Kreeka ajalugu

See artikkel on ülevaade Kreeka alade ja Kreeka riigi ajaloost.

Viimasel ajal vaidluse alla sattunud teadusliku arvamuse järgi rändasid Hellase kultuuri varajasel ajajärgu viimase faasi (Kreeka vanema pronksiaja, umbes 2200–2000 eKr) alguses ja selle ajal^[1] Balkani poolsaare lääneosast tänapäeva Kreeka alale indoeurooplased (vaata ka paleobalkani keeled) ja segunesid sealsete kreekaeelsete elanikega, võib-olla vanaeurooplastega. Samal ajal oli Kreetal maailmaajalooliselt olulise Minose kultuuri (umbes 3300–1100 eKr) esimene õitseng (algpaleeline periood), millest pärinevad muu hulgas muljetavaldavad Knossose palee ehitised ja Phaistos.

Mandril arenes 1600. aasta paiku eKr Mükeene kultuur, Euroopa mandri esimene kõrgkultuur ja vanim kultuur, millest pärinevad kreekakeelsed kirjalikud mälestised (vaata ka lineaarkiri B). Tähtsate Mükeene kultuuri paleekeskuste seas, mis tekkisid alates umbes 1400. aastast eKr ja millest tsentraalselt hallati suuremaid piirkondi (vt Hellase kultuuri hiline ajajärk), olid Mükeene, Teeba, Tiryns ja Nestori palee Pylose lähedal. Umbes 1450 eKr vallutasid mandrikreeklased Kreeta ja võtsid võimu ka Küklaadidel, Dodekaneesidel ja teistel Egeuse mere saartel ning seni Minose kultuuriga asulates Väike-Aasia rannikul, sealhulgas Mileetoses. Mükeenlased olid tihedas kokkupuutes Vahemere idaranniku riikidega ning ka mõnede piirkondadega lääne pool, sealhulgas Lõuna-Itaalia, Sardiinia ja Aadria mere põhjarannik. 12. sajandi alguses eKr lõhuti paljud Mükeene kultuuri keskused. Mõnes maakonnas, näiteks Messeenias, jäeti maha ka peaaegu kõik ülejäänud asulad, mis annab tunnistust rahvastiku järsust kahanemisest või ulatulikust rändest. Nende sündmuste põhjused on tänini vaidluse all, end tõenäoliselt on need seotud paljude samaaegsete purustustega ja pööretega paljudes kohtades Vahemere rannikul, mille juures oli nähtavasti sageli mängus mererahvaste käsi. Hoolimata paljudest purustustest peamiselt mandril säilis Egeuse mere piirkonnas veel umbes 150–200 aastat Mükeene kultuur.

Doorlased rändasid Loode-Kreekast Peloponnesosele, hiljem ka Kreetale ja Rhodosele. Millal täpselt doorlaste sissetung aset leidis, see on vaidluse all, aga väga tõenäoliseks peetakse seda, et doorlased tungisid massiliselt lõuna poole 12.–10. sajandil eKr. Mandri elanikud, hellenid, korraldasid alates 8. sajandist eKr suuri ekspeditsioone ning uurisid Vahemerd kuni Atlandi ookeanile ja Musta merd kuni Kaukaasiani. Kogu Vahemere rannikule, Väike-Aasiasse ja Põhja-Aafrika rannikule rajati nende ekspeditsioonide järel uute turgude avamiseks arvukaid kreeka kolooniaid.

Klassikalisel ajajärgul (5. sajand eKr) koosnes Kreeka peamiselt polistest, perifeerias oli ka teistsuguse riigikorraga riike, nagu Makedoonia kuningriik, Epeiros ja Bosporose kuningriik. Tähtsaim polis oli Ateena, järgnesid Sparta ja Teeba. Iseseisvussoov ja vabadusearmastus aitasid kreeklastel Kreeka-Pärsia sõdades pärslasi võita. 4. sajandi teisel poolel eKr vallutasid kreeklased Aleksander Suure juhtimisel Pärsia riigi ning suurema osa tol ajal tuntud maailmast. Järgnevad diadohhide sõjad Aleksander Suure impeeriumi lagunemisel tekkinud riikide vahel viisid lõpuks selleni, et Rooma riik ründas Philippos V ajal Makedooniat.

Aastal 146 eKr läks Kreeka Rooma riigi koosseisu. Sellega oli iseseisva Kreeka poliitiline ajalugu peaaegu kaheks aastatuhandeks läbi. Ent kreeka kultuur elas edasi ka Rooma riigis ning avaldas alates 2. sajandist eKr ka Rooma tsivilisatsioonile üha suuremat mõju. Aastal 330 eKr viis keiser Constantinus oma pearesidentsi üle Konstantinoopolisse, pannes sellega aluse Ida-Rooma riigile, mis hiljem sai tuntuks Bütsantsi nime all. Bütsants muundas Kreeka ja Rooma kultuuripärandi uueks kristlikuks tsivilisatsiooniks. Bütsantsi vallutas 1453. aastal Osmanite riik. Kreeklased jäid peaaegu 400 aastaks Osmanite riigi võimu alla. Nad säilitasid oma keele, religiooni ja identiteedi, aga nad ei pidanud end enam helleniteks (nii nimetati paganaid), vaid roomlasteks (bütsantslasteks).

25. märtsil 1821 alustasid kreeklased Türgi-vastast ülestõusu ja võitlesid Kreeka iseseisvussõjas 1828. aastaks kätte iseseisvuse. Sel ajal toimus kreeklaste enesetajus sakslaste, inglaste, prantslaste ja venelaste algatatud muutus: nad hakkasid end üha enam pidama mitte bütsantslaste, vaid antiikaja hellenite järglasteks. Et uus riik hõlmas ainult osa kreeklaste asualadest, käis võitlus järk-järgult edasi. Aastal 1864 läksid Kreeka võimu alla Joonia saared, 1881 Tessaalia ja osa Epeirose. Kreeta, Egeuse mere idaosa ja Makedoonia lisandusid 1913 ja Lääne-Traakia 1919. Pärast teist maailmasõda 1947 anti Kreekale üle ka Dodekaneesid.

Teise maailmasõja ajal 1940 ründas Itaalia Kreekat (Itaalia-Kreeka sõda). Kreela väed suutsid sissetungijad peatada. Lõpuks tuli Saksamaa aprillis 1941 Itaaliale appi (Balkani sõjakäik), Itaalia ja Saksamaa okupeerisid Kreeka. Partisanid osutasid okupantidele vastupanu. Vabanemisele järgnes neljaaastane Kreeka kodusõda, millesse avalikult sekkusid Briti väed, et tagada Lääne mõju Kreeka kommunistide vastu. Kodusõda tõi kaasa uued ohvrid ja suured purustused.

Aastal 1967 toimus sõjaväeline riigipööre; kolonelide diktatuur kestis 1974. aastani. Pärast 1974. aasta Kreeka referendumit kaotati 1975. aastal monarhia ja kehtestati parlamentaarne demokraatia. Kreeta astus 1952 NATOsse ja 1981 Euroopa Majandusühendusse.

Looduslikud tingimused

Balkani poolsaare lõunaosa on tugevasti liigendatud järskude mägedega. See soodustas paljude iseseisvate väikeriikide teket. Liiklussoonteks olid enamasti ida poole voolavad jõed.

