Johannese kolmas kiri

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Johannese kolmas kiri on üks Uue Testamendi raamatutest Piiblis (lühend 3Jh). See on lääne traditsioonis Uue Testamendi kaanonis 25. raamat, millele eelneb Johannese teine kiri ja järgneb Juuda kiri. Kirja autor on traditsiooni järgi apostel Johannes, kes on arvatavasti kirjutanud ka esimese ja teise Johannese kirja ning ka Johannese evangeeliumi. Tekst on algselt kirjutatud koinees. Eeldatavasti on Johannese kolmas kiri noorem kui eelnevad kaks kirja, olles ilmselt kirjutatud peatselt pärast 100. aastat.[1] Johannese kolmandast kirjast on salmide arvult Uues Testamendis ja ühtlasi kogu Piiblis lühem raamat vaid Johannese teine kiri.

Pealkiri[muuda | muuda lähteteksti]

Johannese kolmas kiri polnud algselt pealkirjastatud. Traditsiooni järgi nimetati esimeste ajandite jooksul Johannese kolmandat kirja kreeka keeles Γ' Επιστολή Ιωάννη. Vulgatas on kiri pealkirjaga "Epistula III Ioannis".

Ülesehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes kolmas kiri koosneb 1 peatükist, mis jaguneb 15 salmiks. Teksti jagas salmideks Robert Estienne aastal 1551.

Autorsus[muuda | muuda lähteteksti]

Varajasest kirikuajaloost pole Johannese kirjade autorsuse määramisel palju abi, sest Irenaeuse vaade, et kirja autor on apostel Johannes, tundub olevat koheselt muutunud domineerivaks. Kirjas pole Johannest mainitud, vaid nagu ka teises Johannese kirjas on autorina märgitud "vanem". Esimeses kirjas selline tutvustus puudub, mis annab alust kirjade ühises autoris kahtlemiseks.[2] Samas ilmselged sarnasused teise Johannese kirjaga on olemas. Mõlemas kirjas rõhutatakse "tõde" ning mõlemad kirjad räägivad külalislahkusest, kuigi teises kirjas on see valeõpetlastele keelatud ning kolmandas tunnustuseks õigetele.[3] Eelnevast lähtudes pakutakse, et ehk eksisteeris ka teine Johannes, keda tunti Johannes Vanemana, kelle võimalik isik on tänaseni jäänud selgusetuks. Teise Johannese olemasolu justkui toetab 1.sajandi piiskop Papias Hierapolisest, kuid ei ole võimalik kindlalt väita, et Johannes Vanemale viidates ei pidanud ta tegelikult silmas apostel Johannest.[4] Eksisteerib veel ka teooria, mille järgi võis autor olla ka üks apostel Johannese jürgritest.[5]

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes kuulus Jeesus Kristuse 12 apostli hulka, kes tegutses hiljem Jeruusalemma ja Efesose kogudustes. Ajaliselt on keeruline väita, millal kiri täpselt kirjutatud on, sest informatsiooni on väga vähe saadaval. Kuna teist ja kolmandat kirja seostatakse lähedaselt esimese Johannese kirjaga, siis oletatakse, et kirjad on kirjutatud varsti pärast esimest [6] ehk eeldatavasti millalgi pärast aastaid 100–150 Ephesoses, kus Johannes sel ajal peamiselt tegutses[7]. Oma üksteist täiendava sisu poolest on pakutud, et teine ja kolmas Johannese kiri on kirjutatud ja saadetud samal ajal, ent isegi kui selles narratiivis kahelda, on üpris selge, et kirju eraldab üsna väike vahe.[8] Kirja varaseim terviklik tekst on säilinud Codex Sinaiticuse käsikirjas, mis on pärit 4. sajandist. Johannese kolmas kiri puudub assüüria kiriku kaanonist.[9]

Sisu ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]

Kirja teemaks on rändjutlustajate kohtlemine.

Johannes kirjutab oma heale sõbrale Gaiusele, kes on ilmselgelt autorile väga tuttav. Autor kiidab teda, mitte ainut eeskujuliku kristliku elu järgimise eest, vaid ka tema imetlusväärse külalislahkuse eest (1:1-1:6).[10] Johannes oli varem enda esindajatena välja saatnud mõned apostlid, sest kõrge vanuse tõttu polnud Johannes enam ise võimeline oma kirikuid külastama, kes tõid talle uudiseid Diotrefese-nimelisest mehest. Diotrefes aga polnud valmis külalisi vastu võtma ning takistas ka oma kiriku liikmetel seda teda, ähvardades nad kogudusest välja visata. Diotrefes keeldub Johannese autoriteeti tunnistamast (1:9), mis loob mulje isiklikust vaenust nende kahe vahel.

Seega kirjutab Johannes Gaiusele, et talle olukorda tutvustada. Johannes kiidab Gaiuse käitumist kontrastina Diotrefese käitumisele ning kinnitab, et kohe kui Jta kirikut külastama tuleb, tegeleb ta ka Diotrefesega. Johannes toob sisse ka kellegi Demeetriose, kes on Johannese poolt kõrgelt tunnustatud isik (1:12), keda ta Gaiusele ka kiidab. Pakutakse, et Demeetrios võis olla üks Gaiust ja hiljem Diotrefesest külastanud misjonäridest, kuid seda peetakse ebatõenäoliseks. Tõenäolisemalt polnud tal nendega mingit pistmist, vaid eeldatakse, et olles Johannese poolt volitatud, saaks ta Diotrefese poolt sarnase kohtlemise osaliseks, kui eelnevad misjonärid. Seega loodab Johannes rohkem Gaiuse enda külalislahkuse peale kui kiriku omale. Võib arvata, et Demeetrios oli ka see isik, kes kirja Gaiusele viis.[11]

Kiri eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Tekst ilmus esmakordselt tervikuna eesti keeles 1686 "Wastses Testamendis" kui "Jahni se Apostli kolmas Rahmat". 1694 Müncheni käsikirjas on kiri pealkirjastatud "Johannesse se Apostli III Ramat" ja 1739 Piiblis "Apostli Joannesse kolmas Ramat."

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Raymond E. Brown. An Introduction to the New Testament. lk. 402
  2. Donald A. Hagner. The New Testament : a historical and theological introduction lk 730
  3. Guthrie, Donald. The New Testament Inroduction. Revised Edition. The Master Reference Collection. lk. 891
  4. Guthrie, Donald. The New Testament Inroduction. Revised Edition. The Master Reference Collection. lk. 862
  5. Guthrie, Donald. The New Testament Inroduction. Revised Edition. The Master Reference Collection. lk. 863
  6. Guthrie, Donald. The New Testament Inroduction. Revised Edition. The Master Reference Collection. lk. 891
  7. Raymond E. Brown. An Introduction to the New Testament. lk. 384
  8. Guthrie, Donald. The New Testament Inroduction. Revised Edition. The Master Reference Collection. lk. 895
  9. Donald Guthrie (1990). New Testament introduction. Downers Grove, Illinois, USA: Intervarsity Press. Lk 882, 885-886
  10. Guthrie, Donald. The New Testament Inroduction. Revised Edition. The Master Reference Collection. lk. 892
  11. Guthrie, Donald. The New Testament Inroduction. Revised Edition. The Master Reference Collection. lk. 892-894