Bulgaaria kuningriik

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Bulgaaria tsaaririik
Царство България
1908–1946
Flag of Bulgaria.svg Coat of arms of Bulgaria (1927-1946).svg
Lipp Vapp
Kingdom of Bulgaria (1942).svg
Bulgaaria kuningriik aastal 1942.
Valitsusvorm Konstitutsiooniline monarhia
Tsaar Ferdinand I (1908–1918)
Boris III (1918–1943)
Simeon II (1943-1946)
Ministritenõukogu esimees Aleksandăr Malinov (1908–1911, esimene)
Kimon Georgiev (1944-1946, viimane)
Pealinn Sofia
Religioon Bulgaaria õigeusk
Pindala 95 223 km² (1908)
110 994 km² (1946)
Rahvaarv 4,215,000 (1908)
7,029,349 (1946)
Peamised keeled bulgaaria
Rahaühik Leev
Eelnev riik Flag of Bulgaria.svg Bulgaaria vürstiriik
Järgnev riik Flag of Bulgaria (1971 – 1990).svg Bulgaaria Rahvavabariik
Deviis Jumal on meiega
Бог е с нас

Bulgaaria kuningriik (ka Bulgaaria tsaaririik ja Kolmas Bulgaaria tsaaririik) oli konstitutsiooniline monarhia, mis loodi 22. septembril 1908 (vkj) Bulgaaria riigi vürstiriigist kuningriigiks ülendamise tulemusena. Selle sammu astus Ferdinand, kes iseseisvusdeklaratsiooniga tsaariks krooniti, peamiselt sõjalistel kaalutlustel – otsimaks võimalust ühendada kõiki Balkani poolsaare etniliste bulgaarlaste enamusega piirkondi, mis olid Berliini lepinguga Bulgaarialt ära võetud ja Osmanite riigile antud.

Peaaegu kogu oma olemasolu vältel oli Bulgaaria kuningriik sõjas, saades seetõttu hüüdnimeks Balkani Preisimaa. Mitmeks aastaks mobiliseeris Bulgaaria oma umbes 5 miljonist elanikust rohkem kui miljonilise armee, osaledes kümne aasta jooksul (1910–1920) kolmes sõjas: Esimeses ja Teises Balkani sõjas ning Esimeses maailmasõjas. Viimase lõppedes saatsid võitjariigid Bulgaaria armee laiali ja keelasid selle taastamise, mistõttu kõigi bulgaarlaste alade rahvusliku ühendamise plaanid nurjusid. Pärast vähem kui kahtekümmend aastat sõdis Bulgaaria taas rahvusliku ühendamise eest Teises maailmasõjas, kus võitles taas kaotajate poolel, asudes liitlasriikide poolele alles 1944. aastal. See oli Bulgaaria kuningriigile juba kolmas kaotatud sõda. 1946. aastal monarhia kaotati, viimane tsaar saadeti pagendusse ja kuningriik asendati rahvavabariigiga.

Balkani sõjad[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Balkani sõjad.
Piirid Balkani poolsaarel pärast Esimest ja Teist Balkani sõda (1912–1913)

Vaatamata Bulgaaria riigi loomisele aastal 1878 ja Bulgaaria saavutatud kontrollile Ida-Rumeelia üle aastal 1885 elas ikka veel märkimisväärne osa Balkani poolsaare bulgaarlastest Osmanite võimu all, eriti Makedoonias. Asja komplitseerimiseks esitasid Makedoonia osadele nõudmisi ka Serbia ja Kreeka, samas Serbia, kui slaavi riik, pidas Makedoonia slaavlasi serbia rahva hulka kuuluvaiks. Nii algas kolmepoolne võitlus kontrolli eest nende alade üle, mis kestis kuni Esimese maailmasõjani. Aastal 1903 oli Osmanite Makedoonias bulgaarlaste ülestõus ja sõda tundus tõenäolisena. Aastal 1908 kasutas Ferdinand ära suurriikidevahelisi võitlusi ning kuulutas Bulgaaria iseseisvaks kuningriigiks ja enda tsaariks. Ta tegi seda 5. oktoobril (kuigi tähistas 22. septembril, kuna Bulgaaria säilitas Juliuse kalendri ametlikult aastani 1916) Püha Neljakümne Märtri kirikus Veliko Tărnovos.