Egeuse meri oma saaresildadega Väike-Aasiasse ja Kreetale soodustas majandus- ja kultuurisidemeid idapoolsete maadega. Lääne suunas on Kreeka vähem avatud (erandiks on Kórinthose laht). Majanduse arengut takistasid sidusa põllumajandusmaa väike ulatus, maa karstumine metsade maharaiumise ja metsatulekahjude tõttu, põuad ja maavärinad.

Varaseimast asustusest kuni 3. sajandini eKr

Esiaeg

Pikemalt artiklis Kreeka esiaeg

Varaseimad tõendid inimasustusest Balkani poolsaarel on leitud Petralona koopast Põhja-Kreekast ning on dateeritud aega umbes 270 000 aastat eKr^[2]. Kiviaja kõik kolm perioodi (Paleoliitikum, Mesoliitikum, Neoliitikum) on Kreekas esindatud. Franchthi koobas on parimaid kiviaegse asustuse näiteid, kuna see oli kasutusel läbi kõigi eespool mainitud perioodide^[3]. Neoliitikumi asulakohad Kreekas, mis pärinevad 7. aastatuhandest eKr on Euroopa vanimad ja edestavad järgmisi mitme sajandiga. Selle põhjuseks on asjaolu, et Kreeka jäi sellele teele, mida mööda põlluharimine levis Lähis-Idast Euroopasse^[4]. Kreekast on leitud 6. aastatuhandest eKr pärinev sümbolitega märgistatud Dispilió tahvel.

Vana-Kreeka

Pikemalt artiklis Vana-Kreeka ajalugu

.

Kreeka oli koduks esimestele arenenud tsivilisatsioonidele Euroopas ja seda peetakse Lääne kultuuri sünnipaigaks^[5]. Vana-Kreeka kultuur sai alguse kolmest Egeuse tsivilisatsioonist: Küklaadide tsivilisatsioon Egeuse mere saartel (alates 3200 aastast eKr)^[6], Minose tsivilisatsioon Kreetal (2700–1500 aastat eKr) ja Mükeene tsivilisatsioon maismaal (1900–1100 aastat eKr)^[7]. Kõik need kultuurid kasutasid kirja. Minose kultuuri esindajad kasutasid seni dešifreerimata lineaarkirja A, mükeenelased aga lineaarkirja B, mis dešifreeriti 1950. aastatel. Minose kultuuri esindajad sulandusid ajapikku mükeenelaste hulka, kuid 1200. aasta paiku eKr, keset vägivaldseid sündmusi pronksiaja kollapsiks nimetatud ajajärgul, varises Mükeene kultuur kokku. Pronksiaja kollapsi murrangulistele sündmustele järgnes tume ajajärk, millest pole säilinud kirjalikke allikaid.^[8]

Tumeda ajajärgu lõpuks peetakse traditsiooniliselt 776. aastat eKr, mil peeti esimesed olümpiamängud^[9]. Homerosele omistatud Lääne kirjanduse alustekstid Ilias ja Odüsseia arvatakse olevat kirjutatud 8. või 7. sajandil eKr^[10]. Tumeda ajajärgu lõppedes tekkis Kreeka poolsaarel mitmeid kuning- ja linnriike, mis levisid Musta mere rannikule, Lõuna-Itaaliasse (ladina Magna Graecia, ehk Suur-Kreeka) ja Väike-Aasiasse. Need riigid ja nende kolooniad saavutasid jõukuse, mis tõi kaasa seninägematu kultuuriarengu, mis väljendus arhitektuuris, näitekunstis, teaduses, matemaatikas ja filosoofias. 508. aastal eKr kehtestas Kleisthenes Ateenas maailma esimese demokraatliku valitsemiskorra^[11].

500. aastaks eKr kontrollis Ahhemeniidide Pärsia suurriik territooriumi, mis ulatus tänapäeva Iraanist Põhja-Kreeka, Makedoonia, Ukraina, Bulgaaria ja Rumeeniani ning kujutas sedasi ohtu Kreeka riikidele. Väike-Aasias asunud Kreeka linnriikide püüdlus kukutada Ahhemeniidide võimu luhtus ning pärslased tungisid 492. aastal eKr oma vägedega Kreeka maismaaossa, kuid olid sunnitud siiski 490. aastal Maratoni lahingus saadud kaotuse järel taanduma. 480. aastal eKr tungisid Pärsia väed uuesti Kreekasse ja hoolimata Leonidas I juhitud spartalaste kangelaslikust vastupanust Termopüülide lahingus, vallutasid pärslased sel korral Ateena.

Kreeklastel õnnestus 480. ja 479. aastal eKr võita Pärsia vägesid Salamise, Plataia ja Mykale lahingus ning sundida neid teist korda Kreeka pinnalt taanduma. Kreeka-Pärsia sõdades mängisid juhtivat rolli Ateena ja Sparta. Kuna Kreeka oli killustatud mitmete väikeste riikide vahel, polnud haruldased ka nende riikide omavahelised konfliktid. Kõige suuremat hävingut toonud Kreeka-sisene sõda tol ajaperioodil oli Peloponnesose sõda (431–404 eKr), mille võitis Sparta, tuues ühtlasi kaasa Ateena langemise Vana-Kreeka juhtiva jõu kohalt.

Aastatel 395–387 eKr toimunud Kórinthose sõjas Ateena, Argos, Kórinthos ja Teeba üritasid liidus Ahhemeniidide Pärsiaga takiastada Peloponnesose sõja tulemusel Kreeka suurvõimuks muutunud Sparta võimu.

Nii Ateena kui Sparta loovutasid aga hiljem oma positsiooni Teebale ja lõpuks Makedooniale. Makedoonia kuninga Philippos II juhtimisel loodi Korintose Liiga, mis ühendas suurema osa tollasest Kreeka maailmast.

Vana-Makedoonia

Pikemalt artiklis Vana-Makedoonia

Philippos II tapeti 336. aastal eKr ja tema poeg Aleksander võttis üle Korintose Liiga juhtohjad ning ründas 334. aastal eKr ühendatud Kreeka vägedega Pärsiat. Pärast kreeklaste võite Granikose, Issose ja Gaugamela lahingus, marssisid Kreeka väed Susasse ja Pärsia pealinna Persepolisesse. Aleksander Suure loodud riik ulatus Kreekast Pakistanini ja lõunas Egiptuseni.

Aleksander plaanis vallutada ka Araabiat, kuid tema ootamatu surm 323. aastal eKr tõi kaasa hoopis impeeriumi kokkuvarisemise, mis lagunes mitmeks kuningriigiks. Tekkinud riikidest olid tuntuimad Seleukiidide riik ja Ptolemaioste riik, Egiptuses. Kreeklased rajasid ka Kreeka-Baktria kuningriigi ja Kreeka-India kuningriigi Indias. Paljud kreeklased rändasid välja Aleksandriasse, Antiookiasse, Seleukeiasse ja teistesse hellenistlikesse keskustesse Aasias ja Aafrikas. Kuigi Aleksandri riigi poliitilist ühtsust ei suudetud säilitada, tõid tema vallutused kaasa pea kaks sajandit väldanud hellenistliku kultuuri ja kreeka keele domineerimise vallutatud aladel. Vahemere idarannikul kestis see kohati tunduvalt kauemgi.

