Johannese ilmutuse raamat

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Johannese ilmutus)
Jump to navigation Jump to search
Uue Testamendi raamatud
Papüürus 46 manuskript, üks vanimaid säilinud Uue Testamendi manuskripte
Evangeeliumid
Matteuse · Markuse · Luuka · Johannese
Teod
Apostlite teod
Kirjad
Roomlastele
1. korintlastele · 2. korintlastele
Galaatlastele · Efeslastele
Filiplastele · Koloslastele
1. tessalooniklastele · 2. tessalooniklastele
1. Timoteosele · 2. Timoteosele
Tiitusele · Fileemonile
Heebrealastele · Jaakobuse
1. Peetruse · 2. Peetruse
1. Johannese · 2. Johannese · 3. Johannese
Juuda kiri
Apokalüpsis
Johannese ilmutus
Seitse pasunat ja apokalüpsis. Bambergi apokalüpsis. Reichenau käsikiri, 1000–1020

Johannese ilmutuse raamat (lühend Ilm) on Uue Testamendi viimane raamat, mis koosneb evangelist Johannesele antud jumalikest ilmutustest. See on ainuke apokalüptiline raamat Uue Testamendi kaanonis ning seepärast on Johannese ilmutusraamatul keskne koht kristlikus eshatoloogias.

Johannese ilmutus kõneleb Jeesuse kui Kristuse lõplikust võidust kõigi jumalavastaste jõudude üle. Johannes annab jumaliku ilmutuse edasi nägemuste, numbrimüstika, varjunimede ja sümbolite kaudu. Raamat lõpeb kirjeldusega taevast, kus Jumal ja tema rahvas on üks ning kõik valu ja kurjus on igaveseks kadunud.

Ilmutuse raamatu kanoonilise kuuluvuse üle on kirikuisad ja teoloogid palju vaielnud. Paljud autorid on püüdnud raamatus esitatud sümboleid lahti mõtestada, kuid ühtset üldtunnustatud tõlgendust ei ole saavutatud. Samuti on levinud katsed raamatu kirjelduste alusel välja arvutada, millal saabub maailma lõpp.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatu nimi tuleneb selle esimesest sõnast: apokalypsis, mis tõlgituna kreeka keelest tähendab 'ilmutust'. Johannese ilmutuse ladinakeelne nimi on "Apocalypsis Ioannis", kreekakeelne nimi "ἀποκάλυψις" (apokalypsis).

Autorlus[muuda | muuda lähteteksti]

Johannese ilmutuse autorina nimetatakse tekstis endas Johannest[1], kuid Johannese ajalooline ja teoloogiline identiteet jääb lahtiseks. Raamatu kirjutamise ajal oli Johannes väga levinud nimi ja ka Uues Testamendis endas esineb mitmeid Johanneseid. Raamatus toodud kirjelduse järgi "Mina, Johannes, teie vend ja kaasosaline viletsuses ja kuningriigis ja kannatlikkuses Jeesuses"[2] on võimatu kindlalt öelda, millise Johannesega on tegu. 2. sajandist pärit varakristliku traditsiooni järgi on autor apostel Johannes, kes oli ka üks Jeesuse 12 õpilasest.[3] Ilmutuse raamatu apostellik päritolu ei põhine mitte ajaloolistel tõestustel, vaid dogmaatilistel kaalutlustel: kui raamatu autor on apostel, siis on tagatud teose kanoonilisus.[3] Ilmutuse apostellikus päritolus pole teoloogid ühel meelel. Ilmutuse raamatu põhjal pole võimalik öelda kindlalt muud, kui et tegu on juudi päritolu kristliku prohvetiga.[4] Johannese täpne identiteet on jätkuvalt teadmata ja tänapäevased uurijad nimetavad teda tihti Johanneseks Patmoselt.

