Jaakobuse kiri
Jaakobuse kiri (lühend Jk) on üks Uue Testamendi raamat Piiblis. See on Uue Testamendi kaanonis 20. raamat, millele eelneb Kiri heebrealastele ja järgneb Peetruse esimene kiri. Kirja autor on traditsiooni järgi Jaakobus, kes nimetab ennast lihtsalt "Jumala ja Issanda Jeesuse Kristuse sulaseks", kes kirjutab "kaheteistkümnele hajuvil asuvaile suguharule".[1]
Jaakobus innustab oma kirjas elama järgijaid selle õpetuse järgi, mida nad on Jeesuse sõnast õppinud ja kuulnud. Ta mõistab hukka patte nagu uhkus, hüpokraatia, soosimine ning laimamine, suunates kirja sihtgruppi elama alandlikult Jumala ande nautides, palvetama ja hoiduma pattudest.
Jaakobuse kiri on Uue Testamendi kaanoni seas märkimisväärne, kuna see ei puuduta kordagi teemasid nagu surm, ülestõusmine ega ka Jeesuse jumalikkus. Jeesust mainitakse Jaakobuse kirjas kaks korda: "Issand Jeesus Kristus" ning "meie hiilgav Issand Jeesus Kristus". Kirja eesmärgiks on ka pöörata tähelepanu üldistele käitumisnormidele ning kuidas hoiduda väärast eluhoiakust.[2]
Pealkiri[muuda | muuda lähteteksti]
Jaakobuse kiri polnud algselt pealkirjastatud. Traditsiooni järgi nimetati esimeste sajandite jooksul Jaakobuse kirja kreeka keeles Επιστολή Ιακώβου. Vulgatas on kiri pealkirjaga "Epistula Iacobi".
Autorlus[muuda | muuda lähteteksti]
Kiri on omistatud Jeesuse vennale Jaakobusele ning kirja sihtgrupiks on Palestiinast mujale siirdunud juudikristlased. [3] [4] Osa teolooge on veendunud, et kirja võis koostada mõni Jaakobuse õpilastest. Athanasios lisas Jaakobuse kirja 367 Uue Testamendi kaanonisse, kuid Theodorus Mopsuestiast ja Gaius Marius Victorinus kahtlesid Jaakobuse kirja kanoonilisuses. Mõni teoloog on väitnud, et kirja võis kirjutada juudist autor, mistõttu see võib olla ka kristluse-eelset päritolu kiri. [5]
Piiblis on mainitud nime Jaakobus kuue erineva mehe kohta, Jeesusel oli aga kaks apostlit, kelle nimi oli Jaakobus - Jaakobus, Sebedeuse poeg ja Jaakobus Alfeuse poeg, kuid on ebatõenäoline, et kumbki neist meestest antud kirja kirjutas. Apostlite tegude raamatu kohaselt suri Jaakobus, Sebedeuse poeg aastal 44, mis tähendab, et tema ei saanud antud kirja kirjutaja olla. Jaakobus, Alfeuse poeg, on vähetuntud tegelane, ning selle tõttu võib eeldada, et ka tema ei kirjutanud Jaakobuse kirja, mis kaanonis kajastatud on.
Tõendid näitavad aga, et Jaakobus, Jeesuse vend, kellele Jeesus ennast peale ülestõusmist ilmutas, võis olla Jaakobuse kirja kirjutaja.[6] Jaakobuse kirja kirjutaja kirjeldab end kui "Jumala ja Issanda Jeesuse teenija", mis sarnaneb Juuda kirja algusega, milles kirja kirjutaja kirjeldab end kui "Jumala ja Issanda Jeesuse Kristuse sulane, Jaakobuse vend". Samas Jaakobuse kirja autor tutvustab ennast vaid kui "Jumala ja Issanda Jeesuse Kristuse sulane", märkimata sugulust Jeesusega. Lisaks ei saanud arenenud kreekakeelne tekst olla kirjutatud Jeruusalemma juudi poolt. Küll aga arvavad mõned teoloogid, et kiri võib olla valmis kirjutatud ning hiljem mõne kirjutaja poolt viimistletud.
Jean Calvin omistas kirja autorsuse Alfeuse pojale Jaakobusele. Martin Luther oletas esmalt, et kiri polegi apostlitega seotud, ja keeldus esialgu seda Uue Testamendi kaanonis tunnustamast, kuid hiljem tunnustas kirja siiski kaanoni osana. Melanchton omakorda leidis, et Jaakobuse kirja sõnum pole Pauluse sõnumiga vastuolus ja kiri kuulub Uue Testamendi kaanonisse.
