Diftong

Allikas: Vikipeedia

Diftong ehk kaksiktäishäälik on ühte silpi kuuluva kahe kvaliteedilt erineva vokaali järjend.[1][2] See tähendab, et selliste vokaalijärjendite puhul, kus kvaliteedilt erinevad vokaalid jäävad eri silpi, ei ole tegemist diftongiga (nt avaus, rodeo, minia, luua, riie, duett, koaala).[2]

Eesti keele diftongid[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti keeles on 36 diftongi, mistõttu peetakse seda diftongirikkaks keeleks. Eesti keeles lühikesi diftonge ei ole, seega diftongid esinevad ainult teise- või kolmandavältelistes kõnetaktides.[2] Diftongide esimese osisena võivad esineda kõik 9 eesti keele vokaali /i ü u e ö õ o ä a/, teise osisena võivad esineda vaid primaarvokaalid /a e i o u/.[1] Kui kõik kombinatsioonid oleks olemas, siis oleks eesti keeles diftonge kokku 40, kuid neli kombinatsiooni puudub, sest ei ole võimalikud ees-tagavokaalide markeeritud disharmooniaga järjendid äa, äo, öu ja üu. Diftong äu on võimalik ainult afektiivses sõnavaras (nt kräunub, räuskab).[2]

Eesti diftongid jagatakse tavaliselt omadiftongideks, mis esinevad omasõnades ja vanemates laensõnades, ning võõrdiftongideks. 26 omadiftongist esineb 18 nii teise- kui ka kolmandavältelistes sõnades ja kaheksa ainult kolmandavältelistes sõnades. Need kaheksa on ajalooliselt suhteliselt uued diftongid ja nende teine osis on keskkõrge või madal vokaal. Kunagine läänemeresoome keelte diftongide kitsendus, mille kohaselt pidi diftongide teine osis olema kõrge, kehtib praeguses eesti keeles veel teisevältelises taktides, aga mitte enam kolmanda välte puhul.[2]

Ainult võõrsõnades esineb kümme diftongi ja need jäävad tavaliselt rõhuta esisilpi, kuigi eu ja uo võivad esineda ka rõhulises silbis. Võõrdiftongid võivad mõnikord häälduda kahte eri silpi kuuluva vokaali järjendina.[2]

Kõik eesti keele diftongid on välja toodud järgnevas tabelis (võõrdiftongid on esitatud sulgudes).

vokaal a e i o u
a laevad laiu kaod lauad
e seade leiba teod (reuma)
i (diadeem) (pieteet) (bioloogia) kiurud
o toas koerad oinad soustid
u (suaree) (pueriilne) kuivad (fluor)
õ lõa nõelad õisi lõoke õunad
ä päev säinas näod kräunuma
ö pöan söed köied
ü (hüatsint) (müeliit) süüa [syiːjɑ] (krüoliit)

Enim esineb eesti keeles e-algulisi diftonge (45% kõigist diftongidest eesti keele spontaanse kõne foneetilises korpuses) ja i-lõpulisi diftonge (67% kõigist diftongidest). 96,7% korpuses esinenud diftongidest võivad olla nii teise- kui ka kolmandavältelistes sõnades.[2]

Omasõnade järgsilpides esineb vaid kolme diftongi: ai, ei ja ui, kusjuures i on nendes kas mitmuse tunnus või kuulub ülivõrde -im koosseisu (nt naljakaid, teateid, õnnetuid, toredaima). Võõrsõnade pearõhulistes järgsilpides võib esineda ka muid diftonge (nt asalea, farmatseut, epopöa).[2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Erelt, Mati, Tiiu Erelt, Kristiina Ross 2007. Eesti Keele Käsiraamat. Kolmas, täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Asu, Eva Liina, Pärtel Lippus, Karl Pajusalu, Pire Teras 2016. Eesti keele hääldus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.