Paulopriit Voolaine

Allikas: Vikipeedia

Paulopriit Voolaine (eesnimi kuni 1939 Paul Friedrich, perekonnanimi kuni 1921 Pedmanson; 9. oktoober 1899 Loomuse (Pauna) talu, Tooste küla, Räpina vald, Võrumaa17. oktoober 1985 Tartu) oli eesti arhivaar, raamatukoguhoidja ja koduloolane. 1920.30. aastatel kasutas ta pseudonüümi P. W.[1]

Aastatel 1908–13 õppis Voolaine Räpina Raadamaa Ministeeriumikoolis, 1913–16 Räpina Kõrgemas Algkoolis, 1916–17 Tartusse evakueeritud Riia Reaalkoolis ja 1917–19 Tartu Kommertskooli reaalosakonnas. 1918.–19. aastal osales ta Vabadussõjas. Aastatel 1919–20 õppis Voolaine Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas, 1920–25 filosoofiateaduskonnas eesti keelt, rahvaluulet ja läänemeresoome keeli, 1940 samas eesti keelt. 1922. aastal pälvis filosoofiateaduskonna I auhinna tema töö "Liivi keele kvantiteedi suhted eksperimentaalfoneetika valgusel", mida professor Lauri Kettunen olevat pidanud magistritöö vääriliseks.[1]

Voolaine toimetas Ernst Puusepa setu keelde tõlgitud Uue Testamendi neli evangeeliumi, mis avaldati 1926. aastal nime all "Mii' Issändä Jeesusõ Kristusõ pühä Evangeelium: Matteusõ, Markusõ, Luukasõ ja Johannõsõ kirotõt.[1][2]

Paulopriit Voolaine oli setu lugemiku koostaja, kes muuhulgas kirjutas lugemiku jaoks regivärsilise lugulaulu "Kuningas Seto", mis värsitehniliselt küll ebaõnnestus.[3] Tutvumine Anne Vabarnaga 1927. aastal andis talle uue idee, kuidas setu eepost luua: eepose teksti võiks sõnastada laulik, kellele antakse ette sobiv teema ja sündmustik.[4] Sama aasta veebruaris Annele saadetud kirjas visandas ta eepose tegevustiku, mille põhjal rahvalaulikul sündiski setu eepos "Peko".

Aastatel 1928–29 töötas Voolaine Setumaa pühapäevakoolide instruktorina, 1933–45 Tartu Ülikooli Eesti Keele Arhiivis ja eesti keele kateedris arhivaarina (töötades murdekogudega), 1945–60 Tartu Riikliku Ülikooli Teadusliku Raamatukogu raamatukoguhoidjana.[1]

Voolaine uuris Koiva ja Lutsi maarahvast, liivi keelt, Räpina kandi rahvaluulet ning eestlaste asunduste rahvaluulet. Ta kogus murdematerjali ja etnograafilist ainest Lätimaal, Pihkva oblastis, Velikije Lukis ja nende naaberaladel. Samuti avaldas ta arvukalt artikleid, luuletusi ja näidendeid.[1]

Paolopriit Voolaine hukkus autoõnnetuses 1985. aastal.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Paulopriit Voolaine Eesti raamatukogunduse biograafilises andmebaasis
  2. http://tartu.ester.ee/record=b1320156~S1*est
  3. Paul Hagu. Setu lauluema Anne Vabarna www.folklore.ee
  4. Paul Hagu. "Saateks". In: Peko. Setu rahvuseepos. Kuopio: Snellman-Instituutti, 1995, lk 22.
  5. Uldis Balodis. "Maq Sinnu Sali": The South Estonian Dialect Spoken in Deepest Latvia. Deep Baltic 14. november 2016.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Mii' Issändä Jeesusõ Kristusõ pühä Evangeelium : Matteusõ, Markusõ, Luukasõ ja Johannõsõ kirotõt. Seto kiilde ümbre pannu' Ernst Puusepp, keele poolõst õiõnduisi tennü' P. Voolaine. Tartoh: Akadeemiline Emakeele Selts, 1926. - 302 lk.
  • Paulopriit Voolaine. "Setu lauluema Vabarna Anne "Peko (Pekolanõ)"". Eesti Kirjandus nr 22, 1928, lk 6-21.
  • Paulopriit Voolaine. "Setu lauluema Vabarna Anne "Peko laulu" II osa". Eesti Kirjandus nr 24, 1930, lk 378-389.