Indrek Hirv

Allikas: Vikipeedia
Indrek Hirve luuletus Mati Karmini skulptuuri Pronkssiga pjedestaalil Tartu turuhoone ees

Indrek Hirv (sündinud 15. detsembril 1956 Kohilas) on eesti luuletaja, tõlkija ja kunstnik.

Indrek Hirv sündis kunstnike peres. Ta on õppinud Tartu 10. algkoolis ja Tartu 1. keskkoolis. 1975. alustas õpinguid Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis keraamika erialal, lõpetas kooli 1981. aastal. Olnud 1986. aastast põhiliselt vabakutseline. Asutas 1988. aastal Tartu Kunstiühingu Konrad Mäe nimelise stuudio ja oli selle esimene juhataja.[1] Elanud Tartus ja Tallinnas ning Hollandis aastatel 1989–1991 ja Saksamaal 2005–2006. Hollandis elades töötas Indrek Hirv Raadio Vaba Euroopa Amsterdami korrespondendina.

Viljeles aastatel 1979–1986 glasuurialust portselanmaali, teinud ehisvorme ja seinataldrikuid. Huvi portselanmaali vastu sai alguse 1979. aastal, mil ta suunati õppetöö raames praktikale Leningradi Lomonossovi nimelisse portselanitehasesse. Tema portselanmaale on esitletud nii kohalikel kui ka välisnäitustel (Jugoslaavias, Hollandis, Poolas, Mehhikos). Loonud ka õlimaale ning litograafia- ja oforttehnikas graafilisi lehti[2]. Eksponeeris esmakordselt oma graafilisi töid 1977. aastal Tartu sügisnäitusel ja noortenäitusel. 1985. aastal toimus tal isikunäitus Tartu Kunstimuuseumis ja 1986. aastal Adamson-Ericu muuseumis[3].

2006. aasta loomingu eest pälvis Hirv ühe kahest kultuurilehe Sirp ja Eesti Raudtee kirjandusauhinnast oma luulekoguga "Surmapõletaja" (teise auhinna pälvis Peeter Sauter). Tunnustuse saavad teosed, mis särtsuvad eluvaimust[4].

2007. aastal debüteeris Hirv näitekirjanikuna. Tema mononäidend "Pauluse kiriku kellad" põhineb Heino Elleri elul. Esietendus toimus samal aastal Eesti muusika päevadel, lavastas Margus Kasterpalu ja heliloojat kehastas Rain Simmul[5].

Ta oli kirjandusrühmituse Wellesto liige ja üks selle asutajaid[6]. Ta on nii Kunstnike Liidu (1985), Kirjanike Liidu (1991) kui ka Eesti Üliõpilaste Seltsi liige (2009)[7].

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Indrek Hirve isa oli maalikunstnik Louis Pavel (1915–1977) ja ema graafik Helgi Hirv (1925–1977).[2]

Tal on kolm tütart ja poeg: Tui Hirv (1984), Käbi Hirv (1988), Ingel Hirv (1993) ja Pärtel Hirv (1999).[8]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Luulekogud[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1987 "Uneraev"
  • 1988 "Salapainos. Pimetrükk" (eesti ja soome keeles)
  • 1990 "Põueoda"
  • 1992 "Kuu vari" (valikkogu)
  • 1992 "Võhumõõk" (selle ja eelmise eest Eesti riiklik kirjanduspreemia 1993 – EKBL ja EE)
  • 1993 "Tähekerjus"
  • 1993 "Taskuraamat (taskutähekerjus)" (eelmise lühiversioon)
  • 1996 "Põuasinine"
  • 1997 "Kiviingel"
  • 1998 "Fuugamust"
  • 1998 "Pärlhall" (valikkogu)
  • 2000 "Ööpäev" (valikkogu, ka tõlkeid ja esseistikat)
  • 2001 "Liblikate õhkkerge veri"
  • 2003 "Ülemlaul"
  • 2006 "Surmapõletaja" (valikkogu, koostanud Doris Kareva)
  • 2009 "Veesilm"
  • 2009 "Enkelinsilta" (valikkogu soome keeles)
  • 2009 "Ülalt valla" (valikkogu, järelsõna: Rebekka Lotman)
  • 2011 "Prantsuse bukett: XVII sajandi prantsuse luulet" (Ott Ojamaa järelsõna)
  • 2012 "Tiivavalu"
  • 2013 "Hingekiri" (koondkogu, Elli Soolo järelsõna)

Esseistika, proosa ja draama[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1996 "Rännuraamat"
  • 2002 "Hea poisi jutud" (4 lastejuttu)
  • 2004 "Klaaskübara all" (artiklivalimik)
  • 2007 "Pauluse kiriku kellad" (mononäidend helilooja Heino Ellerist)
  • 2009 "Sinimustvalge needus" (filmistsenaarium)
  • 2011 "Viimane tango 1944 – Pallase lõpp" (kontsert-etendus)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Indrek Hirve intervjuu tundmatuks jääda soovivale vanemale daamile – Vikerkaar 1996, nr 5/6, lk 156–161
  • Vaapo Vaher, "Mu kurbused on ikka alasti. Improvisatsioone Indrek Hirve teemal" – Looming 1997, nr 11, lk 1539–1547 (sama – valikkogu "Ööpäev" saatesõna)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Hirv, Indrek. Konrad Mäe ateljee. Katkend teosest "Ööpäev" Tartu ilukirjanduses
  2. 2,0 2,1 Eesti arhitektuuri ja kunsti biograafiline leksikon.
  3. Piret Pukk, Meistri muuseumi näitusetoas, Noorte Hääl, 4.10.1986
  4. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 350
  5. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 357
  6. Kirjandusrühmitus Wellesto 21 aastat tagasiSirp, 14. august 2009 (vaadatud 29.03.2013)
  7. http://www.eys.ee/liikmed.php
  8. "Kes on kes?" Eesti 2000

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]