Toimumispaik ja aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Johannese ilmutuse raamatu kirjutamise aeg ja paik on hästi kindlaks määratav, sest see sisaldub teoses endas. Teos on kirjutatud Väike-Aasias Pátmose saarel[5] Rooma keiser Domitianuse (81-96) valitsusaja lõpul. Ilmutuse raamatu päritolu 1. sajandi Väike-Aasiast kinnitab ka teoses olev sündmuste kirjeldus.[3]

Žanr[muuda | muuda lähteteksti]

Johannese ilmutus on ainuke raamat Uues Testamendis, mida saab liigitada apokalüptilise kirjanduse hulka. Raamatus on kasutatud ohtralt nägemusi, sümboleid ja allegooriaid, eriti just tuleviku sündmustele viidates.[6]

Sisu ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes ilmutusraamatut kirjutamas, Kreeka ikoon 17.-18. sajandist
Ilmutuse raamatu esilehe illustratsioon Karolingide dünastia aegsest Frangi piiblist (Rheims, ca 870-875, avastamiskoha järgi tuntud kui San Paolo fuori le Mura piibel)
  • Esimene nägemus Jeesus Kristusest
    • Johannese ilmutuse sissejuhatus (1:1-3)
    • Tervitused (1:4-8)
    • Nägemus Inimese Pojast (1:9-20)
  • Kirjad seitsmele Väike-Aasia kogudusele
  • Esimene seeria nägemusi
    • Nägemus taevasest jumalateenistusest (4:1-11)
    • Nägemus eluraamatust ja Tallest (5:1-14)
    • Kuue pitseri avamine (6:1-17)
    • Nägemus pitseriga märgitutest (7:1-17)
    • Seitsmes pitser avatakse (8:1)
    • Seitsme pasuna puhumine (8:2-5)
    • Esimesed neli inglit puhuvad pasunat 8:6-13
    • Viies ingel puhub pasunat (9:1-12)
    • Kuues ingel puhub pasunat (9:13-21)
    • Nägemus võimsast inglist ja eluraamatust (10:1-11)
    • Kahest tunnistajast (11:1-19)
  • Teine seeria nägemusi
    • Nägemus naisest ja lohest (12:1-18)
    • Nägemus kahest metsalisest (13:1-18)
    • Nägemus Tallest ja lunastatutest (14:1-13)
    • Ilmamaa on küps lõikuseks (14:14-20)
    • Nägemus seitsmest raevukausist ja seitsmest nuhtlusest (15:1-8)
    • Nägemus seitsmest raevukausist ja seitsmest nuhtlusest (16: 1-21)
    • Nägemus hoorast ja metsalisest (17:1-18)
    • Nägemus Paabeli langemisest (18:1-24)
    • Võidurõõm taevas ja Talle pulmad (19:1-21)
  • Tuhandeaastane rahuriik. Uus taevas ja maa.
    • Tuhandeaastasest rahuriigist (20:1-6)
    • Lõplikust võidust Saatana üle (20:7-10)
    • Viimsest kohtust (20:11-15)
    • Nägemus uuest taevast ja uuest maast (21:1-8)
    • Nägemus uuest Jeruusalemmast (21:9-27)
    • Nägemus uuest Jeruusalemmast (22:1-5)
    • Issand Jeesus tuleb varsti (22:6-21)

Ilmutuse raamatu tõlgendused[muuda | muuda lähteteksti]

Ilmutuse raamat on oma olemuselt äärmiselt sümboolne ja selle tõttu on mitmeid viise selle sisu tõlgendamiseks. Tõlgendamise viisidest on teoloogiliselt välja kujunenud neli põhilist: idealistlik, minevikuline, ajalooline ja futuristlik viis.

Idealistlik tõlgendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Idealistid usuvad, et Ilmutuse raamatus ei viidata ühelegi ajaloolisele sündmusele, vaid tegu on ajatu allegooriaga, mis seletab hea ja kurja vahelist konflikti. Ilmutuse raamatu kirjeldused on selleks, et aidata kristlasi igapäevase spirituaalse võitluses, mis pidevalt mõjutab kirikut.

Selline tõlgendamise viis pärineb Aleksandria katehheetilisest koolkonnast, mille esindajad Origenes ja Aleksandria Clemens väitsid, et Johannese ilmutusraamatu sisu saab avada ainult allegoorilise tõlgendamise kaudu. Sellel lähenemisel pole palju tõsiseid toetajaid, kuna see viis annab liiga palju erinevaid tõlgendamise meetodeid, mis ei paku ühist lahendust.[7]

Minevikuline tõlgendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Minevikuline tõlgendamine üritab kõik Ilmutuse raamatu tegevused peale viimaste sündmuste, viia tagasi esimese sajandi sündmustele. Sellise tõlgendamise põhjenduseks viidatakse, et Ilmutuse autor oli koos teiste kristlastega tagakiusamiste käes, seega on Ilmutus sümbolistlik kirjeldus 1. sajandil toimunud kristlaste tagakiusamistest.[7]