Hellenistlik ajajärk (323 eKr – 2. sajand eKr)

Pikemalt artiklis Hellenism

Kreeka riigid ja linnade liidud

4. sajandist eKr oli Loode-Kreekas moodustunud Ípeirose piirkonnas Epeirose riik. Roomlaste laienemise takistamiseks Lõuna-Itaalias asuvast kreeka kolonistide Suur-Kreeka linna Tarentumi mõjualal pöördusid tarentiumlased abi saamiseks selle aja võimsaima Aadria mere idaranniku Kreeka Epeirose kuninga Aleksander Suure sugulase, Pyrrhose poole, kes maabuski 280. aastal eKr Itaalias. Roomlased purustati juba esimeses lahingus Heracleia all. Kaalukeeleks said lahinguelevandid, keda Rooma sõdurid kartsid. Järgmisel aastal kohtusid roomlased uuesti Pyrrhosega. Äge Asculumi lahing vältas kaks päeva. Roomlased purustati uuesti, kuid ka Pyrrhos kandis nii suuri kaotusi, et hüüdis: "Ἂν ἔτι μίαν μάχην νικήσωμεν, ἀπολώλαμεν" ("Veel üks selline võit ja ma olen kadunud"!) Siit ongi tulnud väljend Pyrrhose võit. 275 eKr kaotas Phyrros Beneventumi lahingu ja Pyrrhos mõistis, et sõda Roomaga venib väga pikaks, kuid tema jõud on lõppemas. Ta otsustas mõneks ajaks Itaaliast lahkuda.

Pikemalt artiklis Epeiros

Aleksander Suure surma järel valitses Kreeka aladel segaduste aeg, kuid 276. aastaks eKr haaras Makedoonia üle kontrolli Antigoniidide dünastia, mis põlvnes Aleksandri väejuhist Antigonos Monophthalmosest^[12]. Nad suutsid kehtestada oma ülemvõimu, Makedoonia kuningana enamikus Kreeka linnriikides^[12].

Antigoniidid kontrollisid tähtsamaid tugipunkte Kreekas: Ateena sadam Pireus, Kórinthose akropol (Akrokorinthos), Chalkis Euboia saarel ja Poliorketese rajatud Demetrias Tessaalias. Peloponnesose poolsaar ja suur osa Kesk-Kreekast olid Antigoniididest Makedoonia kuningast siiski praktiliselt sõltumatud. Paljud Egeuse-äärsed linnad, teiste seas Vahemere üks tähtsamaid kaubalinnu Rhodos, tunnistasid Egiptuse Ptolemaioste hegemooniat.

Pikemalt artiklis Vana-Makedoonia

Makedoonia Antigoniidide hegemooniataotlusi vastustasid Peloponnesose linnriikide liit - Ahhaia Liit ja Kórinthose lahe põhjakalda Aitoolia ja Kesk-Kreeka, osa Põhja-Kreekas, Lõuna-Kreekas linnade liit - Aitoolia Liit.

Pikemalt artiklites Ahhaia liit ja Aitoolia Liit

Ateena oli endiselt jõukas ja vähemalt nime poolest demokraatlik linnriik. Pärast edutut sõda Makedoonia vastu 262. aastal eKr, taastasid 229. aastal eKr ateenlased siiski sõltumatuse ja hoidsid seda Ptolemaioste, Pergamoni kuningate ja roomlaste toetusel.

Ahhaia liidu kõrval oli Sparta Peloponnesose tugevaim riik ega tunnistanud Makedoonia ülemvõimu. 3. sajandi eKr algusest ilmnes märke spartalaste katsetest taastada muistset juhtpositsiooni Lõuna-Kreekas. Kuid agressiivset poliitikat takistas kodanike vähesus, 3. sajandi keskpaigaks oli neid alles jäänud ainult umbes 700, kogu maa Lakonikas aga koondus umbes 100 perekonna kätte. Selline olukord välistas tuginemise oma kodanikest armeele, millele Sparta oli rajanud hegemoonia varasemal perioodil.

Pikemalt artiklis Lakedaimon

Umbes aastast 200 eKr sekkus Kreeka asjadesse järjest enam Rooma vabariik, kes sõdis korduvalt Makedooniaga^[13].

Rooma-Makedoonia sõjad

Pikemalt artiklis Makedoonia sõjad

Rooma kaotuse järel Trasimenuse järve lahingus 217 eKr Hannibali vägedelt püüdis Philippos V Makedoonia laevastik 216 eKr Illüürias edutult vallutada Apollonia linna. 215. aastal eKr aastal sõlmis Philippos V Teise Puunia sõja ajal (218–201 eKr) Kartaago väejuhi Hannibaliga Rooma-vastase liidu ning tungis laevastikuga 214 eKr Illüüria rannikule. Invasioonist sai alguse Esimene Makedoonia sõda (214–205 eKr) Roomaga. Makedoonia vastases sõjalises liidus osalesid Rooma liitlasena kreeklaste Aitoolia liit, Pergamon, Sparta ja Elis, samas kui Philippos V toetas Ahhaia liitu Aitoolia liidu vastu 207. aastal eKr ja sundis neid 205 eKr sõlmima rahulepingu.

202 eKr sõlmis Philippos V lepingu Seleukiidide Antiochos III-ga jagamaks Egiptuse Ptolemaioste valdusi Egeuse meres. Rhodoslased (keda toetas Pergamon) kuulutasid Makedooniale sõja (205–200). Makedoonia laevastik purustas lahingus 201 eKr Lada saare juures liitlaste laevastiku ja laastas Pergamoni.

Teise Makedoona sõja ajal (200–197 eKr) ilmusid Kreekasse roomlased ning Ahhaia Liit ja Aitoolia sõdisid Rooma poolel Makedoonia vastu. Philippos V sai 197 eKr Kynoskephalai lahingus Põhja-Kreekas Tessaalias lüüa Rooma vägedelt Flamininuse juhtimisel ja kaotas Kreekas ülemvõimu. Pärast võitu Philippos V üle, kuulutas Titus Quinctius Flamininus 196 eKr Kreeka polised sõltumatuks, kuid juba 189 eKr purustasid roomlased Aitoolia Liidu ja 146 eKr Ahhaia Liidu (Korintos hävitati).

Antiochos III Suure alustatud sõda (192–188. aastal eKr) Rooma riigiga sooviga allutada Anatoolia ja Väike-Aasiat ning sekkumine Makedoonia ja Kreeka asjadesse lõppes hävitava lüüasaamisega roomlastelt Magnesia lahingus Väike-Aasia lääneosas (190. aastal eKr). 189. aastal eKr sõlmitud Apameia rahu tegi Seleukiidide hegemooniataotlustele lõpu.

Pikemalt artiklis Rooma-Pärsia sõjad

Rooma ajajärk (2. sajand eKr – 4. sajand pKr)

Makedoonlaste lüüasaamine Kolmanda Makedoonia sõja (171–168 eKr) 168 aasta eKr Pydna lahingus märkis Antigoniidide võimu lõppu Kreekas. Neljanda Makedoonia sõja (150–148 eKr) tulemusel oli 146. aastaks eKr Makedoonia juba Rooma provints ja ülejäänud Kreekast sai Rooma protektoraat^[13]^[14].

