Kiri heebrealastele

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Uue Testamendi raamatud
Papüürus 46 manuskript, üks vanimaid säilinud Uue Testamendi manuskripte
Evangeeliumid
Matteuse · Markuse · Luuka · Johannese
Teod
Apostlite teod
Kirjad
Roomlastele
1. korintlastele · 2. korintlastele
Galaatlastele · Efeslastele
Filiplastele · Koloslastele
1. tessalooniklastele · 2. tessalooniklastele
1. Timoteosele · 2. Timoteosele
Tiitusele · Fileemonile
Heebrealastele · Jaakobuse
1. Peetruse · 2. Peetruse
1. Johannese · 2. Johannese · 3. Johannese
Juuda kiri
Apokalüpsis
Johannese ilmutus

Kiri heebrealastele (lühend Hb) on Piibli Uue Testamendi kaanoni 19. raamat. Sellele eelneb Pauluse kiri Fileemonile ja järgneb Jaakobuse kiri. Kiri on kirjutatud koinees.

Autorsus[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeva evangeelsete teoloogide üldlevinud seisukoht on, et kirja autor pole tuvastatav. Autorit pole kirjas mainitud ja 16. sajandini peeti autoriks traditsiooni põhjal apostel Paulust, mida tunnustasid ka Hieronymus ja Augustinus. Samuti on Pauluse autorlus tunnustatud siiani õigeusu kirikus. Seda argumenti toetab kirja lõpp, mis sisaldab Pauluse kirjadele omaseid isiklikke teateid, tervitusi ja manitsusi. Kirjas mainitakse Timoteost, kes kuulus apostlikaastööliste hulka. [1]

Tekstianalüüsi alusel on Pauluse autorluse vastu see, et Pauluse kirjades sisaldub Pauluse pöördumine, mis kirjas heebrealastele puudub. Samuti on kirja stiil Pauluse kirjadest erinev, kuigi põhimõtted langevad Pauluse omadega paljuski kokku. Kirja järgi kuulub autor Jeesuse jüngrite hulka [2]; Paulus aga rõhutab oma sõltumatust Jeruusalemma apostlitest [3]. [4]

Kiri on keeleliselt hoolikalt viimistletud. Näiteks Vana Testamendi tsitaadid ei alga kirjas heebrealastele kunagi Pauluse tarvitatud vormelitega, vaid sõnadega: "Jumal", "Tema Poeg", "Püha Vaim" ja "prohvet ütleb". [4] Vastuolu Paulusega märkas Martin Luther, kui ta oma eessõnas piiblile septembris 1522 tõstis esile teise meeleparanduse keelamist kirjas heebrealastele kui vastuolu evangeeliumidele ning Pauluse kirjadele. Samas tunnustas Luther kirja heebrealastele, kuna see kajastab Kristuse preesterlust. [4]

Paulus ei kasuta Jeesuse kohta kirjas heebrealastele omistatud ülempreestri tiitlit. Kiri kõneleb Jeesuse ülestõusmise asemel valdavalt Kristuse ülesminemisest, mille kaudu ta on saanud ülempreestriks. Kirjas puudub ka Pauluse tekste iseloomustav vormel εν Χριστώ ("en Christō", 'Kristuses'). [4]

Kui Paulus kirjas roomlastele kõneleb Kristuse kui käsuseaduse lõpust, nii et käsuseadus lunastusteena on kaotanud kehtivuse [5], peab kiri heebralastele silmas vaid käsuseaduse kultuslikke sätteid. Kirja autorile on käsuseadus Jeesuses täideviidud.

Clemens Aleksandriast oletas, et Paulus kirjutas kirja heebrea keeles ja Luukas tõlkis selle kreeka keelde. Tänapäeval ei toeta teoloogid tema arvamust. [4] Origenes pidas kirja autoriks Rooma Clemensit, Tertullianus Barnabast, samuti on kirja autoriks pakutud Apollost. [4]

Teoloog Adolf von Harnack pidas autoriks algkristlaste abielupaari Aquilat ja Priscillat, põhjendades nii kirjas mitmuse 1. vormi ("meie"-vorm) kasutamist. Tema väitel ei soostunud algkristlased naisterahva autorlusega, mistõttu eemaldati vastav sissejuhatus. [4]

Tekkelugu[muuda | muuda lähteteksti]

Paljude viidete tõttu Jeruusalemma templiteenistusele olevikus on kirja koostamist tavaliselt dateeritud aega enne Jeruusalemma templi hävitamist 70. aastal, mis samas ei eelda, et tempel oleks kirja kirjutamise perioodil alles. [6] Autor ja tema lugejad kuuluvad kristlaste teise põlvkonda [7], mistõttu tõenäoliselt koostati kiri millalgi 80. aasta ja 90. aasta vahel.


