Sõnamoodustus
Sõnamoodustus on grammatika osa, mis kirjeldab sõnade morfeemkoosseisu.[1]
Sõna ehitust kirjeldatakse sõna moodustamise kaudu, seda saab nimetada kirjeldavaks ehk deskriptiivseks sõnamoodustuseks. Sageli langevad deskriptiivne sõnamoodustus ja sõna tegelik (ajas jälgitav) moodustus ehk saamislugu suunalt kokku. Nt sõna vennalik on niihästi kirjeldatav sõna vend kaudu kui ka on see saadud sõnast vend.[2]
Sõnade saamist käsitleb leksikoloogia – konkreetsete sõnade saamislugu ajalooline leksikoloogia, saamisviise kui sõnade saamise tehnikat aga sünkrooniline leksikoloogia.[2]
Eesti keele sõnamoodustusviisid[muuda | muuda lähteteksti]
Tuletus[muuda | muuda lähteteksti]
Ehk derivatsioon – sõna moodustatakse teisest sõnast selle tüvele (vahel ka vormile) (tuletus)liite lisamise teel, nt sõbra + lik > sõbra/lik, pard + el > pard/el, lahendama + tu > lahendama/tu, või tüvest otse, s.o ilma liiteta ehk null-liitega, nt julge (mees) > (mees) julge/b.[2]
Eesti keele liited on järelliited ehk sufiksid (erandiks vaid eba-, mis on eesliide ehk prefiks), seega esimest tüüpi tuletus on sufikstuletus. Teist tüüpi tuletus on otse- ehk nulltuletus.
Tuletamise teel moodustatud sõna on tuletis ehk derivaat. Sõna, millest tuletis moodustatakse, on tuletusalus, selle sõna tüvi alustüvi. Sõnatüvi (või sõnavorm), millele liide otseselt liitub (ja mis võib, ehkki ei pruugi, alustüvest mõnevõrra erineda), on tuletustüvi. Nt tuletise sõbralik tuletusalus on nimisõna sõber, tuletustüvi ja ühtlasi alustüvi selle omastava tüvi sõbra,tuletise hõõrits tuletusalus on verb hõõruma, alustüvi hõõru- ning tuletustüvi hõõri-.[2]
Liitmine[muuda | muuda lähteteksti]
Ehk kompositsioon – sõna moodustatakse mingile sõnale teise sõna tüve (või vormi) lisamise teel, nt raud + tee > raud/tee, magama + minek > magama/minek. Liitmise abil moodustatud sõna on liitsõna. [2]
Tuletusaluseks ning liitsõna moodustusosadeks võivad olla liht- ehk juursõnad, nagu pida/ma > pid/ur, vana + isa > vana/isa. Neiks võivad olla ka teised tuletised või liitsõnad, seega moodustus võib olla korduv, nt [sõber + lik > sõbralik] + us > sõbralikkus; [raud + tee > raudtee] + lane > raudteelane; [raud + tee > raudtee] + [töö + line > tööline] > raudteetööline. Moodustist peetakse tuletiseks või liitsõnaks viimase moodustusastme järgi, st tema vahetute moodustajate järgi. Nt raudteelane ei ole liitsõna, vaid tuletis, mille tuletusaluseks on liitsõna. Mõnda sõna võib siiski pidada niihästi tuletiseks kui ka liitsõnaks, sest esineb kombineeritud sõnamoodustust, kus tuletus ja liitmine toimuvad üheaegselt, nt sirge + selg + -line > sirgeseljaline (mitte: [sirge + selg > sirgeselg] + line > sirgeseljaline või [sirge] + [selg + line > seljaline] > sirgeseljaline).[2]
Tuletus[muuda | muuda lähteteksti]
Tuletuse korral kombineerub tuletusaluse leksikaalne tähendus (sõnatähendus) liite tähendusega (nt ‘omadus’, ‘tegevuse enesekohasus’, ‘tegija’ jms). Mõnevõrra tinglikult jaguneb tuletus funktsioonilt grammatiliseks ja leksikaalseks tuletuseks.[2]
Grammatiline tuletus[muuda | muuda lähteteksti]
Grammatilise tuletuse puhul erineb tuletis tuletusalusest üksnes sõnaliigi poolest ja see erinevus on tingitud lause struktuurist, vrd Ta lahkus ootamatult – Tema lahkumine oli ootamatu. Liiteid, mis annaksid ainult grammatilisi tuletisi, eesti keeles pole, kuid on liiteid, mille põhifunktsioon on grammatiline, s.o sõnaliigi vahetus. Niisugused on nt verbidest teonimesid moodustav liide -mine (käski/ma > käski/mine), omadussõnadest abstraktnimisõnu moodustav -us (kartlik > kartlikk/us), määrsõnaliited -sti ja -lt (kiire > kiire/sti, kiire/lt). Peale sufikstuletuse võib sõnaliiki vahetada ka otsetuletus, nt lenda/ma > lend.[2]
Leksikaalne tuletus[muuda | muuda lähteteksti]