Tekkelugu[muuda | muuda lähteteksti]
Paljud teoloogid leiavad, et Jaakobuse kiri on kirjutatud kas 1. sajandi lõpus või 2. sajandi alguses.
Teised uurijad, nagu näiteks Luke Timothy Johnson, leiavad, et Jaakobuse kiri on märksa varem kirjutatud:
- Jaakobuse kirja analüüsides võib järeldada, et tegu on ühe varem kirjutatud tekstiga Uue Testamendi kaanonis. Selles ei sisaldu ühtegi viidet Jeesuse elu kohta, kuid see sisaldab täpseid viiteid Jeesuse sõnade kohta.[7]
Kui Jaakobuse kiri on kirjutatud Jaakobuse, Jeesuse venna poolt, oleks kiri kirjutatud enne 69. aastat, kirja kirjutamise kohaks oleks sellisel juhul Jeruusalemm.
Kirja varasemad säilinud katkendid sisalduvad 3. sajandist Papüürus 20, Papüürus 23 ja Papüürus 100 manuskriptidelt.
Sisu[muuda | muuda lähteteksti]
Põhilised teemad
Jaakobuse pöörab erilist tähelepanu sellele, et usk Jumalasse, Kristusesse peab väljenduma tegudes. Ilma tegudeta on usk surnud, (külvaja tähendamissõna laenates pole ta vilja kandma hakanud, sest on kas ära kuivanud, umbrohu poolt ära lämmatatud vms.) Lihtsalt teoreetilisest uskumisest ei ole kasu, ”ka kurjad vaimud usuvad ja värisevad”, ütleb Jaakobus. Jumala juurde tulemine, enda puhastamine, Temale alistumine ning Tema juurde jäämine, Temas püsimine, on kristlasele kohaste tegude tegemise aluseks (2:7-10, 1:25).
Teine väga suur teema, millele Jaakobus oma kirjas tähelepanu pöörab, on inimese keel, sõnad. Kes oma keelt ei talitse, selle Jumalateenistus on tühine (1:26), ütleb ta. Samast suust ei tohiks tulla tänu ja sajatamine. Seevastu – kes kõnes ei eksi, see on täiuslik ja suudab talitseda kogu ihu. Selline sobib õpetama ka teisi. Keel on nagu laeva tüür, tänapäevases keeles võiks võrrelda auto rooliga. See juhib meie elu.
Ilmselt oli Jaakobus koguduses palju kokku puutunud liikmete vaheliste sõnasõdadega, tülidega, üksteise mahategemisega, enesest kiitlemisega, kadetsemistega, teiste tagarääkimisega, üksteise pärast ägamisega. Sellest ka nii suur tähelepanu keelele, sõnadele.
Edasi tuleb hulk väiksemaid teemasid, mis heidavad valgust sellele koguduses toimuvale tohuvabohule ning aitavad suunda näidata sellest segadusest välja.
Lõpmatutest tülidest ja riidudest rääkides võrdleb ta maist ja taevast tarkust ning rõhutab, et taevane tarkus ei tülitse, vaid on puhas ja rahulik. (3:17)
Ühtlasi annab ta nõu pigem olla pikameelne, kannatlik ning mitte ägada vendade pärast (5:9).
Ta heidab ette inimeste ebavõrdset kohtlemist (rikas vs vaene) (2.ptk algus).
Ta tuletab koguduse liikmetele meelde, et maise rikkuse tagaajamisele keskendumine, eriti veel ülekohtuste vahenditega, on suur rumalus (5.ptk algus, 4.ptk lõpp).
Ta räägib kiusatustest, nende päritolust, kiusatuste ärakannatamisest ja selle palgast [elukroon] aga ka himule järeleandmisest ning selle tulemusest [surm] (1.ptk 12-16). Ning käsib kuradile vastu seista (4:7).
Jaakobus räägib ka palvetamisest, öeldes et ”Jumal annab kõigile suisa ega tee etteheiteid” (1:5). Samas on võimalik ka ”pahasti paluda” (4:3) – valedel, isekatel motiividel ning sellepärast palvevastuseid mitte saada. Ka kahtlemine/ uskmatus takistab Jumalalt vastuse saamist (1:6-8). Viiendas peatükis toob Jaakobus juurde veel mitmeid näiteid palve jõust, lisades et ”õige inimese vägev palve suudab palju” (5:16b). Sealsamas õhutab ta tänulaule laulma, eksimusi tunnistama ning palvetama haigete tervenemise pärast ning räägib patuste õigele teele tagasi toomisest.