Aastal 1911 asus rahvuslasest peaminister Ivan Gešov moodustama liitu Kreeka ja Serbiaga ning kolm liitlast otsustasid jätta kõrvale oma rivaliteet ja kavandada ühisrünnak Osmanite vastu.

Veebruaris 1912 sõlmiti Bulgaaria ja Serbia vahel salaleping ning mais 1912 sõlmiti sarnane leping Kreekaga. Ka Montenegro kaasati liitu. Lepingud sätestasid Makedoonia ja Traakia jaotamise liitlaste vahel, kuigi jaotuspiirid jäid ohtlikult ebamääraseks. Pärast seda, kui Osmanid keeldusid reformide elluviimisest vaidlusalusel alal, puhkes oktoobris 1912 Esimene Balkani sõda. (Vaata Balkani sõjad.)

Bulgaarlastest tapetud Balkani sõdades

Liitlastel oli hämmastav edu. Bulgaaria armee tekitas Osmanite vägedele mitu hävitavat kaotust ja lähenes ähvardavalt Konstantinoopolile, samas serblased ja kreeklased võtsid kontrolli Makedoonias. Osmanid palusid detsembris rahu. Läbirääkimised katkesid ja võitlus jätkus veebruaris 1913. Osmanid kaotasid Adrianoopoli Bulgaaria vägedele. Teine vaherahu järgnes märtsis, kui Osmanid kaotasid kõik oma Euroopa valdused Midia-Enos joonest läänes, mitte kaugel Istanbulist. Bulgaaria sai enda valdusse suurema osa Traakiast, sealhulgas Adrianoopoli ja Egeuse mere sadama Dedeağaçi (nüüd Alexandroúpoli). Bulgaaria omandas ka viilu Makedooniast, Thessaloníkist põhjas ja idas, kuid vaid mõned väikesed alad piki läänepiiri.

Alad, kus etnilised bulgaarlased olid aastal 1912 rahvastikus enamuses (heleroheline)

Bulgaaria kandis raskeimaid kaotusi, kui ükski tema liitlane, ja selle põhjal tundis õigust suurimale osale saagist. Eriti serblased ei näinud asju sedasi ja keeldusid vabastamast mistahes territooriumi, mille olid Põhja-Makedoonias hõivanud (see on territoorium, mis laias laastus vastab tänapäeva Makedoonia vabariigile), märkides, et Bulgaaria armee ei suutnud täita oma sõjaeelset eesmärki Adrianoopolis (s.t, ei suutnud seda vallutada ilma Serbia abita) ja et sõjaeelsed kokkulepped Makedoonia jaotamiseks tuli üle vaadata. Mõned ringkonnad Bulgaarias kaldusid selles küsimuses Serbia ja Kreekaga sõtta minemise poole. Juunis 1913 moodustasid Serbia ja Kreeka uue liidu, Bulgaaria vastu. Serbia peaminister Nikola Pašić ütles Kreekale, et see võib saada Traakia, kui Kreeka aitab Serbial hoida Bulgaaria eemal Serbia Makedoonia-osast, ja Kreeka peaminister Elefthérios Venizélos nõustus. Nähes selles sõjaeelsete kokkulepete rikkumist ning olles Saksamaa ja Austria-Ungari poolt diskreetselt julgustatud, kuulutas tsaar Ferdinand Serbiale ja Kreekale sõja ja Bulgaaria armee ründas 29. juunil. Serbia ja Kreeka väed olid esialgu läänepiirilt taganemas, kuid võtsid varsti initsiatiivi ja sundisid Bulgaaria taganema. Võitlus oli väga karm, paljude ohvritega, eriti Bregalnica lahingus. Varsti astus sõtta Rumeenia ja ründas Bulgaariat põhjast. Ka Osmanite riik ründas kagust. Sõda oli nüüd Bulgaariale otsustavalt kaotatud, mis pidi loobuma suuremast osast oma Makedoonia-nõudlustest Serbiale ja Kreekale, samas ennast kogunud Osmanid võtsid Adrianoopoli tagasi. Rumeenia võttis Lõuna-Dobrudža.

