Süütegu

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Süütegu (inglise keeles offence) on süüliselt toime pandud õigusvastane tegu, mis vastab süüteokoosseisule.

Eesti karistusõiguses on süütegu karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud karistatav tegu.[1]  

Süüteomõiste formaalne ja materiaalne määratlus[muuda | muuda lähteteksti]

Formaalses mõttes on süütegu selline tegu, mis on seaduse järgi karistatav ehk seaduses sätestatud süüteona. Formaalne on süüteomõiste õigusdogmaatiline ehk normide tõlgendamise tasand. Seadusandja on loonud süüteo elementide vahel süsteemi.[2]

Eesti karistusõiguses on kasutusel süüteo formaalne määratlus.

Materiaalselt on süütegu määratletud selle põhjal, kuidas seda mingis kindlas õiguskorras mõistetakse ehk milline on karistatava teo olemus. Seejuures on seadusandja peamisteks küsimusteks, millist tegu kriminaliseerida ning kas kajastada materiaalset määratlust ka seaduses.[2]

Deliktistruktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Et hinnata, kas teo tegija on pannud toime süüteo ning kas ta on selle eest vastutav, on kasutusel deliktistruktuuride skeemid. Deliktistruktuuride puhul läbitakse kõik astmed järjest ning inimest saab süüteo eest vastutusele võtta ainult juhul, kui kõigil astmetel jõutakse jaatava tulemuseni. Kui mõnel astmel saadakse eitav vastus, siis skeemil edasi ei liiguta ning kontroll lõpetatakse.[3]

Kolmeastmeline deliktistruktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Deliktistruktuuridest on peamiselt kasutusel kolmeastmeline deliktistruktuur, mis koosneb koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süü astmest. Tegu on koosseisupärane, kui see vastab karistusseadustiku või muu seaduse järgi karistatava teo kirjeldusele[4], õigusvastane, kui ei esine õigusvastasust välistavaid asjaolusid, ning süüline, kui inimene on süüvõimeline ja puuduvad süüd välistavad asjaolud.[5] Sellisel kujul vastab kolmeastmeline deliktistruktuur praegu kasutusel olevale süüteomõistele.[6]

Kolmeastmeline deliktistruktuur on laialdaselt kasutusel üle maailma. Enamikus Mandri-Euroopa piirkondades, aga ka Lõuna-Koreas ja Jaapanis, on Saksamaa karistusõiguse eeskujul kasutusele võetud finalistlik süüteomõiste.[7]

Muud deliktistruktuurid[muuda | muuda lähteteksti]

Peale kolmeastmelise deliktistruktuuri on ajaloos kasutatud veel kahe- ja neljaastmelisi deliktistruktuure.

  • Kaheastmeline deliktistruktuur koosneb ebaõiguse ja süü astmest. Ebaõiguse astme puhul on koosseis ja õigusvastasus kokku pandud, sest paljudes koosseisudes esinevad need koos, mistõttu on nende kahe eraldamine ebavajalik.[8]
  • Neljaastmeline deliktistruktuur koosneb peale koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süü astmest ka kriminaalvastutuse astmest. Sellel astmel leitakse, kas süüteo toimepanijat on vaja vastutusele võtta, ehk tehakse vahet teo süülisuse ja karistatavust eeldava süülisuse astmel.[9]

Eesti[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis oli kuni 2001. aastani nõukogude kriminaalõigusest tulenevalt kasutusel neljaastmeline deliktistruktuur.[10]

Alates 6. juunist 2001, kui Riigikogu võttis vastu praegu kehtiva karistusseadustiku, on ka Eestis kasutusel mandrieuroopalik finalistlik süüteomõiste ehk kolmeastmeline deliktistruktuur, mis on sätestatud karistusseadustiku § 2 lõikes 2. Lisaks on karistusseadustiku 2. peatükk üles ehitatud vastavalt kolmeastmelisele deliktistruktuurile.[11]

Süütegude jagunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti karistusõiguses jagunevad süüteod oma raskuse poolest kuri- ja väärtegudeks. Kuriteod jagunevad veel omakorda I ja II astme kuritegudeks. Kuritegude eest määratakse karistuseks rahaline karistus või vangistus ja väärteo eest arest, sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine või rahatrahv vastavalt trahviühikutele.[11] Kuriteokoosseisud on kodifitseeritud süüteokoosseisud ehk koondatud kõik karistusseadustikku, väärteokoosseisud on aga kodifitseerimata.[12]

Põhikaristusõiguslikke ehk karistusseadustikus sätestatud süütegusid on 17 liiki:[12]

Väljaspool karistusseadustikku sätestatud süüteod on harukaristusõiguslikud. Kui põhikaristusõiguses esineb nii väär- kui ka kuritegusid, siis harukaristusõiguses on eranditult ainult väärteod. Näiteks liiklusseaduse järgi karistatava süüteo puhul on tegemist väärteoga.[12]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Karistusseadustik". (§ 3 lg 1). Riigi Teataja, I, 21.05.2021, 9.
  2. 2,0 2,1 Jaan Sootak (2018). Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura. Lk 161. 
  3. Jaan Sootak (2018). Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura. Lk 170. 
  4. "Karistusseadustik". (§ 12 lg 1). Riigi Teataja, I, 21.05.2021, 9.
  5. Jaan Sootak (2018). Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura. Lk 372. 
  6. Jaan Sootak (2018). Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura. Lk 164. 
  7. Jaan Sootak (2018). Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura. Lk 169. 
  8. Jaan Sootak (2018). Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura. Lk 166. 
  9. Jaan Sootak (2018). Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura. Lk 167. 
  10. Jaan Sootak. "Süüvõime karistusseadustikus". Juridica, 2002/2.
  11. 11,0 11,1 11,2 "Karistusseadustik". Riigi Teataja, I, 21.05.2021, 9.
  12. 12,0 12,1 12,2 Jaan Sootak (2018). Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura. Lk 46.