Leksikaalne tuletus muudab tuletusaluse leksikaalset tähendust. On liiteid, mis üksnes täpsustavad tuletusaluse tähendust. Sellised on nt naissooliited -nna ja -tar (laulja > laulja/nna, laulja/tar). Enamik liiteid aga loob täiesti uue mõiste. Nad võivad seejuures muuta ka sõnaliiki, nt lenda/ma > lend/ur, kuid ei pruugi seda teha, nt kohv > kohv/ik. Leksikaalsel tuletusel toimuv tähendusmuutus võib olla läbipaistev (reeglipärane).[2]
Liitsõna[muuda | muuda lähteteksti]
Liitsõnale on tunnuslik kokkuvormistus mis tahes ümbruses ja põhiosa mis tahes vormi korral. Kõnes avaldub kokkuvormistus eelkõige rõhumallis – liitsõnal on üks alguspearõhk, nt va∙naema, samal ajal kui fraasis on igal sõnal oma pearõhk, nt va∙na e∙ma. Ortograafias kajastab suulist kokkuvormistust kokkukirjutus.[2]
Liitsõna kokkuvormistusega kaasneb liitsõna grammatiline ja/või tähenduslik erinevus fraasist. Sellised ehitusmallid nagu liitsõnadel saagirikas, nõelterav jne puuduvad fraasidel. Eesti liitsõna eesosa jääb üldjuhul muutumatuks, ükskõik mis vormis järelosa ka ei esineks. See eristab nt liitsõna kalliskivi fraasist kallis kivi, vrd kalliskivist ja kallist kivist. On vaid üksikuid liitsõnu, mille eesosa ühildub järelosaga, nt vaenelaps (vaeselapse, vaestlast), teinepool (teisepoole, teistpoolt), viimnepäev (viimsepäeva, viimsestpäevast). Kalliskivi ja vanaema, kuid ka vaenelaps ja teinepool erinevad fraasidest kallis kivi, vana ema, vaene laps, teine pool tähenduslikultki.[2]
Enamik liitsõnu on põimliitsõnad.[2]
Nagu fraasid jagunevad ka liitsõnad osade vastastikuse suhte alusel kaheks:
- põimliitsõna on selline, mille eesosa (täiendsõna) laiendab järelosa (põhisõna), nt liitsõnas naisterätsep laiendab sõna naiste sõna rätsep;
- rindliitsõna on selline, mille osad on omavahel rinnastatud, nt ööpäev, pudi-padi, ajaloolis-poliitiline, sinimustvalge.[2]
Tüve ja järelosa (liite, liitsõna järelosa) piiril toimuvatest muutustest on sagedasemad järgmised:
- alustüve lühenemine. Tuletuses välditakse sellega kahe eri silpidesse kuuluva täis- või kaashääliku kõrvusattumist, nt kala + ur > kal/ur, kirjuta + is > kirjut/is, korratu + us > korratus, hammas + stik > hamma/stik. Liitsõnamoodustuses võib eesosa lüheneda muudel põhjustel, nt kauge + side > kaug/side, lühike + ühendus > lühiühendus;
- konsonandi lisandumine. Tuletuses on see teine viis vältimaks kahe eri silpidesse kuuluva täishääliku kõrvusattumist. Mõnikord peetakse lisanduvat kaashäälikut morfeemi koosseisu mittekuuluvaks vahekonsonandiks, käesolevas raamatus aga liite osaks, nt vaba > vaba/dus (vrd pikk > pikk/us), söö/ma > söö/bi/ma. Liitsõnades ja kond-liite puhul esineb s-i lisandumist (ees)tüvele, nt kulla + sepp > kullas/sepp, lugeja > lugejas/kond;
- tüvevokaali teisenemine, nt i > a: jonn : jonni > jonna/kas, u > a: rippu/ma : ripu/n > ripa/ts, i > u: laadi/ma > laadu/ng, e > a: kerge > kerga/ts, a > i: tõmma/ta > tõmmi/ts;
- alustüve välte nõrgenemine, nt pehme > pehme/ne/ma, vanker > vanger/da/ma. [2]
Sõnamoodustuse uurimine[muuda | muuda lähteteksti]
Esimesed eesti keele kirjeldused pärinevad võõramaalastelt. Juba kõige varasemates, 17. sajandil ilmunud eesti keele grammatikates, mis olid mõeldud sakslastest pastoritele eesti keele õppimiseks ja kirikukirjanduse tõlkimiseks, on tähelepanekuid sõnamoodustuse kohta. Johann Gutslaff nimetab oma 1648. aastal ilmunud grammatikas (eestikeelne tõlge Gutslaff 1998) mõningaid liiteid, seletab nende tähendusi ning toob näiteid tuletistest ja liitsõnadest; Heinrich Gösekeni 1660. aasta grammatikas on näiteid, kuidas nimi-, omadus- ja tegusõnadest saadakse nimisõnu ning nimi-, tegu- ja määrsõnadest omadussõnu (eestikeelne tõlge Kingisepp jt 2010). Sõnamoodustust on mingil määral puudutatud ka teistes 17.-18. sajandi eesti keele grammatikates.[3]