Esimene maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Bulgaaria Esimeses maailmasõjas.
Next.svg Pikemalt artiklis Serbia kampaania (Esimene maailmasõda).
Bulgaaria kuningriigi suurim territoriaalne ulatus (1915–1918) Esimese maailmasõja ajal (sealhulgas okupeeritud territooriumid)

Pärast Balkani sõdu pöördus Bulgaaria arvamus Venemaa ja lääneriikide vastu, kes bulgaarlaste arvates ei teinud midagi nende aitamiseks. Vasil Radoslavovi valitsus joondas Bulgaaria Saksamaa ja Austria-Ungariga, isegi kui see tähendas ka muutumist Bulgaaria traditsioonilise vaenlase Osmanite liitlaseks. Kuid Bulgaarial ei olnud nüüd nõudmisi Osmanite vastu, samas kui Serbia, Kreeka ja Rumeenia (Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa liitlased) omasid kõiki valdusi, mida Bulgaaria pidas enda omaks. Bulgaaria, toibudes Balkani sõdadest, jättis Esimese maailmasõja esimese aasta vahele, kuid kui Saksamaa lubas taastada San Stefano rahulepingu piirid, kuulutas Bulgaaria, kellel oli Balkani poolsaarel suurim armee, oktoobris 1915 Serbiale sõja. Ühendkuningriik, Prantsusmaa, Itaalia ja Venemaa kuulutasid siis Bulgaariale sõja.

Bulgaaria, olles liidus Saksamaa, Austria-Ungari ja Osmanitega, saavutas sõjalisi võite Serbia ja Rumeenia vastu, võttes enamuse Makedooniast (Skopje oktoobris), edenedes Kreeka Makedooniasse ja võttes septembris 1916 rumeenlastelt Dobrudža. Kuid sõda muutus peagi ebapopulaarseks suurema osa Bulgaaria rahva hulgas, kes kannatas suuri majandusraskusi ja kellele ei meeldinud ka, et õigeusklikud kristlased pidid võitlema liidus moslemitest Osmanitega. Agraarpartei juht Aleksandăr Stambolijski vangistati tema vastuseisu tõttu sõjale. Vene revolutsioon 1917. aasta veebruaris avaldas Bulgaarias suurt mõju, levitades sõjaväes ja linnades sõja- ja monarhiavastaseid tundeid. Juunis astus Radoslavovi valitsus tagasi. Armees puhkesid mässud, Stambolijski vabastati ja välja kuulutati Bulgaaria vabariik.

Sõdadevahelised aastad[muuda | muuda lähteteksti]

Septembris 1918 murdsid prantslased, serblased, britid, itaallased ja kreeklased läbi Makedoonia rinde ning tsaar Ferdinand oli sunnitud rahu paluma. Stambolijski eelistas demokraatlikke reforme, mitte revolutsiooni. Revolutsionääride peatamiseks veenis ta Ferdinandi oma poja Boris III kasuks troonist loobuma. Revolutsionäärid suruti maha ja armee saadeti laiali. Neuilly rahuga (novembris 1919) kaotas Bulgaaria oma Egeuse mere rannikuala Kreekale ja peaaegu kogu Makedoonia territooriumi uuele Jugoslaavia kuningriigile ning pidi Dobrudža tagasi Rumeenia kuningriigile andma (vaata ka Dobrudža, Bulgaaria Läänealad, Lääne-Traakia). Valimised 1920. aasta märtsis andsid Agraarparteile suure enamuse ja Stambolijski moodustas Bulgaaria esimese tõeliselt demokraatliku valitsuse.

Kuigi Bulgaaria ei kaotanud suuri territooriume, oli rahvas jälle raskelt võidelnud mittemillegi eest. Kaotatud territooriume, eriti Dobrudžat ja Makedooniat, peeti Bulgaaria lahutamatuks osaks ja surve nende tagasivallutamiseks muutus lõpuks saatuslikuks kinnisideeks, mis ajas riigi Saksamaa käte vahele. Kuid erinevalt teisest lüüasaanud Ida-Euroopa riigist, Ungarist, jätkas Bulgaaria sisuliselt sama valitsusega kui enne.

Stambolijski seisis silmitsi suurte sotsiaalsete probleemidega, riik oli ikka veel vaene maa, kus elasid enamasti talupoegadest väikemaapidajad. Bulgaariat koormasid suured sõjareparatsioonid Jugoslaaviale ja Rumeeniale ning see pidi tegelema põgenike probleemiga, kui Bulgaaria-meelsed makedoonlased pidid Jugoslaavia Makedooniast lahkuma. Sellest hoolimata suutis Stambolijski läbi viia palju sotsiaalseid reforme, kuigi vastuseis tsaarilt, suurmaaomanikelt ja palju väiksema kuid siiski mõjuka armee ohvitseridelt oli võimas. Veel üks kibe vaenlane oli Sisemine Makedoonia Revolutsiooniline Organisatsioon (VMRO), mis eelistas Makedoonia Bulgaariale tagasivallutamiseks sõda. Seistes silmitsi sellise hulga vaenlastega, asus Stambolijski liitu Bulgaaria Kommunistliku Parteiga ja avas suhted Nõukogude Liiduga.