Rooma võimu ajajärgu alguses jäeti Kreeka linnadele autonoomia, kuid nad maksustati ja allutati Rooma Makedoonia provintsi asevalitsejale. 86 eKr vallutas ja rüüstas Lucius Cornelius Sulla Ateena, mis oli ühinenud Pontose kuninga Mithridates VI-ga Rooma vastu.

Kreeka anastamine viidi lõpule aastal 27 eKr, mil keiser Augustus annekteeris ülejäänud Kreeka ja muutis selle Ahhaia senatiprovintsiks^[14], halduskeskuseks Korintos. Oma sõjalisest üleolekust hoolimata imetlesid roomlased Kreeka kultuuri ja võtsid üle selle saavutusi. Selle nähtuse kohta käib Horatiuse tuntud ütlus "Graecia capta ferum victorem cepit" ('vangistatud Kreeka vangistas oma metsiku vallutaja')^[15]. Homerose eeposed olid eeskujuks Vergiliuse "Aeneisele", ning ka Seneca noorema kirjutised kandsid endas Kreeka mõjusid. Ka mitmed Rooma keisrid hindasid kõrgelt Kreeka kultuuri. Keiser Nero külastas Kreekat aastal 66 ning osales olümpiamängudel, kuigi reeglid keelasid mittekreeklaste osalemise. Keiser Hadrianus aga teenis enne keisriks saamist Ateena eponüümse arhondina ning lasi sinna rajada ka Hadrianuse värava. Hellenistliku ajajärku peetakse Kreeka teaduse, tehnoloogia ja matemaatika kõrgajaks^[16].

Kuigi kreekakeelsed asundused hellenistlikus idas olid kandva tähtsusega varase kristluse levimisel 2. ja 3. sajandil^[17] ning mitmed varased kristlikud juhid ja kirjutajad (eelkõige Püha Paulus) olid kreeka keele kõnelejad, ei pärinenud keegi neist Kreekast^[18]. Paganluse poole hoidnud Kreekast ei kujunenud siiski olulist kristlikku keskust ja mõnedki paganlikud usukombed jäid kasutusele 4. sajandini^[19]; näiteks Peloponnesose kaguosa jäi paganlikuks 10. sajandini^[20].

Keskaeg (4. sajand – 1453)

Ida-Rooma, Bütsantsi keisririik

Bütsants Justinianus I valitsusajal, mil riik saavutas oma suurima territoriaalse ulatuse (aastal 555)

Rooma impeeriumi lagunemisel tekkinud Lääne-Rooma keisririik lakkas olemast 5. sajandil, kuid Ida-Rooma keisririik ehk Bütsants (kuigi tollal nimetati seda lihtsalt Rooma keisririigiks) jäi püsima aastani 1453. Õigeuskliku keisririigi pealinn oli Konstantinoopol, kus oli kasutusel kreeka keel ja kultuur.^[21]

Alates 4. sajandist kannatasid keisririigi Balkanil asuvad alad, kaasa arvatud Kreeka, barbarite sissetungide tõttu. Gootide ja hunnide rüüsteretked 4. ja 5. sajandil ning slaavlaste sissetung Kreekasse 7. sajandil tõid kaasa keiserliku võimu olulise nõrgenemise Kreeka poolsaarel. Slaavi hõimude invasiooni tagajärjel säilitas keskvõim kontrolli üksnes saarte ja rannikualade (Ateena, Kórinthos, Thessaloníki) üle. Mõned mägised piirkonnad pidasid omal käel vastu, tunnustades jätkuvalt keisrivõimu. Neist aladest väljaspool tekkis teatav slaavi asustus, kuid väiksemas mahus, kui seni arvatud on^[22].^[23]

Pikemalt artiklis Bütsantsi ajalugu

Bütsants asus 8. sajandi lõpul taastama oma kontrolli kaotatud provintside üle ja järgneva sajandi jooksul kehtestati järk-järgult keisrivõim kogu Kreeka poolsaarel^[23]. Seda protsessi toetas Sitsiiliast ja Väike-Aasiast pärit kreeklastest sisserändajate asumine Kreeka poolsaarele ning piirkonnas elanud slaavlaste vangistamine ja ümberasustamine Väike-Aasiasse^[23]. Allesjäänud slaavlased assimileerusid kreeklastega^[23].

11. ja 12. sajandil pani poliitilise stabiilsuse kasv Kreeka poolsaarel aluse majanduse arengule, mis ületas selgelt Bütsantsi Väike-Aasia territooriumide majanduskasvu.

Ristisõjad

Ladina keisririik ja tema vasallid ning Kreeka järglasriigid u aastal 1204

1204. aastal vallutasid ladinlased (ka frangid; Lääne-Euroopa ristisõdijad) Neljanda ristisõja käigus Konstantinoopoli, ning suur osa Kreekast langes peatselt frankide (tuues kaasa perioodi, mida tuntakse frankokraatia nime all) või veneetslaste võimu alla.

Frankokraatia

Suurmeistri linnus Rhodoses pärineb ajast (1310–1522), mil Rhodos kuulus Hospitaliitide ordule

Frankokraatia oli periood Kreeka alade ajaloos, kui Neljandale ristisõjale järgnenud perioodil olid Kreeka alad jaotatud peamiselt prantsuse ja itaalia päritolu ristisõdijate valitsetavateks mitmeks väiksemaks riigiks.

Pikemalt artiklis Frankokraatia

Pikemalt artiklis Ladina keisririik (1204–1261), Thessaloníki kuningriik (1205–1224), Ahhaia vürstiriik (1205–1432), Ateena hertsogkond (1205–1458), Náxose hertsogkond (ka Saarestiku hertsogkond; 1205–1579), Bodonitsa markkrahvkond (1204–1414), Salona krahvkond (1205–1410), Negroponte despootkond (1205–1470), Kefalloniá ja Zákynthose pfaltskrahvkond (1185–1479)

1261. aastal taastati Bütsantsi keisririik keskusega Konstantinoopolis ning osa Kreeka poolsaarest läks taas keisririigi valdusse. Frankide Ahhaia vürstiriik Peloponnesosel jäi siiski oluliseks piirkondlikuks jõuks veel 14. sajandilgi. Lisaks jäid Kreeka saared enamjaolt Genova ja Veneetsia kontrolli alla.

Peloponnesose riigid

Pikemalt artiklis Ahhaia vürstiriik ehk Morea vürstiriik (1205–1432), Morea despootkond (1349–1460)

Riigid Balkanil

Pikemalt artiklites Thessaloníki keisririik, Ateena hertsogkond ja Epeirose despootkond

Serbia kuningas Dušan Nemanjić alustas 1334. aastal sõda Bütsantsiga, jõudes Salonikini ja sõlmides Bütsantsi keisri (1328–1341) Andronikos III Palaiologosega rahulepingu. Valduste piirid ulatusid tänapäeva Kreeka põhjapiirini. Bütsantsi keisri Andronikos III surma järel, mil riiki haaras laastav kodusõda, mis kestis kuus aastat (1341–1347), alustas ta 1342. aastal uuesti sõda Bütsantsiga ja vallutas Albaania ja Makedoonia alad. Aastaks 1345 oli Stefan Uroš IV Dušan Vägev laiendanud oma riigi poolele Balkani poolsaarele, suuremaks kui Bütsants või Teine Bulgaaria tsaaririik. Seetõttu kuulutas Stefan Uroš IV Dušan end aastal 1345 Serresis "tsaariks" ("tseesar"). 16. aprillil 1346 kroonis ta end Skopjes serblaste ja kreeklaste tsaariks 1348. aastal vallutas ta ka Tessaalia ja Epeirose.