Kuldsalme Jaakobuse kirjast[muuda | muuda lähteteksti]
1.ptk
o 5 Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalalt, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid, ja talle antakse.
o 6 Aga ta palugu usus, ilma kahtlemata, sest kahtleja sarnaneb tuule tõstetud ja sinna-tänna paisatud merelainega. 7 Selline inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt,8 ta on hingelt kaksipidine mees, ebakindel kõigil oma teedel.
o 12 Õnnis see mees, kes ära kannatab kiusatuse; sest kui ta on läbi katsutud, saab ta elukrooni, mille Issand on tõotanud neile, kes teda armastavad.
o 17 Kõik hea and ja kõik täiuslik annetus on ülalt ja tuleb valguse Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju.
o 20 Sest mehe viha ei soeta õigust Jumala ees.
o 23-25 tähendamissõna peeglist ja vabaduse täiusliku käsu sisse kummardades vaatamisest
o 22 Aga olge sõna tegijad ja mitte ükspäinis kuuljad, iseendid pettes.
o 27 Puhas ja laitmatu jumalateenistus Jumala ja Isa ees on see: vaestelaste ja lesknaiste eest hoolitseda nende viletsuses ja hoida ennast maailmast reostamatuna.
2.ptk
o 1-9 vaese ja rikka erapoolik vastuvõtmine koguduses.
o 15 Kui vend või õde on alasti ja neil puudub igapäevane toidus, 16 ja keegi teie seast ütleb neile: "Minge rahuga, soojendage endid ja sööge kõhud täis!", aga te ei anna neile ihu tarbeid, mis on sellest kasu?
o 19 Sina usud, et Jumal on ainus. Sa teed hästi! Ka kurjad vaimud usuvad seda ja värisevad.
o 24 Te näete, et inimene mõistetakse õigeks tegudest ja mitte ükspäinis usust.
o 26 Sest samuti nagu ihu ilma vaimuta on surnud, nõnda ka usk ilma tegudeta on surnud.
3.ptk
o 1 Mu vennad, ärgu püüdku paljud saada õpetajaiks, sest te teate, et me saame seda suurema nuhtluse.
o 2b Kui keegi kõnes ei eksi, siis ta on täiuslik mees ja võib ka talitseda kogu ihu.
o 3-5 keel juhib inimest nagu tüür laevu, nagu valjad hobust, väike tuli võib süüdata metsa.
o 6-8 keel on süüdatud põrgust, süütab põlema eluratta, reostab kogu ihu.Metselajaid suudab inimene talitseda, aga keelt mitte.
o 10 Samast suust lähtuvad tänu ja sajatus! Nii ei tohi olla, mu vennad!
11 Kas allikas samast soonest keedab välja magusat ja mõru vett?
12 Ega viigipuu, mu vennad, või kanda õlimarju või viinapuu viigimarju?...
o 13 Kes teie seas on tark ja arusaaja? Näidaku see oma hea eluviisiga oma tegusid targas tasaduses.
o 17 Ent tarkus, mis on ülalt on küll kõigepealt puhas, siis rahulik, leplik, sõnakuulelik, täis halastust ja head vilja, kahtluseta, teeskluseta.
4.ptk
o 2b Teil ei ole, sest te ei palu.
3 Te palute ja ei saa, sest te palute pahasti, tahtes seda kulutada oma himudes.
o 4 Te abielurikkujad, eks te tea, et maailma sõprus on vaen Jumala vastu?
o 7 Siis alistuge Jumalale! Seiske vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest.
o 10 Alanduge Issanda ette, siis ta ülendab teid!
o 17 Kes siis mõistab teha head ja ei tee seda, sellele on see patuks!