Sõdadevaheline Bulgaaria oli majanduslikust seisukohast väga mahajäänud. Rasketööstus oli peaaegu olematu suurte loodusvarade puudumise tõttu ja olemasolev koosnes peaaegu eranditult tekstiilitööstusest ja käsitööst. Isegi need vajasid ellujäämiseks ulatuslikke kaitsetolle. Mõned loodusvarad olid olemas, kuid halvad ühendusteed tegid nende kasutuselevõtu võimatuks ja peaaegu kõiki tähtsaid tööriistu imporditi. Farmimasinad ja kunstväetised olid peaaegu ennekuulmatud. Põllumajandustooted olid peaaegu ainsad asjad, mida Bulgaaria eksportida sai ja pärast 1929. aastat muutus see väga raskeks.

Bulgaaria oli õnnelik kohaliku suurmaaomanike klassi puudumise pärast, kuna ajalooliselt olid kõik suurmaaomanikud olnud türklased, kes pärast iseseisvumist aastal 1878 välja saadeti. Sellisena oli Bulgaaria põllumajandus peaaegu täielikult väikemaaomanike ja talupoegade oma. Maavaldused olid väikesed ja peaaegu eranditult alla 50 aakri, kuid nad töötasid pingsalt ja isegi väikseimad 5-aakrised majapidamised tootsid sageli saaki turul müümiseks. Bulgaaria talupoegadel oli ajaloolistel põhjustel ka parem tööeetika, kui nende kolleegidel Rumeenias või Ungaris. Türklastest maaomanikud olid vanadel aegadel sageli julmad ja pahelised, kuid nad vaevusid ka harva oma valdusi külastama. Ja kuna nad tavaliselt nõudsid talupoegadelt maksu raha või saagi, mitte töö kujul, lõi see lisastiimuli tugevalt töötada, mis mujal Ida-Euroopas puudus.

Nagu mujal Ida-Euroopas, kasvatasid Bulgaaria talupojad traditsiooniliselt teravilja oma maaomanikele, mida pärast sõda ei olnud konkurentsi tõttu Ameerika Ühendriikide ja Lääne-Euroopaga võimalik tõhusalt turustada. Kuid nad suutsid kergesti ümber lülituda aiakultuuridele ja tubakale, erinevalt teistest riikidest, kus talupojad kannatasid raskemini jätkuva sõltuvuse tõttu maisist ja nisust.

Olles palju edukam, kui ülejäänud Ida-Euroopa, kannatas Bulgaaria põllumajandus ikka veel mahajäänud tehnoloogia pärast ja eriti maapiirkondade ülerahvastatusest ja hajutatud maatükkidest (talupoegade traditsioonilise tava tõttu jagada oma maa võrdselt kõigi poegade vahel). Ja kogu põllumajanduslik eksport kannatas suure depressiooni alguse tõttu. Teisest küljest tähendas vähearenenud majandus, et Bulgaarial oli vähe probleeme võlgade ja inflatsiooniga. Veidi alla poole tööstusest kuulus välisfirmadele, erinevalt ligikaudu 80% Rumeenia tööstusest.

Kuna rahvastik oli 85% etnilised bulgaarlased, oli suhteliselt vähe sotsiaalseid tülisid peale konflikti rikaste ja vaeste vahel. Enamus Sofia asukaid säilitas tihedad sidemed maapiirkondadega, kuid see ei hoidnud ära lõhet talupoegade ja linnaklassi vahel (s.o Sofia versus keegi teine), kuigi veidi oli ka tahtlikku manipuleerimist poliitikute poolt, kes püüdsid ära kasutada talupoegade traditsioonilist umbusaldust "linnavurlede" suhtes. Aga enamasti oli see tingitud tülist valitsejate ja valitsetavate vahel. Umbes 14% rahvastikust olid moslemid, peamiselt türklased (s.o maaomanike klassi riismed), kuid ka käputäis niinimetatud "pomakke" (etnilised bulgaarlased, kes praktiseerisid islamit). Moslemid olid võõrandunud domineerivatest õigeusklikest nii religioossetel kui ka ajaloolistel põhjustel. Nad ei rõhunud vähemuste õigustele ega püüdnud luua omi koole ning selle asemel ei küsinud midagi muud, kui et nad jäetaks omaette omi asju ajama. Bulgaaria valitsus kohustus hea tahte märgiks aitama neil tagasi Türki minna.

