Mine sisu juurde

Uus testament

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia

Uus testament (ka Uus Testament, lühend UT; kreeka keeles Καινή Διαθήκη, eesti keeles ka uus leping) on piibli teine osa. Piibli esimene osa on vana testament. Uus testament sisaldab Jeesuse Kristuse vahendusel sõlmitud uuele lepingule aluspanevaid tekste.

Uus testament koosneb 27 raamatust, mis on jagatud kolmeks: evangeeliumid, "Apostlite teod" ja õpetuslikud raamatud. Ajalooraamatud ehk evangeeliumid käsitlevad Jeesuse elu, tegevust, kannatust, surma ja ülestõusmist ning panevad seega paika usu alused. "Apostlite teod" on jutustus usu võidukast pealetungist paganate maailma kuni Roomani. Õpetuslike raamatute osa sisaldab kirju, mis esitavad Kristuse õpetust ja eraldavad selle valeõpetustest, ennekõike aga annavad tunnistust apostlite kogudusi korraldavast tegevusest. Pauluse kirjade hulgas moodustavad omaette rühma pastoraal- ehk karjasekirjad (kirjad Timoteosele ja Tiitusele), mis ei ole suunatud kogudustele, vaid karjastele (ladina keeles pastores). Järgnevad ülejäänud üldised ehk katoolsed kirjad, mis pole suunatud ühele kindlale kogudusele, vaid kõigile kristlastele (alates Peetruse esimesest kuni Juuda kirjani). Kolmandas rühmas seisab prohvetliku raamatuna Johannese ilmutusraamat. Selles jutustab Johannes, kuidas ta nägi Issanda aulisust ja võitu ning tulevast kohtumõistmist maailma üle.[1]

Uus testament on kirjutatud koinees. See on Kristuse sünnile lähedaste sajandite ühiskeel, mida pärast Aleksander Suure vallutusretki mõistis, kirjutas ja kõneles kogu tollane tsiviliseeritud maailm.

Uue Testamendi tekstilooline tunnistus on antiikkirjanduse seas erakordselt ulatuslik. Münsteri Uue Testamendi Tekstiuurimise Instituudi andmetel oli 2023. aasta seisuga Kurzgefasste Liste andmebaasis umbes 5700 kreekakeelse Uue Testamendi tunnistaja kirjet. See arv ei tähenda 5700 täielikku Uue Testamendi käsikirja, vaid hõlmab eri mahuga tunnistajaid: papüürusekatkeid, majuskel- ja minuskelkäsikirju, lektsionaare, katkendlikke tekste ning eri seisundis käsikirju.[2] Seetõttu tuleb käsikirjade arvu kasutada tekstikriitilise, mitte lihtsustatud apologeetilise argumendina: suur hulk tunnistajaid annab uurijatele erakordselt laia võrdlusmaterjali, kuid üksikud tunnistajad erinevad omavahel vanuse, ulatuse, tekstikuju ja tekstikriitilise kaalu poolest.[3][4]

Võrreldes paljude teiste antiiksete kreeka ja ladina tekstidega on Uue Testamendi käsikirjaline tunnistus ebaharilikult rikkalik. Samas on arvulised võrdlused keerulised, sest eri tekstide puhul loetakse kord terviklikke käsikirju, kord katkendeid, kord üksnes kriitilise väljaande jaoks kasutatud tunnistajaid. Üks lähemaid antiikkirjanduslikke võrdlusi on Homerose Ilias, mille puhul on lisaks keskaegsetele ja renessansiaegsetele käsikirjadele olemas ulatuslik papüüruste hulk. T. W. Alleni klassikaline väljaanne tugines 188 keskaegsele ja varauusaegsele käsikirjale, samal ajal kui M. L. Westi tekstilooline uurimus näitas, et papüürusmaterjali kaasamisel ulatub Iliase tunnistajate arv üle tuhande.[5][6] Uue Testamendi puhul lisanduvad kreekakeelsetele käsikirjadele veel varased tõlked ja kirikuisade tsitaadid, mistõttu tekstikriitiline materjal on Uue Testamendi puhul eriti ulatuslik teiste antiiktekstide kõrval.[7]

Uue Testamendi vanimad säilinud käsikirjalised tunnistajad asuvad ajaliselt märksa lähemal tekstide koostamisele kui enamiku teiste antiiksete kirjandusteoste põhikäsikirjad: näiteks Johannese evangeeliumi katkendit P52 dateeritakse tavaliselt 2. sajandisse ning mitmed teised Uue Testamendi papüürused pärinevad 2.–3. sajandist.[8][7] Lähimaile küündiv antiikkirjanduslik võrdlus on Homeros, kelle teostest on säilinud erakordselt palju käsikirju ja papüüruseid, kuid ka vanimad Homerose papüürused pärinevad alles 3. sajandist eKr, s.t mitu sajandit pärast eeposte algset kujunemisaega.[9]

Tekstikriitilistes võrdlustes tuleb eristada üksikuid fragmente, ulatuslikke käsikirju ja hilisemaid põhikäsikirju, sest eri antiiktekstide käsikirjalised traditsioonid on säilinud väga erinevalt.[10] Võrdlus näitab siiski, et Uue Testamendi varaseimad säilinud käsikirjalised tunnistajad asuvad koostamisajale antiikkirjanduse tavapärase olukorraga võrreldes ebatavaliselt lähedal.[11][12]