Stefan Uroš IV Dušan valitses seega kogu Balkani poolsaart, ainult Lõuna-Kreeka, Saloniki ja Traakia pääsesid tema võimu alt. Stefan Uroš IV Dušan valitses serblaste ja kreeklaste impeeriumit Skopjest, Serbia osa andis ta valitsemiseks (1346–1355) oma pojale Stefan Urošile Prizrenis. Aastal 1355 alustas Stefan Uroš IV Dušan sõjalisi ettevalmistusi ja kogus 80 000-mehelise armee, selle aja kohta tohutu arv. Stefan Uroš IV Dušan marssis Konstantinoopoli peale. Pärast Adrianoopoli vallutamist vihases lahingus oli Serbia armee lähedal oma eesmärgile, Konstantinoopolile, mis paiknes umbes 65 km kaugusel idas, kui 1355. aastal Stefan Uroš IV Dušan suri.

Dušani järglane, Serbia kuningas ja serblaste ja kreeklaste tsaar (1355–1371) Stefan Uroš V Väeti (Nemanjić) ajal langes Serbia tsaaririik aeglaselt feodaalsesse anarhiasse, mis viis riigi killustumiseni. Osmanid võitsid Vukašini juhitud serblasi aastal 1371 Maritsa lahingus, tehes vasallideks lõunapoolsed kubernerid, ja varsti pärast seda tsaar suri. Kuna Uroš oli lastetu ja aadel ei suutnud kokku leppida õiguspärases pärijas, jätkasid tsaaririigi valitsemist poolsõltumatud provintsiisandad, kes olid sageli üksteisega vaenujalal. Kõige võimsam neist, Lazar, tänapäevase Kesk-Serbia Morava Serbia hertsog (mis ei olnud veel Osmanite võimu all), seisis aastal 1389 Osmanitele vastu Kosovo lahingus, millele järgnes Serbia langus. Lazari poeg Stefan Lazarević järgnes valitsejana (1389–1402, 1402–1427), kuid aastaks 1394 muutus Osmanite vasalliks.

Pikemalt artiklites Serbia tsaaririik ja Teine Bulgaaria tsaaririik

Osmanite riik

Vahemere idaosa enne Konstantinoopoli langemist

14. sajandi jooksul kaotas Bütsants suure osa Kreeka poolsaarest serblastele ja hiljem türklastele. 15. sajandi alguseks olid türklased oma valdusi sedavõrd laiendanud, et Bütsantsile kuulus Kreekas veel vaid Morea despootkond Peloponnesosel. Kui 1453. aastal langes osmanite kätte Konstantinoopol, jäi Morea viimaseks Bütsantsi riigi piirkonnaks, mis veel türklastele vastupanu osutas. Aastal 1458 võtsid osmanid Ateena ja 1459 annekteeriti Serbia despootkond. Morea langemisega 1460. aastal oli osmanite riik vallutanud kogu Kreeka mandriosa. Türgi vallutuste tõttu pagesid paljud kreeka õpetlased läände, viies endaga kaasa teadmisi ja kirjandust kreeka kultuuri kohta, andes sel kombel oma panuse renessansi arengusse^[24].

Kreeka Osmanite riigi osana (15. sajand – 1821)

Kuigi suurem osa Mandri-Kreekast ja Egeuse mere saared olid juba 15. sajandist Türgi võimu all, jäid Küpros ja Kreeta Veneetsia valdusse ja langesid türklastele alles 1571. ja 1670. aastal.

Joonia saared

Ainsad Kreeka alad, mis ei langenud Osmanite riigi kätte, olid Joonia saared, mis kuulusid 1797. aastani Veneetsiale, seejärel Prantsusmaale ja alates 1809. aastast Suurbritanniale, kes need 1864 pidulikult Kreeka kuningriigile üle andis.^[25]

Pikemalt artiklis Joonia Saarte Ühendriik

Kui Joonia saartel ja Konstantinoopolis elanud kreeklased olid üldiselt heal majanduslikul järjel ning nad töötasid sageli Türgi riigiaparaadis (fanarioodid)^[25] olulistes ametites, siis Mandri-Kreeka elanikud kannatasid kõrgete maksude all ning hiljem, pärusmõisate tekkimisega Osmanite riigis, langesid maal elavad kreeklased sisuliselt pärisorjusse^[26].

Kuigi Osmanite riik ei kohustanud mittemoslemeid usku vahetama, viis kristlaste diskrimineerimine siiski nende astumiseni islami usku. Sageli tehti seda vaid näiliselt ning 19. sajandil levis tagasi kristlusse astumine.^[25]

Türgi valitsuse olemus Kreekas erines piirkonniti. Mõnedes linnades olid ametis sultani nimetatud asevalitsejad, mitmetes teistes (näiteks Ateena) olid aga iseseisvad omavalitsused. Mägiprovintsid sisemaal ja mitmetel saartel säilitasid mitmete sajandite jooksul tegeliku sõltumatuse Türgi keskvõimust.^[25]

Kui Osmanite riik sõdis teiste riikidega, asusid kreeklased reeglina türklaste vastu sõdima. Kreeka revolutsioonile eelnes hulk konflikte, milles kreeklased võitlesid Osmanite riigi vastu – Epeirose talupoegade ülestõus (1600–1601), Morea sõda (1684–1699) ning Venemaa mahitatud Orlovi mäss (1770), mille eesmärgiks oli lammutada Türgi impeerium Venemaa huvides^[25]. Türgi väed surusid kõik need vastuhakud julmalt maha^[27].

18. sajandil kerkis Kreekas esile laevandusega jõukaks saanud kaupmeeskond. Kreeka kaupmehed domineerisid Türgi-siseses kaubanduses, nad lõid sidemeid Vahemere piirkonnas, Balkanil ja Lääne-Euroopas. Kaupmeeste kaudu jõudsid kreeklasteni ka reformatsiooni- ja valgustusajastu ideed, samuti Prantsuse revolutsiooni ideaalid ning rahvusromantiline maailmakäsitlus^[25]. 18. sajandi lõpus avaldas Rigas Feraios Viinis mitmeid dokumente, mis käsitlesid Kreeka iseseisvust, sealhulgas ka rahvushümni, ning tõid esile esimese detailse Kreeka kaardi. Rigas Feraiose mõrvasid 1798. aastal Türgi agendid.^[25].

