 2009. "Livonian and Leivu: shared innovations and problems." Linguistica Uralica XLV 2009/4, lk. 269.
- ↑ 3,0 3,1 Heiki Valk, Silvia Laul (2014). Siksälä kalme I. Muistis ja ajalugu. Tartu Ülikool, Ajaloo ja arheoloogia instituut, Arheoloogia osakond. Lk 188
- ↑ Tiit Hennoste (toimetaja), Ellen Niit, Karl Pajusalu, Peeter Päll ja Jüri Viikberg (2018), lk 62. Eesti murded ja kohanimed. 3., kohendatud ja täiendatud trükk. Tartu: Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Selts
- ↑ Sulev Iva (2015). "Liivi, Ludzi ja Kraasna maarahva kiil." Keel ja Kirjandus 2015/7 lk. 515–517
- ↑ Petri Kallio (2018). Vanhan kirjaeteläviron äännehistoriaa. Kogumikus "Valitsõmisjaotusõst keeleaoluuni = Haldusjaotusest keeleajalooni = From administrative division to historical linguistics", toimetaja Jüvä Sullõv. Ilmunud Võru, Võro Instituut
- ↑ Teras, Pire. 2010. "Quantity in Leivu." Linguistica Uralica XLVI 2010/1, lk. 3.
Kirjandust[muuda | muuda lähteteksti]
- Sulev Iva. 2015. "Liivi, Ludzi ja Kraasna maarahva kiil." Keel ja Kirjandus 2015/7 lk. 515–517.
- Valter Niilus. Valimik Leivu murdetekste = Choix de textes dialectaux leivu. Tartu, 1937