Teos või autor Teose ligikaudne koostamisaeg Vanimad säilinud käsikirjalised tunnistajad Ligikaudne ajavahe Märkus
Uus Testament 1. sajand pKr 2. sajandist pärinevad või 2. sajandisse dateeritud papüürused, sh P52; arvukalt teisi papüüruseid 2.–3. sajandist mõnikümmend kuni umbes 150 aastat Uue Testamendi puhul on säilinud üle 60 käsikirjalise tunnistaja 2.–3. sajandist, ehkki need on eri mahuga ja sageli katkendlikud.[11][12]
Homeros, Ilias ja Odüsseia tavaliselt paigutatakse eeposte kujunemine 8.–7. sajandisse eKr vanimad säilinud eeposte papüürused pärinevad 3. sajandist eKr umbes 400–500 aastat Homerose käsikirjaline traditsioon on antiikkirjanduses erakordselt rikkalik, kuid vanimad papüürused pärinevad siiski mitu sajandit pärast eeposte kujunemisaega.[9][13]
Herodotos, Historiai u 430 eKr Herodotose papüürusekatked pärinevad Rooma keisririigi ajast; näiteks P.Oxy. XIII 1619 dateeritakse 1. sajandi lõppu või 2. sajandisse pKr umbes 500–600 aastat Herodotose puhul on säilinud arvukalt papüürusekatkeid, kuid olulisemad keskaegsed käsikirjad on tunduvalt hilisemad (10.-11. saj).[14][15]
Vergilius, Aeneis 1. sajand eKr, enne Vergiliuse surma 19 eKr Vergilius Vaticanus ehk Vat. lat. 3225, 4. sajand pKr umbes 400 aastat Vergiliuse puhul on säilinud hilisantiikseid käsikirjalisi tunnistajaid, mis on klassikalise ladina kirjanduse kohta erakordselt varased.[16]
Julius Caesar, Commentarii de bello Gallico 1. sajand eKr, peamiselt 50. aastad eKr vanimad säilinud käsikirjad pärinevad 9. sajandist pKr umbes 900 aastat Üks vanimaid säilinud De bello Gallico käsikirju kopeeriti 9. sajandi esimesel poolel Fleury kloostris.[17]
Tacitus, Annales 2. sajandi algus pKr Annales 1–6 säilivad 9. sajandi käsikirjas; Annales 11–16 ja Historiae peamine tunnistus pärineb 11. sajandist umbes 700–900 aastat Tacituse tekst on säilinud väga kitsa keskaegse käsikirjalise traditsiooni kaudu, mis on klassikaliste ladina ajaloolaste puhul tavaline olukord.[18]

Uue Testamendi varasest kasutusest tunnistavad lisaks käsikirjadele ka arvukad tsitaadid, parafraasid ja viited varakristlikus kirjanduses. Need ei ole kõik ühesuguse tekstikriitilise väärtusega: mõni autor tsiteeris kirjaliku käsikirja järgi, teine mälu järgi, liturgiliselt või parafraseerivalt. Seetõttu ei kasutata kirikuisade tsitaate pelgalt arvulise tõendina, vaid iga tsitaati tuleb hinnata autori, kuupäeva, keele, geograafilise päritolu ja tsiteerimisviisi järgi.[19][20]

Kirikuisade piiblitsitaatide uurimiseks on loodud suured andmebaasid ja indeksid. BiblIndex koondab varakristlikus ja keskaegses kristlikus kirjanduses esinevaid piibliviiteid ning 2026. aasta alguses sisaldas see üle 650 000 piibliviite umbes 4500 teosest ligikaudu 800 patristilise aja autorilt.[21] Birminghamis loodud ITSEE patristiliste tsitaatide andmebaas koondab Johannese evangeeliumi ja Pauluse kirjade tsitaate kreeka kirikuisadelt esimese kuue sajandi ning ladina kirikuisadelt esimese kaheksa sajandi ulatuses. Vetus Latina instituudi ladina tsitaatide kartoteegi kohta on teatatud ligikaudu miljonist kirjest.[22] Selline kaudne tunnistus näitab, et hiljem Uue Testamendi kaanonisse kuulunud tekstid olid varakristlikus õpetuses, poleemikas, liturgias ja eksegeesis ulatuslikult kasutusel juba enne kaanoni lõplikku piiritlemist.

Kaanoni kujunemine ja varane kasutus

[muuda | muuda lähteteksti]

Uue Testamendi kaanoni kujunemist tuleb eristada Uue Testamendi tekstide kirjutamisest, nende varasest liturgilisest ja õpetuslikust kasutusest ning hilisemast 27-raamatulise kaanoni täpsest piiritlemisest. Eesti uusimas kirikulookirjanduses on Uue Testamendi kaanoni kujunemist kirjeldatud eeskätt hilise kirikliku fikseerumise ja kaanonivaidluste kaudu, rõhutades näiteks, et alles 4. sajandil jõuti kristluses pühade kirjutiste loendite selgema piiritlemiseni.[23] Selline rõhuasetus vajab varaste allikate valguses täpsustamist: kuigi 27-raamatuline Uus Testament on esmakordselt täpselt säilinud Athanasiose 367. aasta kirjas, osutavad 2. ja 3. sajandi allikad juba evangeeliumide, apostlike kirjade ja teiste kristlike kirjutiste autoriteetsele kasutusele kogudustes.[24][25][26][27][28]