Kreeka iseseisvussõda (1821–1832)

Pikemalt artiklis Kreeka iseseisvussõda

Navarino merelahing lääneliitlaste ja Türgi-Egiptuse laevastiku vahel.
Ambroise Louis Garneray

1814. asutati salaorganisatsioon Filiki Eteria (Sõprade Ühing), mille eesmärk oli Kreeka vabastamine. Ühing plaanis läbi viia revolutsiooni Peloponnesosel, Doonau vürstiriikides ja Konstantinoopolis. 6. märtsil 1821 puhkeski Alexandros Ypsilantise juhtimisel ülestõus Doonau vürstiriikides, kuid Türgi väed surusid selle peatselt maha. Sündmused põhjas kannustasid Peloponnesose kreeklasi ning 17. märtsil 1821 kuulutasid maniotid Osmanite riigile sõja.^[28]

Kuu lõpuks oli ülestõus levinud üle kogu Peloponnesose ning oktoobriks vallutasid kreeklased Theodoros Kolokotronise juhtimisel Tripolitsa. Peagi järgnesid ülestõusud Kreetal, Makedoonias ja Kesk-Kreekas, mis küll maha suruti. Kreeka ülestõusnute laevastik tegutses edukalt Egeuse merel Türgi laevastiku vastu ja takistas neid meritsi lisavägesid toomast. 1822. ja 1824. aastal rüüstasid türklased ja egiptlased Kreeka saari, muuhulgas Chiost ja Psarat ning korraldasid kohaliku elanikkonna vastu tapatalgud^[28]. Need sündmused ajendasid Lääne-Euroopat asuma ülestõusnute poolele.^[25]

Kuid peagi tekkisid kreeka rühmituste vahel vastuolud, mis viisid kahe järjestikuse kodusõjani. Sultan Mahmud II pidas läbirääkimisi Egiptuse asevalitseja Muḩammad `Alīga, kes saatis väed oma poja Ibrahim Paša juhtimisel Kreekasse ülestõusu maha suruma, saades sultanilt vastutasuks maa-alasid. Ibrahim maabus Peloponnesosel 1825. aasta veebruaris ja saavutas kiirelt edu – aasta lõpuks oli suurem osa Peloponnesose poolsaarest Egiptuse vägede kontrolli all. Mesolongi linn, mida türklased olid alates 1825. aasta aprillist piiranud, langes 1826. aasta aprillis. Ja kuigi Ibrahim sai Manis lüüa, oli ta suutnud suurema osa ülestõusust maha suruda ja ka Ateena tagasi vallutada.

Pärast aastatepikkusi läbirääkimisi otsustasid Venemaa, Suurbritannia ja Prantsusmaa sekkuda konflikti ja iga riik saatis Kreekasse oma laevastiku. Saanud teada, et Türgi-Egiptuse laevastik plaanis rünnata Hydra ehk Ýdra saart, otsustasid liitlased nendega lahingusse astuda. Navarino lahes aset leidnud lahingus hävitati Türgi-Egiptuse laevastik. Prantsuse sõjavägi sisenes Kreekasse, et tagada Egiptuse vägede lahkumine. Kreeklased vabastasid 1828. aastaks ka Kesk-Kreeka. Kreeka riiki tunnustati 1830. aastal Londoni protokolli alusel.

19. sajand

1827. aastal valiti Korfult pärit Ioánnis Kapodístrias vastse vabariigi esimeseks kuberneriks. 1832. aasta Londoni konverentsil otsustasid suurriigid (Suurbritannia, Prantsusmaa, Venemaa) pakkuda Kreeka trooni Baieri prints Ottole ja selle sammuga Kreekas monarhia kehtestada.

Pikemalt artiklis Hellenite kuningriik

1843. aasta ülestõusu tagajärjel kehtestati riigis konstitutsiooniline monarhia ja asutati parlament.

Otto kukutati 1862. aastal oma autoritaarse valitsemisstiili tõttu ja aasta hiljem asendati Taani prints Vilhelmiga, kes sai kuningaks Geórgios I nime all ja sai brittidelt troonileasumiskingiks Joonia saared.

Korruptsioon ja peaminister Charílaos Trikoúpise valitsuse suured kulutused infrastruktuurile (näiteks Korintose kanali rajamine) koormasid liialt Kreeka nõrka majandust ning 1893. aastal oldi sunnitud kuulutama välja riigi maksejõuetus.

19. sajandil oli Kreekas aktuaalne ka keeleküsimus – kreeklaste enamus rääkis rahvakeelt dimotiki't, kuid riigi eliit pidas seda talupoegade keeleks ja soovis taastada vanakreeka keele positsiooni. Valitsusdokumente ja ajalehti antigi välja katharevusas, mis matkis vanakreeka keelt ja oli mõistetav väiksele osale rahvastikust. Liberaalid pooldasid dimotiki kasutamist riigikeelena, kuid konservatiivid ja õigeusu kirik seisid sellele vastu ja kui 1901. aastal tõlgiti Uus Testament dimotiki'sse, puhkesid Ateenas rahutused, mis kukutasid valitsuse. Keeleküsimus jäi Kreeka poliitikas aktuaalseks 1970. aastateni.

Osa Kreeka alasid oli 19. sajandi teisel poolel siiski veel Türgi võimu all. Aastail 1866–1869 toimus Kreetal ülestõus Osmanite võimu vastu. Kui 1877. aastal puhkes Vene-Türgi sõda, toetasid kreeklased Venemaad, kuid kuna Kreeka oli liialt vaene ja pelgas Briti interventsiooni, ei astutud ametlikult sõtta. 1881. aastal sai Kreeka endale Berliini leppega määratud Tessaalia ja väikese osa Epeirosest, kuid lootus saada endale ka Kreeta ei täitunud.

Kreeta kreeklased siiski korraldasid regulaarselt ülestõuse ning 1897. aastal kuulutas Kreeka valitsus Türgile sõja. Kehva väljaõppe saanud ja puudulikult varustatud Kreeka armee sai sõjas Türgilt lüüa. Taas sekkusid sündmustesse suurriigid, mistõttu Kreeka pidi Türgile loovutama vaid vähesed piirialad, samas kui Kreetal kehtestati autonoomne riik, mida valitses Kreeka prints Geórgios.

20. sajand

Balkani sõdade lõpuks oli Kreeka territoorium ja elanikkond suurenenud. Esimesele maailmasõjale eelnenud aastail domineerisid Kreeka poliitikas vastuolud kuningas Konstantínos I ja populaarse peaministri Elefthérios Venizélose vahel, kel olid erimeelsused riigi välispoliitika osas. Riik jagunes kahte ossa ning Esimese maailmasõja ajal oli riigil ajutiselt koguni kaks valitsust. Saksameelsed rojalistid valitsesid Ateenas ja britimeelsed Venizélose pooldajad valitsesid Thessaloníkis. Kaks valitsust ühinesid 1917. aastal, mil Kreeka ametlikult Antandi poolel sõtta astus.

Pikemalt artiklites Pariisi rahukonverents ja Sévresi rahuleping

Kreeka-Türgi sõda (1919–1922)

Esimese maailmasõja järel üritas Kreeka hõivata territooriume Türgi Väike-Aasias, kus oli tollal suur kreeka elanikkond, kuid sai Kreeka-Türgi sõjas lüüa. Kreeka vägi maabus 1919 İzmiris, hõivas Egeuse mere idakalda alasid juba 350 km ulatuses, jõudes 80 kilomeetri kaugusele Türgi uuest pealinnast Ankarast ning alustas pealetungi Ankarale, sai lahinguis lüüa ja lahkus 1922 Anatooliast.

Lausanne'i rahuleppe alusel saadeti Kreeka türklased Türki ja Türgi kreeklased Kreekasse. Tol perioodil hukkus sadu tuhandeid Pontose kreeklasi (Kreeka genotsiid^[29])^[30]. Järgnenud aastad kujunesid ebastabiilseiks ning 1,5 miljoni Türgist tulnud kreeka põgeniku sobitamine Kreeka ühiskonda kujunes keerukaks ülesandeks.