Ajalooline tõlgendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalooline tõlgendamine üritab Ilmutuse tegevustiku kaardistada läbi ajaloo, alustades varakristlikust ajast ja lõpetades viimsepäevaga. Tõlgendamine määratleb kindlatele ajaloolistele perioodidele ja sündmustele vasted Ilmutuse raamatust. Selline ajalooline lähenemine lubab luua ajajoone, mis näitab, millal hakkavad lähenema viimsepäeva sündmused.[7]

Futuristlik tõlgendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Futuristlik tõlgendus näeb enamikku Ilmutuse raamatu sisust tuleviku ettekuulutusena, mis on alles täide minemas. Selline tõlgendamine lubab tekstile läheneda lihtsalt ja sõnasõnaliselt ning on selle järgijate arvates ainuke terviklik ja õige hermeneutiline lähenemine.[7]

Seosed Vana Testamendiga[muuda | muuda lähteteksti]

Ilmutuse raamatus on kõigist Uues Testamendi raamatutest kõige rohkem viiteid Vanale Testamendile. Siiski ei sisaldu Ilmutuse raamatus ühtegi kindlat tsitaati Vanast Testamendist, vaid kõik viited on esitatud allusioonidena. Viiteid Vanale Testamendile esineb ka teistes Uue Testamendi raamatutes, kuid võrreldes teiste raamatutega ei viita Ilmutuse raamat mitte Moosese raamatutele, vaid peamiselt Psalmidele, Jesajale ja Hesekielile.[8] Selliste allusioonide kasutamist on tõlgendatud kui sidususe näitamist Jumala uue ja vana lepingu vahel, mis näitab, et Uus Testament ei kustuta Vana Testamenti, vaid laiendab seda.[9]

Ilmutuse raamat eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene eestikeelne piiblitõlge avaldati 1686: lõunaeestikeelne "Wastne Testament". Seal oli tervikuna olemas ka "Ilmutuse raamat", mis kandis pealkirja "Jahni se Jummala Sönna Oppetaja Awwaldaminne."[10] Esimene terviklik põhjaeestikeelne Piibel ilmus 1739, milles kandis "Ilmutuse raamat" pealkirja "Joannesse Jummala sanna öppetaja Ilmutamisse Ramat".[11] Üks viimaseid eestikeelseid Piibli terviktõlkeid ilmus 1997, selle veebiversioonis kannab raamat pealkirja "Johannese ilmutus".[12][13] 1941. aastal tõlkis ilmutusraamatu üsna uuenduslikku eesti keelde Johannes Aavik[14]. 2010. aastal ilmus Loomingu Raamatukogus Vello Salo ja Indrek Hirve tõlge pealkirjaga "Johannese ilmutus".[15]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ilm 1:1
  2. Ilm 1:9
  3. 3,0 3,1 3,2 E. Lohse. "Uue Testamendi tekkelugu", Tartu: Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, 1994.
  4. Peeter Roosimaa. "Johannese ilmutus: Kuidas seda tõlgendada?", Tartu: Allika Kirjastus, 2017.
  5. Ilm 1:9-11
  6. The Editors of Encyclopaedia Britannica, Revelation to John, 2018 https://www.britannica.com/topic/Revelation-
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 Williams, David M. Eschatology and the Book of Revelation. An Essay, 2008.
  8. S. Moyise The Old Testament in the Book of Revelation Sheffield: Sheffield Academic Press, 1995
  9. Fruchtenbaum, Arnold G. "THE USE OF THE OLD TESTAMENT IN THE BOOK OF REVELATION"
  10. Wastne Testament, 1686, https://www.eki.ee/piibel/index.phptegevus=viewbibletext&showversion=4&showbook=2Jh&done=1#Ilm
  11. Piibli Ramat, 1739 https://www.eki.ee/piibel/index.php?tegevus=viewbibletext&showversion=4&showbook=2Jh&done=1#Ilm
  12. Eesti Piibliselts, "Eestikeelne Piibel" kasutatud 11.04.2018 http://piibliselts.ee/piibel/eestikeelne-piibel
  13. "Johannese ilmutus", piibel.net
  14. Barbi Pilvre. Johannes Aavik ja vaimulik kirjandus. Akadeemia nr 1/1990, lk 48-63, lk 59.
  15. Liina Raudvassar. Johannese ilmutuse uustõlge on mõeldud ettelugemiseks Eesti Kirik, 3. august 2010

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]