Samas käsitluses on kasutatud ka formuleeringut, et „4. sajandi piiblikaanon oli varakiriku looming”.[23] Selline sõnastus võib jätta mulje, nagu oleks Uue Testamendi kaanon tekkinud peamiselt 4. sajandi kirikliku otsuse või institutsionaalse loomingu tulemusel. Uurimuses eristatakse siiski tavaliselt tekstide kirjutamist, nende kasutust kogudustes, kaanoniteadlikkuse kujunemist ning hilisemat normatiivset loetlemist. Varased tunnistused Justinuselt, Irenaeuselt, Muratori fragmendist, Origeneselt ja Eusebioselt osutavad, et 4. sajandi loendid ei loonud Uue Testamendi tekstide autoriteeti nullist, vaid piiritlevad varem kasutusel olnud apostlike kirjutiste korpust.[24][25][26][27][28] Teoses "Kristluse jälgedes" on samas seoses väidetud, et „laialt võttes sai kristlusest raamatureligioon” 4. sajandi piiblikaanoni kujunemisega.[23] Selline sõnastus loob pildi, nagu oleks kristlik usuelu muutunud autoriteetsetele tekstidele rajatuks alles 4. sajandil. Kristlus sündis juudi pühakirjakasutuse kontekstis ning Jeesuse, apostlite ja varaseimate koguduste õpetuses olid juutide pühad kirjad algusest peale keskse autoriteediga. Uue Testamendi kirjutiste tekkides hakati evangeeliume ja apostlikke kirju kasutama nende kõrval õpetuses, liturgias ja vaidlustes. See eristus on oluline ka 2. sajandi hereesiavastases kirjanduses: Irenaeuse järgi apelleerisid gnostilised rühmad, sealhulgas näiteks Valentiniose järgijad, kirjalikest apostlikest tekstidest kõrgemale asetatud salajasele pärimusele, samal ajal kui Irenaeus rõhutas avalikult edasi antud apostlikku kuulutust ja kirjalikke evangeeliume kui kiriku usu alust.[29][30][31][32][33][34]

Uue Testamendi tekstide varane kasutus ei ilmne üksnes hilisematest kaanoniloenditest, vaid juba 1. sajandi lõpu ja 2. sajandi alguse kristlikust kirjandusest. Apostlike isade kirjutistes, nagu Didache, Rooma Clemensi kiri, Ignatiose kirjad, Polykarpose kiri filiplastele, Barnabase kiri, 2. Clemensi kiri ja Hermase tekstis pealkirjaga Karjane, leidub arvukalt kokkupuuteid hiljem Uude Testamenti kuulunud tekstide ja pärimustega. Patristilise eksegeesi uurimuses kirjeldatakse seda protsessina, milles apostliku päritoluga kirjutisi tunnustati kristliku usu jaoks normatiivsetena, levitati kirikutes ning tsiteeriti autoriteetselt õpetuslikes ja koguduslikes küsimustes.[33][34][35]

Justinus Märter kirjeldab 2. sajandi keskpaigas kristlaste pühapäevast kogunemist, kus loeti „apostlite mälestusi” ja prohvetite kirjutisi. Ta nimetab neid „mälestusi” ka evangeeliumideks ning seob need Jeesuse õpetuse ja armulaua tänuandmise (euharistia) pärimusega.[31] Kuigi polnud tegemist veel 27-raamatulist Uue Testamendi loendiga, on siiski ilmne, et apostlike evangeeliumipärimuste kirjalik lugemine oli koguduse jumalateenistuses autoriteetsel kohal juba 2. sajandi esimesel poolel.[24][26]

Irenaeus seostas 2. sajandi lõpus nelja evangeeliumi apostliku kuulutuse kirjaliku edasiandmisega. Oma teose "Hereesiate vastu" kolmandas raamatus kirjutas ta, et apostlid kuulutasid evangeeliumi esmalt avalikult (suuliselt), kuid andsid selle hiljem Jumala tahtel kirjalikult edasi, olemaks kristlaste „usu aluseks ja sambaks”. Gnostikud väitsid Irenaeuse kohaselt omavat salajast suulist pärimust, millele tuginedes püüdsid nad kirjalike tekstide autoriteetsust usuasjus tühistada.[29] Sama teose samas (3.) raamatus nimetab Irenaeus selgelt nelja evangeeliumi ning seob need Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannesega.[32] Irenaeuse tunnistus on oluline, sest see näitab, et 2. sajandi lõpus oli evangeeliumide autoriteet osa kiriku varasest apostlikust enesemõistmisest.[24][25][26]

2. sajandi lõppu või 3. sajandi algusse dateeritav Muratori fragment on üks varasemaid säilinud Uue Testamendi raamatute loendeid. Kuigi fragment on algusest kahjustunud ja selle täpne dateering on uurimuses vaieldud, tunnistab see nelja evangeeliumi, apostlite tegusid, Pauluse kirju, Juuda kirja, Johannese kirju ja Johannese ilmutust ning eristab kiriklikult kasutatavaid kirjutisi nendest, mida ei peetud avalikul jumalateenistusel loetavaks.[36][24][25][27] Kuigi fragment ei vasta täpsemale 27-raamatulise kaanoni formuleeringule, osutab see taaskord asjaolule, et Uue Testamendi keskne tuum oli varakristluses tuntud juba enne 4. sajandit.[26]