Teine Kreeka Vabariik

Pikemalt artiklis Teine Kreeka Vabariik

Ebaõnnestunud sõda Väike-Aasias viis 1924. aastal monarhia kaotamiseni rahvahääletuse teel ja Teise Kreeka Vabariigi väljakuulutamiseni. Peaminister Geórgios Kondýlis sai 1935. aastal võimule ja likvideeris omakorda vabariigi ning taastas rahvahääletusega monarhia. 1936. aastal toimus riigipööre ning võimule tõusis Ioánnis Metaxás ja kehtestas riigis diktatuuri, mida tuntakse 4. augusti režiimi nime all. Hoolimate diktatuurist säilitas Kreeka head suhted Suurbritanniaga ja ei loonud liitlassuhteid teljeriikidega.

Kreeka Teises maailmasõjas

Pikemalt artiklites Kreeka Teises maailmasõjas ja Teine maailmasõda#Saksa-Itaalia Balkani kampaania, Operatsioon Marita

28. oktoobril 1940 nõudis fašistlik Itaalia Kreeka alistumist, kuid Kreeka valitsus keeldus ning puhkenud Kreeka-Itaalia sõjas löödi Itaalia väed Albaaniasse, mida võib pidada liitlasvägede esimeseks võiduks teljeriikide üle Euroopa pinnal. Kreeklaste võitlus ja võit said maailmas suure tunnustuse osaliseks. Tuntuimaks võib pidada Winston Churchilli ütlust: "Me ei ütle, et kreeklased võitlesid nagu kangelased, kuid me ütleme, et kangelased võitlevad nagu kreeklased." Ka Charles de Gaulle tunnustas ametlikus teadaandes Kreeka võitu Itaalia üle. Saksamaa saatis seejärel kiiresti oma sõjajõud Kreekasse ja hoolimata kreeklaste ägedast vastupanust, eriti Metaxáse liinil, langes riik sakslaste võimu alla. 11. detsembril Riigipäeva ees peetud kõnes tunnustas Adolf Hitler Kreeka sõdureid ja nimetas neid senistest vastastest vapraimateks.

Okupeeritud Kreekas jätsid sakslased enda hallata Ateena ja Thessaloníki ning ülejäänud provintsid anti Itaaliale ja Bulgaariale, kes olid Saksamaa liitlased. 1941.–1942. aasta talvel hukkus üle 100 000 kreeklase nälja tõttu, samuti hukkus tuhandeid inimesi natside ja kollaborantide tegevuse läbi. Suurem osa Kreeka juute küüditati ja hukati koonduslaagrites. Samal ajal tegutses Kreekas ka vastupanuliikumine. Saksa vägede korraldatud massimõrvadest on tuntumad Kommeno massimõrv (317 tapetut), Viannose holokaust (üle 500 tapetu), Kalavryta massimõrv, Distomo massimõrv (218 tapetut) ja Kedrose holokaust (164 tapetut). Okupatsiooni ajal hukkasid sakslased 21 000, bulgaarlased 40 000 ja itaallased 9000 kreeklast^[31].

Kreeka kodusõda

Pikemalt artiklis Kreeka kodusõda

Okupatsiooni lõppedes puhkes Kreekas kodusõda kommunistide ja antikommunistide vahel, mis tõi kaasa majandusraskused ja tõsised sotsiaalsed pinged parem- ja vasakpoolsete vahel^[32]. Järgmise kahekümne aasta jooksul tõrjuti vasakpoolsed valitsevast poliitikast kõrvale ning Kreekat saatis tugev majanduskasv, mis vähemalt osaliselt oli tingitud Marshalli plaanist.

Kolonelide diktatuur

Pikemalt artiklis Kolonelide diktatuur

Kuningas Konstantínos II saatis juulis 1965 laiali Geórgios Papandréou tsentristliku valitsuse, mis tõi kaasa rahutu aja Kreeka poliitikas ja kulmineerus 21. aprillil 1967 riigipöördega ning Kolonelide diktatuuriga. 17. novembril 1973 suruti vägivaldselt maha Ateena üliõpilaste meeleavaldus, mille järel tõusis järjekordse riigipöördega võimule veelgi rangemate vaadetega brigaadikindral Demetrios Ioannides. 20. juulil 1974 vallutas Türgi Küprose, mis viis omakorda Kreeka diktatuuri langemiseni.

Endine peaminister Konstantínos Karamanlís kutsuti tagasi Pariisist, kus ta oli elanud eksiilis 1963. aastast. 17. novembril 1974, üliõpilaste ülestõusu esimesel aastapäeval, peeti esimesed mitme parteiga valimised. Rahvahääletusel otsustati, et monarhiat enam ei taastata ning 11. juunil 1975 võeti vastu demokraatlik ja vabariiklik konstitutsioon.

Samal ajal asutas Andréas Papandréou Ülekreekalise Sotsialistliku Liikumise (PASOK), vastukaaluks Karamanlíse Uue Demokraatia parteile. Need kaks erakonda on sealtmaalt olnud vaheldumisi Kreeka valitsuses.

Viited

↑ Karl-Wilhelm Welwei. Die griechische Frühzeit: 2000 bis 500 v. Chr., C. H. Beck, München 2002, lk 10.
↑ Eugene N. Borza "In the Shadow of Olympus: The Emergence of Macedon". Princeton University Press, 1992, lk 58
↑ K. Douka, C. Perles, H. Valladas, M. Vanhaeren, R.E.M Hedges "Franchthi Cave revisited: the age of the Aurignacian in south-eastern Europe". Antiquity Magazine, 2011, lk 1133
↑ Catherine Perlès "The Early Neolithic in Greece: The First Farming Communities in Europe". Cambridge University Press, 2001
↑ Hans Slomp "Europe, A Political Profile: An American Companion to European Politics: An American Companion to European Politics". ABC-CLIO, 2001, lk 50
↑ "World and Its Peoples". Marshall Cavendish, 2009, lk 1458
↑ David Sansone "Ancient Greek civilization". Wiley, 2011, lk 5
↑ Robert Drews "The End of the Bronze Age: Changes in Warfare and the Catastrophe Ca. 1200 BC". Princeton University Press, 1995, lk 3
↑ John R. Short "An Introduction to Urban Geography". Routledge, 1987
↑ Pierre Vidal-Naquet "Le monde d'Homère". Perrin, 2000, lk 19
↑ John Dunn "Democracy: the unfinished journey 508 BC – 1993 AD". Oxford University Press, 1994
↑ ^12,0 ^12,1 Jackson Spielvogel "Western Civilization, Vol. I: To 1715". Thomson Wadsworth, 2005, lk 89–90
↑ ^13,0 ^13,1 Toimetaja Harriet Flower "The Cambridge Companion to the Roman Republic". Cambridge University Press, 2004, lk 258
↑ ^14,0 ^14,1 Allen Mason Ward, Fritz Moritz Heichelheim, Cedric A. Yeo "A history of the Roman people". Prentice Hall, 2003, lk 276
↑ Paul A. Zoch "Ancient Rome: An Introductory History". University of Oklahoma Press, 2000, lk 136
↑ Cynthia Kosso, Anne Scott "The Nature and Function of Water, Baths, Bathing, and Hygiene from Antiquity Through the Renaissance". Brill, 2009, lk 51
↑ Everett Ferguson "Backgrounds of Early Christianity". Wm. B. Eerdmans Publishing, 2003, lk 617–618
↑ William Dunstan "Ancient Rome". Rowman & Littlefield Publishers, 2010, lk 500
↑ Robert Milburn "Early Christian Art and Architecture". University of California Press, 1988, lk 158
↑ Nikolaos Makrides "Hellenic Temples and Christian Churches: A Concise History of the Religious Cultures of Greece from Antiquity to the Present". NYU Press, 2009, lk 206
↑ Elizabeth Jeffreys, John F. Haldon, Robin Cormack "The Oxford Handbook of Byzantine Studies". Oxford University Press, 2008, lk 4
↑ Timothy E. Gregory "A History of Byzantium". Wiley-Blackwell, 2010, lk 169
↑ ^23,0 ^23,1 ^23,2 ^23,3 John Van Antwerp Fine "The Early Medieval Balkans: A Critical Survey from the Sixth to the Late Twelfth Century". University of Michigan Press, 1991
↑ John Julius Norwich "A Short History of Byzantium". Vintage Books, 1997, lk xxi
↑ ^25,0 ^25,1 ^25,2 ^25,3 ^25,4 ^25,5 ^25,6 ^25,7 Richard Clogg "A Concise History of Greece". Cambridge University Press, 2002
↑ George Kourvetaris, Betty Dobratz "A profile of modern Greece: in search of identity". Clarendon Press, 1987, lk 33
↑ Lyn Harrington "Greece and the Greeks". T. Nelson, 1968, lk 124
↑ ^28,0 ^28,1 David Brewer "The Greek War of Independence: The Struggle for Freedom from Ottoman Oppression and the Birth of the Modern Greek Nation.". Overlook Press, 2001
↑ Chris Hedges "A Few Words in Greek Tell of a Homeland Lost". New York Times, 17. september 2000
↑ Rudolph Joseph Rummel "The Holocaust in Comparative and Historical Perspective". Idea Journal of Social Issues, volume 3, 1998]
↑ Guido Knopp "Die Wehrmacht – Eine Bilanz". Goldmann, 2009, lk 193
↑ Mark Mazower "After the War Was Over: Reconstructing the Family, Nation, and State in Greece, 1943–1960". Princeton University Press, 2000