Kiri oli kirjutatud juudakristlastele nende kalduvuse pärast kristlusest judaismi tagasi pöörduda. Autor kirjutab kirja, kuna tahab demonstreerida, et kristlus on ülem judaismist. Ta kartis, et juudakristlased pöörduvad judaismi tagakiusu pärast [8][9]

Kirja tsiteerib esimesena Rooma piiskop Clemens I.[10] Kirja vanimad säilinud katkendid sisalduvad Papüürus 46 manuskriptil 2. sajandist, kus see on Pauluse kirjades paigutatud roomlaste kirja järele. Hieronymus paigutas kirja heebrealastele Pauluse kirjade lõppu, kuhu see on Piibli kaanonis tänaseni jäänud.

Sisu ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]

Kiri heebrealastele koosneb 13 peatükist, mis jagunevad 303 salmiks. Kirja jagas peatükkideks kardinal Stephen Langton 13. sajandil ja salmideks Robert Estienne 1551.

  • Jeesuse ülimuslikkus (Hb 1:1-4:13):
    • Jeesus kui lõpliku ilmutuse kandja (Hb 1:1-14),
    • Vastutuse suurus (Hb 2:1-4),
    • Jeesuse alandamine eeltingimusena tema ülempreesterliku ameti täitmiseks (Hb 2:5-18),
    • Jeesuse ülevus Moosese suhtes (Hb 3:1-6),
    • manitsus mitte jääda ilma Jumala rahust (Hb 3:7-4,13).
  • Jeesus kui õige ülempreester (Hb 4:14-10:18):
    • Kõigi ülempreestri ameti eelduste täitumine Jeesuses (Hb 4:14-5:10),
    • Hoiatus langemise eest, sest teine pöördumine pole võimalik (Hb 5:11-6:20).
    • Õpetus Jeesusest kui tõelisest ülempreestrist (Hb 7:1-10:18):
      • Jeesus on täiuslik ülempreester Melkisedeki laadis (Hb 7),
      • Jeesus on ülempreester taevases pühamus ning uue lepingu vahendaja (Hb 8),
      • Ülempreestri ohver (Hb 9),
    • Vana Testamendi ohvri puudulikkus Kristuse ohvri kõrval (Hb 10:1-18).

Mahukale õpetuslikule osale järgneb pikk lõik.

  • Julgustused usu säilitamiseks (Hb 10:19–12:29)
    • Oht usust taganemiseks (Hb 10:19–31)
    • Julgustus edasiminemiseks usus (Hb 10:32–39)
    • Usu mõiste (usust ja uskujatest muistsel ajal) (Hb 11:1–40)
    • Jeesus eeskujuna (Hb 12:1–4)
    • Distsipliini idee (Hb 12:5–13)
    • Manitsus Jumala juurde jäämiseks (Hb 12:14–29)
  • Lõpumanitsused (Hb 13:1–19)
  • Õnnistussõnad (Hb 13:20-25).

Peateemad[muuda | muuda lähteteksti]

Kirja heebrealastele on peetud Pauluse kirja roomlastele ja Pauluse kirja galaatlastele täiendavaks traktaadiks ning samuti omamoodi kommentaariks 3. Moosese raamatule ja templiteenistusele üldse. [11]

Kirja autori mõte on näidata Moosese õpetuse tõelist eesmärki ja tähendust ning selle sümboolset ja ajutist iseloomu. Juutide käsuseadus on ebatäiuslik, kuna see ei ole võimeline täitma oma ülesannet inimeste lunastamiseks. Juba Vana Testamendi prohvetid ennustasid ja kuulutasid, et Jumal loob uue lepingu, kuna vana ei olnud enam suuteline viima täide Jumala plaani inimkonna lunastamiseks. Uus seadus oli nähtav Moosese seadustes ja sai reaalsuseks Jeesuse surma ja ülestõusmise läbi. Vana leping on viidud Jeesuses täide ja kristlased peavad kinni pidama uuest lepingust.

Kirja autor selgitab, et leviitide preesterlik teenimine kuulutas ette Jeesuse Kristuse teenimist ning et seadusega ette nähtud ohvrid kuulutasid ette Jeesuse ristilöömist. Sellepärast ei olnud evangeelium mõeldud selleks, et Moosese käsuõpetust teisendada, vaid selleks et seda asendada ja tühistada.

Kiri heebrealastele annab kristliku usu mõiste.[12]. Kirjas maalitakse meile pilt Jeesusest kui kõrgeimast preestrist, kes on "läbinud taevaste taevad" ning selle kaudu avanud inimestele tee Jumala juurde.