Eesti uusimas kirikuloo käsitluses on Muratori fragmenti seostatud väitega, et Pauluse kirjad „avastati” tõenäoliselt Markioni ja Muratori kaanoni kaudu.[23] Eelnev väide vajaks hoolikat täpsustamist, kuna Pauluse kirjade varasemat kasutust ja kogumist ei saa taandada Markioni ega Muratori fragmendi tunnistusele. Pauluse kirju kasutavad või eeldavad juba 1. sajandi lõpu ja 2. sajandi alguse kristlikud autorid. Rooma Clemens viitab Korintose kogudusele kirjutatud Pauluse kirjale, Polykarpos tunneb Pauluse kirju ja nimetab tema kirjutist filiplastele, Ignatios osutab Paulusele kui Efesose kogudusega seotud apostellikule autoriteedile ning "Didache" kasutab evangeeliumipärimusega väga lähedast materjali, eriti meieisapalve ja kristliku eluõpetuse puhul.[37][38][39][40] Lisaks osutab 2. Peetruse kiri Pauluse kirjade kogumile ning nende tõlgendamisele teiste autoriteetsete kirjutiste kõrval, samas kui 1. Timoteose kiri asetab Jeesuse ütluse „tööline on oma palka väärt” Pühakirja tsitaadina Moosese seaduse autoriteetsuse kõrvale.[41][42][26]

Origenese tunnistus 3. sajandi algusest näitab nii Uue Testamendi tuuma laia tunnustatust kui ka mõne raamatu üle kestnud vaidlusi. Eusebiose vahendatud teates tunnistab Origenes nelja evangeeliumi, apostlite tegude, Pauluse kirjade, 1. Peetruse kirja, 1. Johannese kirja ja Johannese ilmutuse raamatu kasutust, kuid märgib, et 2. Peetruse ning 2.-3. Johannese kirja vastuvõtt ei olnud kõikjal ühesugune. Heebrealaste kirja puhul eristas ta kirja õpetuslikku väärtust ja apostellikku sisu selle täpse kirjapanija küsimusest, öeldes, et kes kirja tegelikult kirjutas, seda teab „üksnes Jumal”.[43][24][27]

Eusebios eristas 4. sajandi alguses Uue Testamendi kirjutisi mitmesse rühma. Ta nimetas tunnustatud kirjutisteks neli evangeeliumi, apostlite teod, Pauluse kirjad, 1. Johannese kirja, 1. Peetruse kirja ja ilmutuse raamatu, kuigi viimase vastuvõtt oli tema ajal mõnes ringkonnas vaieldud. Teise rühma paigutas ta vaieldud, kuid paljude poolt kasutatud kirjutised, nagu Jaakobuse, Juuda, 2. Peetruse ning 2.-3. Johannese kirja.[44][24][25] Tekstide selgesõnaline jaotamine näitab, et kaanoni piiride üle oli teatud raamatute puhul küll vaidlusi, kuid samal ajal oli olemas ulatuslikult tunnustatud põhikorpus ning vaidlused ei käinud gnostiliste, vaid hiljem üldlevinult kanoonilisteks tunnistatud apostlite aja tekstide üle.

Athanasiose 367. aasta lihavõttekiri on esimene säilinud kristlik allikas, milles nimetatakse täpselt hilisemat 27-raamatulist Uut Testamenti. Athanasios loetleb neli evangeeliumi, apostlite teod, seitse katoolset kirja, neliteist Pauluse kirja (koos kirjaga heebrealastele) ning Johannese ilmutuse.[45][24][27][28] See loend ei tähenda, et Uue Testamendi tekstid või nende kiriklik kasutus oleksid tekkinud alles 4. sajandil, vaid see tunnistab juba varem kasutusel olnud apostlike kirjutiste loendi täpsemat normatiivset piiritlemist.[26][46] Hiljutiseimas eestikeelses kirikuloo väljaandes on väidetud, et Athanasiose 367. aasta loendis esitatud Uue Testamendi kaanoni kinnitasid hiljem lääne sinodid.[23] Selline järeldus ei tulene säilinud allikatest: Hippo ja Kartaago sinodite kaanoniloendid ei viita Athanasiosele ega teistele idakristlikele loenditele, vaid esindavad lääne, eriti Põhja-Aafrika kiriklikus kontekstis kujunenud samasisulist loendit (UT sisu oli sama, kuid VT ulatus erines). Seetõttu ei saa neid käsitleda Athanasiose kaanoni otsese läänepoolse kinnitamisena, vaid läänekiriku kohalike kaanonitunnistustena Augustinuse-aegses Põhja-Aafrikas.[28][47]