[1] Karl-Wilhelm Welwei. Die griechische Frühzeit: 2000 bis 500 v. Chr., C. H. Beck, München 2002, lk 10.

[Borza-2] Eugene N. Borza "In the Shadow of Olympus: The Emergence of Macedon". Princeton University Press, 1992, lk 58

[Douka-3] K. Douka, C. Perles, H. Valladas, M. Vanhaeren, R.E.M Hedges "Franchthi Cave revisited: the age of the Aurignacian in south-eastern Europe". Antiquity Magazine, 2011, lk 1133

[Perles-4] Catherine Perlès "The Early Neolithic in Greece: The First Farming Communities in Europe". Cambridge University Press, 2001

[Slomp-5] Hans Slomp "Europe, A Political Profile: An American Companion to European Politics: An American Companion to European Politics". ABC-CLIO, 2001, lk 50

[Sansone-6] "World and Its Peoples". Marshall Cavendish, 2009, lk 1458

[World-7] David Sansone "Ancient Greek civilization". Wiley, 2011, lk 5

[Drews-8] Robert Drews "The End of the Bronze Age: Changes in Warfare and the Catastrophe Ca. 1200 BC". Princeton University Press, 1995, lk 3

[Short-9] John R. Short "An Introduction to Urban Geography". Routledge, 1987

[Vidal-Naquet-10] Pierre Vidal-Naquet "Le monde d'Homère". Perrin, 2000, lk 19

[Dunn-11] John Dunn "Democracy: the unfinished journey 508 BC – 1993 AD". Oxford University Press, 1994

[Spielvogel-12] 12,0 ^12,1 Jackson Spielvogel "Western Civilization, Vol. I: To 1715". Thomson Wadsworth, 2005, lk 89–90

[Flower-13] 13,0 ^13,1 Toimetaja Harriet Flower "The Cambridge Companion to the Roman Republic". Cambridge University Press, 2004, lk 258

[Ward-14] 14,0 ^14,1 Allen Mason Ward, Fritz Moritz Heichelheim, Cedric A. Yeo "A history of the Roman people". Prentice Hall, 2003, lk 276

[Zoch-15] Paul A. Zoch "Ancient Rome: An Introductory History". University of Oklahoma Press, 2000, lk 136

[Kosso-16] Cynthia Kosso, Anne Scott "The Nature and Function of Water, Baths, Bathing, and Hygiene from Antiquity Through the Renaissance". Brill, 2009, lk 51

[Ferguson-17] Everett Ferguson "Backgrounds of Early Christianity". Wm. B. Eerdmans Publishing, 2003, lk 617–618

[Dunstan-18] William Dunstan "Ancient Rome". Rowman & Littlefield Publishers, 2010, lk 500

[Milburn-19] Robert Milburn "Early Christian Art and Architecture". University of California Press, 1988, lk 158

[Makrides-20] Nikolaos Makrides "Hellenic Temples and Christian Churches: A Concise History of the Religious Cultures of Greece from Antiquity to the Present". NYU Press, 2009, lk 206

[Jeffreys-21] Elizabeth Jeffreys, John F. Haldon, Robin Cormack "The Oxford Handbook of Byzantine Studies". Oxford University Press, 2008, lk 4

[Gregory-22] Timothy E. Gregory "A History of Byzantium". Wiley-Blackwell, 2010, lk 169

[Fine-23] 23,0 ^23,1 ^23,2 ^23,3 John Van Antwerp Fine "The Early Medieval Balkans: A Critical Survey from the Sixth to the Late Twelfth Century". University of Michigan Press, 1991

[Norwich-24] John Julius Norwich "A Short History of Byzantium". Vintage Books, 1997, lk xxi

[Clogg-25] 25,0 ^25,1 ^25,2 ^25,3 ^25,4 ^25,5 ^25,6 ^25,7 Richard Clogg "A Concise History of Greece". Cambridge University Press, 2002

[Kourvetaris-26] George Kourvetaris, Betty Dobratz "A profile of modern Greece: in search of identity". Clarendon Press, 1987, lk 33

[Harrington-27] Lyn Harrington "Greece and the Greeks". T. Nelson, 1968, lk 124

[Brewer-28] 28,0 ^28,1 David Brewer "The Greek War of Independence: The Struggle for Freedom from Ottoman Oppression and the Birth of the Modern Greek Nation.". Overlook Press, 2001

[Hedges-29] Chris Hedges "A Few Words in Greek Tell of a Homeland Lost". New York Times, 17. september 2000

[Rummel-30] Rudolph Joseph Rummel "The Holocaust in Comparative and Historical Perspective". Idea Journal of Social Issues, volume 3, 1998]

[Knopp-31] Guido Knopp "Die Wehrmacht – Eine Bilanz". Goldmann, 2009, lk 193

[Mazower-32] Mark Mazower "After the War Was Over: Reconstructing the Family, Nation, and State in Greece, 1943–1960". Princeton University Press, 2000

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]

[14]

[15]

[16]

[17]

[18]

[19]

[20]

[21]

[22]

[23]

[24]

[25]

[26]

[27]

[28]

[29]

[30]

[31]

[32]