Õpetus[muuda | muuda lähteteksti]

Heebrea kirja järgi on Jeesuse lepitussurmaga rajatud uus leping, mis tuli vana lepingu asemele. Kristusel oli juba enne lihakssaamist jumalik ülimuslikkus. Kiri tunnistab Kristust kui vana käsuseaduse Toora täideviijat. [4]

Kiri julgustab usklikke tagakiusule vastu panema ning jääma kindlaks sellele, mida nad on Kristusest uskunud. [8]. Kiri koosneb kahest osast: õpetuslik osa [13] ja praktiline osa [14]. Autor tahab teist kristlaste põlvkonda aidata katsumuste ning usunõrgenemise vastu, püüdes iseloomustada usku kui kristlaseks olemist.[15]

2. sajandil hakkasid kristlased vaidlema selle üle, kas Jeesus oli Jumal või inimene või mingil viisil hoopis mõlemat. Kirja kasutati tekkinud debattides, sest seal on kirjakohti, kus esineb kolmainsuslikke väiteid, mida mujal Uues Testamendis ei leidu, nagu Jeesuse nimetamine Jumalaks. Teisalt tuuakse kirjas heebrealastele välja Jeesuse täiuslikkus inimesena. Jeesus suri karjudes ja pisaratega, anudes, et Jumal päästaks tema surmast ning ta õppis kannatlikkust läbi kannatuste.[16]

Kirjas on viide Psalmile, kus arvatakse, et Jumal räägib oma Pojast ja kutsub teda Jumalaks: "Aga Pojale ta (Jumal) ütleb, sinu troon, Jumal, seisab igavesest ajast igavesti."[17] Kreeka keelest saab vastavat salmi tõlkida erinevatel viisidel. Näiteks: "Aga Poeg (Jumal) ütleb, Jumala troon seisab igavest ajast igavesti."[8].

Kiri eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Georg Mülleri jutlustest 17. sajandi algusest on säilinud varasemad teadaolevad eestikeelsed kirjakohad kirjast heebrealastele. Tekst ilmus esmakordselt tervikuna eesti keeles 1686 "Wastses Testamendis" kui "Rahmat Hebrealistille". 1694 Müncheni käsikirjas on kiri pealkirjastatud "Ramat Hebräalistele kirjotud" ja 1739 piiblis "Apostli Paulusse Ramat Ebrea-rahwale kirjotud."

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Hb 13:23
  2. Hb 2:3
  3. Gl 1-2
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 E. Lohse: Uue Testamendi tekkelugu. EÜS Kirjastus, 1994 (tõlge saksakeelsest teoset, 1979)
  5. Rm 10:4
  6. Hb 10:2
  7. Hb 2:3
  8. 8,0 8,1 8,2 Bart D. Ehrman: The New Testament. A Historical Introduction to the Early Christian Writings. New York, Oxford: Oxford University Press, 2000
  9. Luke Timothy Johnson. The New Testament. A Very Short Introduction. Oxford University Press, 2010
  10. Edgar J. Goodspeed, First Clement Called Forth by Hebrews, Journal of Biblical Literature Vol. 30, No. 2 (1911), pp. 157-160
  11. Raymond E. Brown: Introduction to the New Testament. New Haven; London: Yale University Press, 2010
  12. Hb 11:1
  13. Hb 1–10:18
  14. Hb 10:19–13
  15. Donald A. Hagner: The New Testament: a historical and theological introduction. Grand Rapids (Mich.): Baker Academic, 2012
  16. Hb 5:7-9
  17. Hb 1:8

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Donald Cuthrie: "'Kiri heebrealastele"'. Logos, 2007.
  • Keijo Nissilä: "Heebrealaste kirja ajalugu: kes kirjutas kirja heebrealastele?" Eesti Kirik 7. jaanuar 2015
  • E. Lohse: Uue Testamendi tekkelugu. EÜS Kirjastus, 1994 (tõlge saksakeelsest teoset, 1979)
  • Donald A. Hagner: The New Testament: a historical and theological introduction. Grand Rapids (Mich.): Baker Academic, 2012
  • Bart D. Ehrman: The New Testament. A Historical Introduction to the Early Christian Writings. New York, Oxford: Oxford University Press, 2000
  • Luke Timothy Johnson. The New Testament. A Very Short Introduction. Oxford University Press, 2010
  • Raymond E. Brown: Introduction to the New Testament. New Haven; London: Yale University Press, 2010
  • Eduard Schweizer: A Theological Introduction to the New Testament. Nashville: Abindon Press, 1991

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]