Ferdinand Johann Wiedemann

Allikas: Vikipeedia
Ferdinand Johann Wiedemann

Ferdinand Johann Wiedemann [v'iidemann] (30. märts (vana kalendri järgi 18. märts) 1805 Haapsalu29. detsember 1887 (vana kalendri järgi 17. detsember) Peterburi) oli keeleteadlane, eesti ja teiste soome-ugri keelte uurija.

Wiedemann oli polüglott, ta tundis enam kui kahtkümmend keelt.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Wiedemann sündis Haapsalus saksa-rootsi päritoluga kohtukirjutaja pojana. Pärast õpinguid Tallinna Kubermangugümnaasiumis (18191821) ja Tartu ülikoolis (18241826) töötas ta vanade keelte õpetajana Miitavi (Jelgava) ja 18371857 Tallinna Kubermangugümnaasiumis. Huvitunud soome-ugri keeltest, avaldas Wiedemann nende kohta rea töid, mille eest Peterburi Teaduste Akadeemia valis ta 1854 korrespondentliikmeks ja 1857 akadeemikuks. Seejärel asus Wiedemann Peterburi, kus jätkas viljakat tegevust oma elu lõpuni.

Tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjapanev väärtus on tema töödel eesti keele kohta, milleks ta 1860. aastail tegi ka korduvaid keeleuurimisreise Eestis. Tema mahukas eesti-saksa sõnaraamat (Ehstnisch-deutsches Wörterbuch; 1869) on pikka aega olnud kõige rikkalikum keelevaramu. Samuti aitas kirjakeele stabiliseerumisele kaasa tema saksakeelne eesti keele grammatika (Grammatik der Ehstnischen Sprache; 1875). Wiedemann on tundnud huvi ka eesti folkloori ja etnograafia vastu: tema teos Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten (Eestlaste sise- ja väliselust; 1876) kujutab enesest rikkalikku kogu vanasõnu, kõnekäände ja mõistatusi, rahvamängude, kommete ja tavade kirjeldusi.

Alates aastast 1989 antakse välja Wiedemanni keeleauhinda.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Tema teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Tema kohta[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Huno Rätsep. Wiedemanni fenomen.
  2. Ferdinand Johann Wiedemann. "Mälestusi minu elust". Tartu: Ilmamaa, 2014. Lk 296.
  3. 3,0 3,1 Ferdinand Johann Wiedemann. "Mälestusi minu elust". Tartu: Ilmamaa, 2014. Lk 269.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]