Mine sisu juurde

Alsviķi mõis

Allikas: Vikipeedia
Alsviķi mõisa peahoone 2018. aastal
Alsviķi mõis 1904. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Walkschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1904). Mõisa valdused on kaardil tähistatud numbriga 24

Alsviķi mõis (saksa keeles Alswig, läti keeles Alsviķu muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Valga kreisis Aluliina kihelkonnas. Tänapäevase haldusjaotuse järgi asub mõisasüda Lätis Alūksne piirkonnas Alsviķi vallas Alsviķis.

Mõis sai nime esimeste omanike Halswigide järgi. Hiljem kuulus see Wulffidele.

Mõisa peahoones asub Smiltene tehnikumi Alsviķi osakond.

Alsviķi mõisa hoonetekompleks (park, kelder, laut, moonakamaja, häärber, mõisavalitseja maja ja kuivati) on kohaliku tähtsusega muinsuskaitse objektid.[1]

Mõis on nime saanud Halswigide suguvõsalt, kellele see orduajal kuulus. Stefan Batory andis selle mõisa koos Nēķene mõisaga ja Tūja mõisaga Nicolaus Gutile eluaegseks kasutamiseks. Aastal 1590 kinnitas Sigismund III selle õiguse ka tema lastele. Hiljem andis ta mõisa kellegile Tolkowskyle. Aastal 1627 oli mõis hüljatud ja seda kasutas keegi Rosen. Hiljem olid selle maad liidetud Aluliina mõisaga. Aastal 1810 ostis Adolph von Wulff 270 000 rubla eest Nēķene mõisa, mille alla kuulusid siis ka Alsviķi, Tūja ja Rēzaka mõisade maad.[2] Aastal 1845 ostis Julius von Wulf need mõisad 300 000 rubla eest teistelt pärijatelt välja, müües selle siis 300 000 rubla eest aastal 1858 Joseph Wolffile. Aastal 1771 leppisid tema pärijad kokku, et mõisad lähevad ühisomandisse, ent aastal 1872 ostis Alexander Ernst Magnus Wolff mõisad 302 215 rubla eest teistelt pärijatelt välja.[3]

Mõisa suurus

[muuda | muuda lähteteksti]

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 6 ja 3/4 adramaad, sellele allus 386 mees- ja 427 naishinge.[4]

Aastal 1627 oli Alsviķi mõisa suurus kokku 16 adramaad, haritavat maad seal ei olnud. Alsviķi allus hiljem mõnda aega Aluliina mõisale. Aastal 1758 oli mõisa suurus 6 ja 3/4 adramaad. Aastal 1823 oli selle suurus 14 ja 9/10 adramaad.[5] Ka aastal 1832 oli mõisal 14 ja 9/10 adramaad maad, aastal 1881 oli adramaid 4 ja 7/80, lisaks allus mõisale 15 ja 65/80 adramaad mõisale kuuluvate talude valduses.[6]

Maareformi ajal aastal 1920 kuulus mõisale 1208 hektarit maad.[7]

Karjamõisad

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1816 kuulus mõisale üks karjamõis: Neu-Alswig.

  1. "Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. veebruar 2021. Vaadatud 23. juunil 2019.
  2. Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 254–255.
  3. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 369–370.
  4. Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 279.
  5. Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 253.
  6. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 364–365.
  7. Latviešu konversācijas vārdnīcas I sējuma 318–320 slejas. Rīga: 1927.-1928
  • Sakk, Ivar. Läti mõisad. Reisijuht. Tallinn: EVG Print, 2006. Lk 96.