Võrreldes majandusega oli Bulgaaria haridussüsteem väga edukas ja vähem kui pooled elanikud olid kirjaoskamatud. Nõutav oli kaheksa aastat kooliharidust ja üle 80% lastest käis koolis. Vähestele õpilastele, kes läksid keskkooli, põhinesid kõrgkoolid saksa gümnaasiumil. Kohtukolledžisse tahtjatele korraldati vastuvõtukonkursse ning Bulgaarias oli lisaks Sofia ülikoolile arvukalt tehnilisi ja erikoole. Paljud Bulgaaria üliõpilased läksid ka välismaale, peamiselt Saksamaale ja Austriasse (haridussidemed Venemaaga lõppesid aastal 1917). Üldiselt jõudis haridus alamklassideni rohkem, kui kusagil mujal Ida-Euroopas, kuid puudusena all liiga palju üliõpilasi vabades kunstides ja teistes abstraktsetes asjades kraadi nõutamas ja ei leidnud tööd mujal, kui valitsusbürokraatias. Paljud neist kaldusid Bulgaaria Kommunistliku Partei poole.

Bulgaaria valitsusel oli enamiku konstitutsiooniliste monarhiatega sama puudus, mis ei tõmmanud selget joont kuningavõimu ja parlamendivõimu vahele. 1879. aasta põhiseadus oli mõeldud võimu viimase kätte andmiseks, kuid võimaldas piisavalt targal monarhil siiski valitsusaparaadi üle kontrolli saavutada. Nii juhtus riukaliku tsaari Ferdinandiga, kes sunniti siiski troonist loobuma pärast järjestikusi kaotusi Balkani sõdades ja Esimeses maailmasõjas. Troonile järgnes tema poeg Boris, kuid noor kuningas ei saanud asendada oma isa võimu, mida see oli ehitanud aastakümneid läbi intriigide. Seetõttu hakkas parlament domineerima pärast seda, kui Boris nimetas Aleksandăr Stambolijski peaministriks. Stambolijski Agraarpartei domineeris varsti parlamendis üle poole kohtadega. Ülejäänud kohad võttis Bulgaaria Kommunistlik Partei, mis (huvitaval kombel) oli riigi teiseks suur poliitiline partei ja ainus muu, millel oli mingi tähtsus (oli kümmekond väiksemat parteid, kuid neil ei olnud esindust parlamendis või mingitki tähtsust). Agraarpartei esindas peamiselt talupoegi ja eriti neid, kes olid valitsusega Sofias rahulolematud Ferdinandi valitsusajast saati, kui valitses ulatuslik korruptsioon ja talupoegadelt raha varastamine. Samal ajal, kui suurem osa Bulgaaria alamklassidest toetas Makedoonia annekteerimist, olid nad rahulolematud kahes edutus sõjas tekkinud suurest verevalamisest selle tagasivõtmiseks. Tõepoolest veetis Stambolijski sõja-aastad tegelikult vanglas homa hääleka kriitika pärast selle suhtes. BKP koosnes peamiselt intelligentsist ja linna palgatöölistest, kuid selle peamine koosseis oli vaesed talupojad ja muud vähemused. AP esindas aga jõukamaid talupoegi. Sellises kliimas ruttas Stambolijski aastal 1920 vastu võtma maareformi, mille eesmärk oli tükeldada mõned riigimaad, kirikumaad ja rikkamate talupoegade valdused. Ettearvatavalt andis see talle ulatuslikku toetust ja sundis BKP AP-ga liitu peamiselt hääle saamiseks parlamendis.