Läänekiriku kohalike sinodite puhul tuleb eristada kindlamalt tunnistatud loendeid ja hilisemas traditsioonis paavst Damasusele omistatud materjali. Kirikuloo teoses "Kristluse jälgedes" on väidetud, et Rooma sinod kinnitas 382. aastal Athanasiose esitatud kaanoni.[23] Selliseks väiteks puudub kindel allikaline alus: Rooma 382. aasta sinodi säilinud materjal ei tõenda, et seal oleks tegeletud piiblikaanoni küsimusega, ning nn Damasuse dekreedi seos selle sinodiga on uurimuses vaieldud. Damasusele omistatud kanooniloend on tuntud eeskätt hilisema ladinakeelse kogumiku "Decretum Gelasianum" traditsioonis. Seda kogumikku on käsitletud hilisema, 6.–7. sajandil kujunenud erakogumikuna, mis säilitab osalt küll varasemat materjali, kuid ei võimalda teha järeldust, nagu oleks 382. aasta sinod Roomas tegelenud kanooniliste tekstide piiritlemise küsimusega. Samuti ei näita Hieronymuselt ega Augustinuselt pärinevad arutelud kaanoni ja piiblitekstide kohta mitte mingit teadlikkust Rooma 382. aasta sinodist kui piiblikaanonit määratlenud kogunemisest.[48][49][50][51] Kindlalt saab läänekiriku kaanoni kinnistumise teemal rääkida Hippo 393. aasta ning Kartaago 397. ja 419. aastate kohalike sinodite loenditest, ühes Augustinuse ja Innocentius I tunnistustega.[24][27][28]

Kaanoni kujunemist mõjutasid ka vaidlused kirjutiste kasutuse ja tõlgendamise üle. Markion koostas 2. sajandil kärbitud pühakirjakogu, mis sisaldas tema redigeeritud Luuka evangeeliumi ja valikut Pauluse kirjadest ning lükkas tagasi Vana Testamendi. Varasemas uurimuses on Markioni rolli mõnikord esitatud Uue Testamendi kaanoni kujunemise otsustava alguspunktina, kuid uuemas uurimuses rõhutatakse sagedamini, et Markion ei loonud kristlike kirjutiste autoriteeti, vaid esitas olemasoleva apostliku ja kirikliku pärandi kärbitud alternatiivkuju. Tema tegevus kiirendas ja teravdas teadlikkust kaanonist, kuid evangeeliumide ja apostlike kirjade autoriteetne kasutus eelnes Markioni kaanonile.[24][25][26]

Seega ei saa Uue Testamendi kaanoni ajalugu kirjeldada üksnes hilise kirikliku otsusena ega ka täielikult valminud 1. sajandi nimekirjana. Uue Testamendi tekstid pärinevad varakristluse esimesest kirjanduslikust perioodist. Nende keskne tuum oli 2. sajandil kogudustes juba autoriteetselt kasutusel ja osade kirjutiste vastuvõtt jäi mõneks ajaks vaielduks. 4. sajandi teisel poolel kujunes see protsess selgemalt piiritletud 27-raamatuliseks loendiks.[24][25][26][27]

Koosseis ja kirjanduslikud jaotused

[muuda | muuda lähteteksti]
Rühm Raamatud Üldiseloomustus
Evangeeliumid Matteus, Markus, Luukas, Johannes Jeesuse tegevuse, õpetuse, kannatuse, surma ja ülestõusmise jutustused.
Ajalugu Apostlite teod Luuka evangeeliumi teine osa; käsitleb algkoguduse kujunemist ja evangeeliumi levikut.
Pauluse kirjad Rm–Fm; kohati lisati juurde kiri heebrealastele Kogudustele ja kaastöölistele suunatud kirjad; pastoraalkirjad on 1Tm, 2Tm ja Tt.
Üldkirjad Jk, 1–2Pt, 1–3Jh, Jd Kirjad, mis ei ole suunatud ainult ühele konkreetsele kogudusele.
Apokalüptiline kirjandus Johannese ilmutus Prohvetlik-apokalüptiline teos.

Evangeeliumid

[muuda | muuda lähteteksti]

Uue testamendi nelja esimest kirjutist, mis jutustavad Jeesuse Kristuse tegudest ja tema isikust, nimetatakse alates Tertullianusest (II saj pKr) evangeeliumiteks. Evangeeliumid kujutavad endast eraldi kirjandusžanri, mis piirdub üksnes Uue Testamendiga. Teistest uue testamendi kirjutistest erinevad evangeeliumid seeläbi, et nad räägivad Jeesuse tegudest, tema kannatustest ja ülestõusmisest, lunastuse alusest ja usu vundamendist (õndsussündmusest), sellal kui uue testamendi kirjad jutustavad sellest tuleva pääste tõelisusest.[1]

  • Matteuse evangeelium on esimene kolmest sünoptilisest evangeeliumist; autorina mainitakse vanakiriklikus pärimuses Jeesuse jüngrit apostel Matteust.
  • Markuse evangeeliumi pealkiri ja pärimusainestik tunnistavad üksmeelselt raamatu autoriks Markuse, kes kirjutas evangeeliumi nii, nagu ta kuulis seda Peetruse suust.[1]
  • Luuka evangeelium on omistatud apostel Pauluse ihuarstile Luukale. Luukas ei olnud Jeesuse elu pealtnägija, vaid ta kogus, kontrollis ja korrastas materjali, mis on kinnitust leidnud usaldusväärsete tunnistajate läbi.
  • Johannese evangeeliumi autorsus on omistatud apostel Johannesele, Sebeduse pojale.[1]

Kolm esimest evangeeliumit klassifitseeritakse sünoptilisteks, nad sisaldavad väga sarnaseid kirjeldusi Jeesuse elust. Johannese evangeelium erineb neist selle poolest, et sisaldab Jeesuse mitmeid imetegusid ja ütlusi, mida mujal ei leidu.

