Hermeneutika

Hermeneutika (kreeka sõnast hermeneutikē < hermeneia 'seletus, tõlgendus') on tekstide tõlgendamise õpetus. Hermeneutika kujunes esmalt välja religioossete tekstide interpreteerimise õpetusena.

Hermeneutika lähteseisukohad:

uuritakse teksti tervikuna (vt. hermeneutiline ring);
teksti uuritakse kultuurilis-ajaloolisel taustal;
tekst on autori ja lugeja dialoog: teksti tõlgendus sõltub uurija ajaloolisest vaistust, kogemusest ning valmidusest dialoogi astuda.

Mõiste ajalugu

Aristotelese teoses Peri hermeneias tähistas sõnaga hermeneia ütlust kui hinges mõeldu üleminekut välisesse (täht, hääl).

Keskaegne teadusliku tõesuse menetlus oli aristotellik-aksiomaatiline, st eristati kahte tõestusmenetlust: synthesis (deduktsioon) ja analysis (induktsioon). Keskaegne ja kristlik tõlgendamine lähtus pühakirja kriitikavälisest traditsioonist.

F. Schleiermacher (1768–1834) oli teoloog ja filosoof. Eristas kahte tõlgendamise/arusaamise liiki: tekstist (filoloogiline arusaamine) ja teksti autorist arusaamine. 1819. aastal sõnastas ta tõlgendamise reeglid:

tõlgendamine alaku teemast, üldisest ülevaatest (psühholoogiline),
hermeneutilise ringi kasutamine
stiili täielik mõistmine, sest stiil peegeldab autori mõtlemisviisi,
tausta teadmine (teadmine ajastust, autori muust loomingust, kirjandusest enne teose ilmumist jms).

Hans-Georg Gadamer (1900–2002) peateos oli Tõde ja meetod. Ta väidab, et hermeneutika tähtsaim osa on metodoloogia. Teksti mõistmiseks pole oluline mitte autori biograafia jms, vaid teksti tähendus. Gadamer arvas erinevalt Schleiermacherist, et tekstil pole ainult ühte õiget tõlgendust. Igal ajastul loovad erinevad kogemustaustad erinevaid tõlgendusi.

Paul Ricœur (1913–2005) pidas teksti tõlgendust enesekohaseks, tõlgendaja tõlgendab alati ka iseennast.

Umberto Eco (1932–2016) arvates tekst on autorist ja tõlgendajast sõltumatu.

Vaata ka