Kuid Stambolijski oli veendunud antikommunist ja püüdis luua rahvusvahelist liikumist marksismiga võitlemiseks. See oli tema niinimetatud "Roheline internatsionaal", vastuseks kommunistlikule "Punasele internatsionaalile". Ta reisis Ida-Euroopa pealinnadesse, kuulutades oma vaateid talupoegade liidust. Kuid hädad algasid siis, kui ta püüdis seda levitada Jugoslaavias, riigis, milles olid Bulgaariaga väga sarnased tingimused (s.o väga vähe tööstust ja palju kommuniste). Stambolijski oli Belgradi teretulnud, kuna toetas Makedoonia probleemile rahumeelset lahendust. Ta soovis ka kõigi Ida-Euroopa slaavi rahvaste suurde Jugoslaavia konföderatsiooni ühendamist. Kuid kodus sattus ta hätta sõjaka IMRO fraktsiooni tõttu. Paljud Makedoonia juhid elasid pärast nurjunud 1903 mässu Osmanite riigi vastu Sofias ja nüüd olid nendega ühinenud teised, kes põgenesid Jugoslaavia valitsuse eest (mis säilitas ametliku seisukoha, et makedoonlased olid etnilised serblased). Kuna Bulgaaria oli pärast Esimest maailmasõda sunnitud piirama oma relvajõudude suurust, saavutasid IMRO juhid kontrolli suure osa piirialade üle Jugoslaaviaga.

Märtsis 1923 sõlmis Stambolijski Jugoslaaviaga kokkuleppe, tunnistades uut piiri ja lubades VMRO mahasurumist. See päästis valla rahvusliku reaktsiooni ja 9. juunil toimus IMRO poolt korraldatud riigipööre pärast seda, kui AP saavutas sama aasta valimistel 87% parlamendikohtadest. Bulgaaria valitsus võis vastupanuks koondada vaid käputäie vägesid ja veel hullem oli Stambolijski koondatud relvadeta talupoegade jõuk. Vaatamata sellele puhkes Sofia tänavatel kaos ja õnnetu peaminister lintšiti lisaks relvastamata talupoegade ründamisele. Kogu asi kahjustas tõsiselt Bulgaaria rahvusvahelist mainet. Võimu võttis Aleksandăr Cankovi parema tiiva valitsus, teda toetasid tsaar, armee ja VMRO, kes korraldas Valge terrori agraarparteilaste ja kommunistide vastu. Kommunistide juht Georgi Dimitrov põgenes Nõukogude Liitu. Pärast teist kahest nurjunud katsest tsaari elu kallale aastal 1925 pommirünnakus Sofia toomkirikus (esimene katse leidis aset Arabakonaki mäekurus) toimusid metsikud repressioonid. Kuid aastal 1926 veenis tsaar Cankovit tagasi astuma ja ametisse asus Andrej Ljapčevi palju mõõdukam valitsus. Välja kuulutati amnestia, kuigi kommunistid jäid keelatuks. Agraarparteilased reorganiseerusid ja võitsid Nikola Mušanovi juhtimisel 1931. aasta valimised.

Just siis, kui poliitiline stabiilsus oli taastatud, tabasid Bulgaariat suure depressiooni kõik tagajärjed ja sotsiaalsed pinged kasvasid taas. Mais 1934 toimus veel üks riigipööre, agraarparteilased suruti taas maha ja loodi Kimon Georgievi autoritaarne režiim, mida toetas tsaar Boris. Aprillis 1935 võttis Boris ise võimu, valitsedes nukupeaministrite Georgi Kjoseivanovi (1935–1940) ja Bogdan Filovi (1940–1943) kaudu. Tsaari režiim keelas kõik opositsiooniparteid ja viis Bulgaaria liitu natsistliku Saksamaa ja fašistliku Itaaliaga. Kuigi Balkani pakti sõlmimine aastal 1938 taastas head suhted Jugoslaavia ja Kreekaga, jätkas territoriaalne küsimus hõõgumist.

Bulgaaria Teises maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Bulgaaria Teises maailmasõjas.

Seistes silmitsi sissetungiga, triivis Bulgaaria Filovi valitsusajal Teise maailmasõtta. 7. septembril 1940 sai Bulgaaria Lõuna-Dobrudža tagastamisega Rumeenia kuningriigi poolt altkäemaksu. Seda tehti Saksamaa diktaatori Adolf Hitleri korraldusel ja viidi ellu Craiova lepinguga.

Bulgaaria Teise maailmasõja ajal.

Saksa-Itaalia Balkani kampaania[muuda | muuda lähteteksti]

1. märtsil 1941 allkirjastas Bulgaaria ametlikult Kolmikpakti, saades Natsi-Saksamaa, Jaapani impeeriumi ja Itaalia kuningriigi liitlaseks. Saksa väed sisenesid riiki, et ette valmistada Saksamaa sissetungid Kreeka kuningriiki ja Jugoslaavia Kuningriiki. Kui Jugoslaavia ja Kreeka olid alistatud, lubati Bulgaarial okupeerida kogu Kreeka Traakia ja suurem osa Makedooniast. Bulgaaria kuulutas Suurbritanniale ja Ameerika Ühendriikidele sõja, kuid seisis vastu Saksamaa survele kuulutada sõda Nõukogude Liidule, kartes venemeelseid tundeid riigis.