"Apostlite teod"

[muuda | muuda lähteteksti]

Pealkirja "Apostlite teod" kannab alates II saj lõpust pKr Luuka teose teine osa. Selle teose esimest osa tunneme Luuka evangeeliumina. Kirja saajaks nimetatakse meest, kelle nimi on Teofilos ning kirjutamise põhjus on ilmselt sama, mis Luuka evangeeliumigi puhul: üks tähtis mees peab saama usaldusväärse pildi Issandast ja tema toimimisest koguduses. Seetõttu koosnebki kiri jutustusest, mis käsitleb koguduse kujunemist, evangeeliumi levimist ja saadikute juhatamist läbi tagakiusamiste ja ohtude.[1]

Pauluse kirjad

[muuda | muuda lähteteksti]

Pauluse kirjade kogu ehk Corpus Paulinum moodustab uues testamendis evangeeliumide ja Johannese kirjade kõrval teise suure rühma. Selles korpuses on järgmised kirjade rühmad: galaatlastele ja roomlastele saadetud kirjad tegelevad valdavalt juutluse küsimustega hellenistlikus keskkonnas; kirjad korintlastele, filiplastele, koloslastele ja efeslastele on läbinisti hellenistliku lähenemisviisiga. Kiri heebrealastele paiknes mõnes varases käsikirja- ja kiriklikus traditsioonis Pauluse kirjade lähedal või nende hulgas, kuid selle autorlus oli juba varakirikus vaieldud. Näiteks Origenes tunnistas, et kirja autor pole teada[52]. Tänapäeva uurimuses ei käsitleta heebrealaste kirja Pauluse enda kirjutatud kirjana. Heebrealaste kiri oli tõenäoliselt läkitatud algkogudusele; karjasekirjad on erinevalt kogudusekirjadest saadetud kaastöölistele.[53]

Pauluse kirjad:

Üldised kirjad

[muuda | muuda lähteteksti]

Lisaks Pauluse kirjadele on uues testamendis veel seitse üldist ehk katoolset kirja:

Mõnikord arvatakse nende hulka ka muidu Pauluse kirjade hulka kuuluv kiri heebrealastele.

Varased tunnistused Uue Testamendi kaanonisse kuuluvatest teostest

[muuda | muuda lähteteksti]
Allikas Dateering Tunnistus Märkus
Papias u 110–130 Markuse ja Matteuse evangeeliumi varane pärimus Eusebiose kaudu säilinud teated seovad Markuse evangeeliumi Peetruse tunnistusega ja Matteuse evangeeliumi apostliku päritoluga.
Irenaeus u 180 Nelja evangeeliumi põhimõte Kaitseb nelja evangeeliumi kui kiriku normatiivset evangeeliumikogu.
Muratori fragment 2. saj lõpp või 4. saj Varane lääne loend Sisaldab nelja evangeeliumi, Apostlite tegusid, 13 Pauluse kirja, Juuda kirja, Johannese kirju ja Johannese ilmutust; mõned kirjad puuduvad või on ebaselged.
Origenes 3. saj Tunnustatud ja vaieldud raamatud Tunneb enamikku hilisema Uue Testamendi raamatuid.
Eusebios Kaisareast u 325 Eristab tunnustatud, vaieldud ja tagasilükatud kirjutisi Näitab, et kasulik kiriklik lugemine ei tähendanud automaatselt kanoonilist staatust.
Athanasios 367 27-raamatuline Uus Testament Esimene säilinud täpne loend nüüdisaegse Uue Testamendi 27 raamatust.
Hippo ja Kartaago sinodid 393, 397, 419 27-raamatuline Uus Testament Piirkondlikud Põhja-Aafrika sinodid.

Prohvetiennustused

[muuda | muuda lähteteksti]

Uue testamendi viimasel raamatul ehk ilmutuseraamatul oli kristlikule teoloogiale suur mõju. Autor ise nimetab end Johanneseks, Issanda sulaseks, oma lugejate vennaks ja kaaslaseks viletsuses. Traditsiooni kohaselt on raamatu autor esimese sajandi üks vaimulikest suurkujudest – Sebedeuse poeg, apostel Johannes. Kuid autorsuse osas on ka teisi arvamusi.[54] Paljud teoloogid eelistavad autoriks oleku küsimuse jätta lahtiseks.[53]

Uue testamendi tõlked eesti keelde

[muuda | muuda lähteteksti]
"Piibli Ramat, se on keik se Jummala Sanna" on esimene eestikeelne täielik täispiibel. Seda trükiti 1739. aastal 6015 eksemplari

Vanim säilinud dokument eesti keelde tõlgitud piibliosadest on Kullamaa käsikiri aastaist 1524–1528 (Meie Isa palve tõlge).

XVII sajandi keskel tõlkis Johann Gutslaff piibli lõunaeesti keelde ja Heinrich Göseken põhjaeesti keelde.