5.ptk
o 7b Vaata, põllumees ootab maa kallist vilja ja on pikameelne seda oodates, kuni ta saab varajase ja hilise vihma.
o 12 Aga kõigepealt, mu vennad, ärge vanduge, ei taeva ega maa juures ega mingit muud vannet! Teie "jah" olgu "jah", ja teie "ei" olgu "ei", et te ei langeks kohtu alla!
o 13 Kui kellelgi teie seast on vaeva, siis ta palvetagu; kui kellegi käsi hästi käib, siis ta laulgu kiituslaule.
o 14 Kui keegi teie seast on haige, siis ta kutsugu enese juurde koguduse vanemad ja need palvetagu tema kohal ja võidku teda õliga Issanda nimel. 15 Ja usupalve päästab tõbise, ja Issand teeb ta terveks; ja kui ta on pattu teinud, siis see antakse temale andeks.
o 16 Tunnistage üksteisele oma eksimused ja palvetage üksteise eest, et saaksite terveks;
o 16b õige inimese vägev palve suudab palju.
o 20 siis teadke, et kes patuse pöörab tema eksiteelt, see päästab tema hinge ja katab kinni pattude hulga.
Ülesehitus[muuda | muuda lähteteksti]
Jaakobuse kiri koosneb 5 peatükist, mis jaguneb 108 salmiks. Teksti jagas peatükkideks 13. sajandil kardinal Stephen Langton ja salmideks Robert Estienne 1551.
Sisu ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]
Jaakobuse kirjas mainitakse sõna "tegu" 13 korda ja "usku" 12 korda. Jeesust on kirjas mainitud 2 korda. Kirjas sisaldub peamine alus viimse võidmise sakramendiks.
- 1:1 – tervitus
- 1:2–1:8 – usust ja tarkusest
- 1:9–1:11 – vaesusest ja rikkusest.
- 1:12–1:18 – kiusatustest.
- 1:19–1:27 – jumalasõna kuulmisest.
- 2:1–2:13 – hoiatus erapoolikuse eest
- 2:14–2:26 – tegudest.
- 3:1–3:12 – keele otstarbest.
- 3:13–3:18 – ülimast tarkusest.
- 4:1–4:10 – suhtest kaduva maailmaga.
- 4:11–4:12 – kristlaste omavahelisest kohtuskäimisest.
- 4:13–5:6 – hoiatused.
- 5:7–5:20 – kannatlikkus ja palve.
Kiri eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]
Georg Mülleri jutlustest 17. sajandi algusest on pärit esimesed eestikeelsed teadaolevad kirjakohad Jaakobuse kirjast.
Tekst ilmus esmakordselt tervikuna eesti keeles 1686 "Wastses Testamendis" kui "Jakkabi se Apostli Rahmat kigille kirjotetu". 1694 Müncheni käsikirjas on kiri pealkirjastatud "Jakobusse se Apostli Ramat keigile kirjotud" ja 1739 Piiblis "Apostli Jakobusse Ramat Keige usklikkude heaks kirjotud."
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Jk 1:11
- ↑ Donald A. Hagner. (2012). "The New Testament: a historical and theological introduction." Grand Rapids (Mich.) : Baker Academic. Lk 650
- ↑ Bart D Ehrman. (2000). "The New Testament. A Historical Introduction to the Early Christian Writings." New York, Oxford: Oxford University Press. Lk 412
- ↑ M. Batchelor. (1998). "Piiblit avades." Tallinn: Eesti Piibliselts. Lk 138. R. Keeley (1996). "Piibli entsüklopeedia." Tallinn: OÜ Eesti Raamat. Lk 221.
- ↑ D. Guthrie. (1990). "New Testament introduction". 1990. Lk 744
- ↑ B. Ehrman. (2000). "The New Testament. A Historical Introduction to the Early Christian Writings." New York, Oxford: Oxford University Press. Lk 411
- ↑ Johnson, Luke Timothy (1996). The Real Jesus. HarperOne. lk. 121.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Douglas J. Moo: "Jaakobuse kiri." Logos, 2007.
- Eduard Schweizer: "A Theological Introduction to the New Testament." Nashville: Abindon Press 1991
- Bart D Ehrman: "The New Testament. A Historical Introduction to the Early Christian Writings." New York, Oxford: Oxford University Press, 2000
- Donald A. Hagner: "The New Testament : a historical and theological introduction". Grand Rapids (Mich.) : Baker Academic, 2012.
- M. Batchelor: "Piiblit avades." Tallinn: Eesti Piibliselts. Lk 138. Keeley, R. "Piibli entsüklopeedia." Tallinn: OÜ Eesti Raamat. 1996.
- D. Guthrie. "New Testament Introduction." 2000.
- Luke Timothy Johnson: "The Real Jesus." HarperOne. 1996