Augustis 1943 suri tsaar Boris äkitselt pärast naasmist Saksamaalt (võib-olla mõrvati, kuid seda ei ole kunagi tõestatud) ja tema järglaseks sai kuueaastane poeg Simeon II. Võimu hoidis regentide nõukogu, mida juhtis noore tsaari onu, prints Kirill. Uus peaminister Dobri Božilov oli enamaltjaolt Saksa marionett.

Vastupanu sakslastele ja Bulgaaria režiimile laienes aastaks 1943, seda koordineerisid peamiselt kommunistid. Üheskoos agraarparteilaste, keda nüüd juhtis Nikola Petkov, sotsiaaldemokraatide ja isegi paljude armeeohvitseridega asutasid nad Isamaarinde. Partisanid tegutsesid mägises läänes ja lõunas. Aastaks 1944 oli selge, et Saksamaa kaotab sõja ja režiim hakkas otsima väljapääsu. Božilov astus mais tagasi ja tema järglane Ivan Bagrjanov püüdis korraldada läbirääkimisi lääneliitlastega.

Vahepeal, 1943. aasta lõpul ja 1944. aasta algul pommitas pealinna Sofiat Liitlaste õhuvägi, hiljem korraldati reide teistele suurtele linnadele. Kuid Nõukogude armee lähenes kiiresti Bulgaariale.

Ühepoolne väljumine sõjast[muuda | muuda lähteteksti]

1944. aasta augustis teatas Bulgaaria oma ühepoolsest sõjast väljumisest ja palus Saksa vägedel lahkuda: Bulgaaria väed toodi kiiruga Kreekast ja Jugoslaaviast välja. Septembris ületasid nõukogulased põhjapiiri. Valitsus, lootusetuna Nõukogude okupatsiooni vältimiseks, kuulutas Saksamaale sõja, kuid nõukogulased ei lasknud end takistada ja 8. septembril kuulutasid nad sõja Bulgaariale – mis seega leidis end mõne päeva jooksul olevat sõjas nii Saksamaa kui ka Nõukogude Liiduga. 16. septembril sisenes Nõukogude armee Sofiasse.

Kommunistlik riigipööre[muuda | muuda lähteteksti]

Isamaarinne asus Sofias ametisse pärast riigipööret, luues endise valitseja Kimon Georgievi juhtimisel laia koalitsiooni ning kaasates sotsiaaldemokraate ja agraarparteilasi. Rahulepingu tingimustel võis Bulgaaria säilitada Lõuna-Dobrudža, kuid loobus ametlikult kõigist nõuetest Kreeka ja Jugoslaavia territooriumile. 150 000 bulgaarlast saadeti Kreeka Traakiast välja. Kommunistid võtsid alguses uues valitsuses teadlikult väikese rolli, kuid Nõukogude esindajad olid tegelik võim riigis. Loodi kommunistide kontrollitav rahvamiilits, mis ahistas ja hirmutas mittekommunistlikke parteisid.

1. veebruaril 1945 oli Bulgaarias näha uut võimuolukorda, kui regent prints Kiril, endine peaminister Bogdan Filov ja sadu teisi vana režiimi ametnikke vahistati süüdistatuna sõjakuritegudes. Juunis hukati Kirill ja teised regendid, 22 endist ministrit ja palju muid. Septembris 1946 kaotati referendumil monarhia ja noor tsaar Simeon saadeti pagulusse. Kommunistid võtsid nüüd avalikult võimu, Vasil Kolarov sai presidendiks ja Dimitrov sai peaministriks. Lubatud vabu valimisi võltsiti jultunult ja opositsioon boikoteeris neid. Agraarparteilased keeldusid koostööst uue režiimiga ja juunis 1947 nende juht Nikola Petkov vahistati. Vaatamata tugevatele rahvusvahelistele protestidele hukati ta septembris. See tähistas kommunistliku režiimi lõplikku loomist Bulgaarias.

Next.svg Pikemalt artiklis Bulgaaria Rahvavabariik.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]