  • 1686 – ilmus Riias lõunaeestikeelne isa ja poja Andreas ja Adrian Verginiuse tõlgitud "Meije Issanda Jeesuse Kristuse Wastne Testament" trükiarvuga 500 eksemplari ja alles 1715. aastal Tallinnas põhjaeestikeelne "Uus testament"[55] trükiarvuga 400 eksemplari.
  • 1739 – põhjaeestikeelne Anton Thor Helle "Piibli Ramat / se keik on Jummala Sanna"
  • 1912 – Uue Testamendi tõlge Jaan Bergmannilt
  • 1938 – Uue Testamendi tõlge Harald Põllult
  • 1938–1940 trükiti illustratsioonidega "Suur Piibel" ehk Doré Piibel (1939), eestikeelse Piibli 15. trükk, tõlge Johannes Voldemar Veski ja Uku Masingu keeleliste parandustega.
  • 1940 – Uus Testament Henri Verlingu tõlkes. Tallinn : Rooma-katoliku kirik, 1940 (Tartu : Tungal)
  • 1968 – ilmus Rootsis Uue Testamendi tõlgetega piibel (tõlkija: Harald Põld).
  • 1989 – ilmus Toomas Pauli tõlgitud Uus Testament, mis liideti Eesti Piibliseltsi redaktsioonina 1997. aasta uude piibliväljaandesse.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. 1 2 3 4 5 Rienecker, Fritz ja Maier, Gerhard (2011). Suur piiblileksikon. Logos.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  2. ↑ Katie Leggett; Greg Paulson (29. september 2023). "How Many Greek New Testament Manuscripts Are There REALLY? The Latest Numbers". Institute for New Testament Textual Research. Vaadatud 16. juuni 2026.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  3. ↑ David C. Parker (2008). An Introduction to the New Testament Manuscripts and Their Texts. Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 978-0-521-89553-8.
  4. ↑ Elijah Hixson; Peter J. Gurry, toim (2019). Myths and Mistakes in New Testament Textual Criticism. Downers Grove: InterVarsity Press. ISBN 978-0-8308-5257-4.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link)
  5. ↑ T. W. Allen (1931). Homeri Ilias. Oxford: Clarendon Press.
  6. ↑ M. L. West (2001). Studies in the Text and Transmission of the Iliad. München: K. G. Saur. ISBN 978-3-598-73005-4.
  7. 1 2 Bruce M. Metzger; Bart D. Ehrman (2005). The Text of the New Testament: Its Transmission, Corruption, and Restoration. Oxford: Oxford University Press. ISBN 978-0-19-516122-9.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  8. ↑ "P52". Center for the Study of New Testament Manuscripts. Vaadatud 16. juuni 2026.
  9. 1 2 "Homer Before Print". University of Chicago Library. Vaadatud 16. juuni 2026.
  10. ↑ James B. Prothro (2019). "Myths about Classical Literature: Responsibly Comparing the New Testament to Ancient Works". Elijah Hixson; Peter J. Gurry (toim). Myths and Mistakes in New Testament Textual Criticism. Downers Grove: IVP Academic. Lk 70–89.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link)
  11. 1 2 Larry W. Hurtado (2006). The Earliest Christian Artifacts: Manuscripts and Christian Origins. Grand Rapids: Eerdmans. Lk 20–21.
  12. 1 2 Michael J. Kruger (2012). Canon Revisited: Establishing the Origins and Authority of the New Testament Books. Wheaton: Crossway. Lk 95–101.
  13. ↑ "Translating an Oral Tradition into Writing". University of Michigan Library. Vaadatud 16. juuni 2026.
  14. ↑ "P.Oxy. XIII 1619. Herodotus iii". University of Oxford Sustainable Digital Scholarship. 23. september 2022. Vaadatud 16. juuni 2026.
  15. ↑ Herodotos (2015). N. G. Wilson (toim). Herodoti Historiae, Libri I–IV. Oxford: Oxford University Press.
  16. ↑ Publius Vergilius Maro. "Opera (fragmenta), Vat. lat. 3225". Biblioteca Apostolica Vaticana. Vaadatud 16. juuni 2026.
  17. ↑ "Will you open the oldest book in Amsterdam?". Amsterdam University Fund. Vaadatud 16. juuni 2026.
  18. ↑ L. D. Reynolds, toim (1983). Texts and Transmission: A Survey of the Latin Classics. Oxford: Clarendon Press. Lk 406–409.
  19. ↑ Gordon D. Fee; Roderic L. Mullen (2013). "The Use of the Greek Fathers for New Testament Textual Criticism". Bart D. Ehrman; Michael W. Holmes (toim). The Text of the New Testament in Contemporary Research: Essays on the Status Quaestionis. Leiden: Brill. Lk 351–374.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  20. ↑ H. A. G. Houghton (2013). "The Use of the Latin Fathers for New Testament Textual Criticism". Bart D. Ehrman; Michael W. Holmes (toim). The Text of the New Testament in Contemporary Research: Essays on the Status Quaestionis. Leiden: Brill. Lk 375–405.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link)
  21. ↑ "BIBLINDEX - Index of Biblical Quotations and Allusions in Early Christian Literature". International Association of Patristic Studies. Vaadatud 16. juuni 2026.
  22. ↑ Catherine Smith (2020). "Introducing the ITSEE Patristic Citations Database" (PDF). University of Birmingham. Vaadatud 16. juuni 2026.
  23. 1 2 3 4 5 6 Riho Saard (2026). Kristluse jälgedes. Globaalkristluse ajalugu selle algusest tänapäevani. Tallinn: Argo. Lk 88–91.
  24. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 Bruce M. Metzger (1987). The Canon of the New Testament: Its Origin, Development, and Significance. Oxford: Clarendon Press.
  25. 1 2 3 4 5 6 7 F. F. Bruce (1988). The Canon of Scripture. Downers Grove: InterVarsity Press.
  26. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 Michael J. Kruger (2012). Canon Revisited: Establishing the Origins and Authority of the New Testament Books. Wheaton: Crossway.
  27. 1 2 3 4 5 6 7 Edmon L. Gallagher; John D. Meade (2017). The Biblical Canon Lists from Early Christianity: Texts and Analysis. Oxford: Oxford University Press.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  28. 1 2 3 4 5 Joseph T. Lienhard (2019). "Canons and Rules of Faith". Paul M. Blowers; Peter W. Martens (toim). The Oxford Handbook of Early Christian Biblical Interpretation. Oxford: Oxford University Press.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link)
  29. 1 2 Irenaeus. Adversus haereses. Lk 3.1.1.
  30. ↑ Winrich Löhr (2013). "Gnostic and Manichaean Interpretation". James Carleton Paget; Joachim Schaper (toim). The New Cambridge History of the Bible. Volume 1: From the Beginnings to 600. Cambridge: Cambridge University Press.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link)
  31. 1 2 Justinus Märter. Esimene apoloogia. Lk 66–67.
  32. 1 2 Irenaeus. Adversus haereses. Lk 3.11.8.
  33. 1 2 Paul Foster (2012). "The Text of the New Testament in the Apostolic Fathers". Charles E. Hill; Michael J. Kruger (toim). The Early Text of the New Testament. Oxford: Oxford University Press. Lk 282–301.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link)
  34. 1 2 Charles Kannengiesser (2004). Handbook of Patristic Exegesis: The Bible in Ancient Christianity. Leiden; Boston: Brill. Lk 399–400.
  35. ↑ Michael W. Holmes, toim (2007). The Apostolic Fathers: Greek Texts and English Translations. 3. trükk. Grand Rapids: Baker Academic.
  36. ↑ Muratori fragment.
  37. ↑ Rooma Clemens. Esimene kiri korintlastele. Lk 47.
  38. ↑ Polykarpos. Kiri filiplastele. Lk 3.2, 12.1.
  39. ↑ Ignatios Antiookiast. Kiri efeslastele. Lk 12.2.
  40. ↑ Didache. Lk 8.2, 15.3–4.
  41. ↑ 2Pt 3:15–16.
  42. ↑ 1Tm 5:18.
  43. ↑ Eusebios. Kiriku ajalugu. Lk 6.25.3–14.
  44. ↑ Eusebios. Kiriku ajalugu. Lk 3.25.
  45. ↑ Athanasios. 39. lihavõttekiri.
  46. ↑ Peter J. Gurry; John D. Meade (2022). Scribes and Scripture: The Amazing Story of How We Got the Bible. Wheaton: Crossway.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  47. ↑ Joseph Verheyden (2013). "The New Testament Canon". James Carleton Paget; Joachim Schaper (toim). The New Cambridge History of the Bible. Volume 1: From the Beginnings to 600. Cambridge: Cambridge University Press.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link)
  48. ↑ Adam Kamesar (2013). "Jerome". James Carleton Paget; Joachim Schaper (toim). The New Cambridge History of the Bible. Volume 1: From the Beginnings to 600. Cambridge: Cambridge University Press.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link)
  49. ↑ Charles Kannengiesser (2004). Handbook of Patristic Exegesis: The Bible in Ancient Christianity. Leiden; Boston: Brill. Lk 396.
  50. ↑ Ernst von Dobschütz (1912). Das Decretum Gelasianum de libris recipiendis et non recipiendis in kritischem Text. Leipzig: J. C. Hinrichs.
  51. ↑ Edmon L. Gallagher; John D. Meade (2017). The Biblical Canon Lists from Early Christianity: Texts and Analysis. Oxford: Oxford University Press. Lk 221–225.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  52. ↑ Eusebios Kaisareast, Historia ecclesiastica 6.25.14, kus ta tsiteerib Origenese sõnu heebrealaste kirja autorluse teemal: „kes aga kirja tegelikult kirjutas, seda teab Jumal”. Vt ka Bruce M. Metzger, The Canon of the New Testament: Its Origin, Development, and Significance (Oxford University Press, 1987), lk 141.
  53. 1 2 Hiob, Arne (2018). Paulus, rahvaste apostel ja meie tänapäeval. Johannes Esto Kirjastus.
  54. ↑ Roosimaa, Peeter (2019). Johannese evangeelium ja Kristus Jeesus. Kuidas mõista Naatsareti Jeesust?.
  55. ↑ Friedrich Puksoo, Haruldane 1686. aasta „Vastse testamendi" eksemplar. Keel ja Kirjandus, 1965, nr 10, lk 620

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Uus_testament&oldid=7193784"