Apostlite teod

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
"Apostlite teod" 15:22–24 7. sajandist pärinevas "Codex Laudianuses", kus kõrvuti tulpades on ladinakeelne ja kreekakeelne tekst

"Apostlite teod" (ka "Apostlite tegude raamat"; kreeka keeles Πράξεις τῶν Ἀποστόλων, Práxeis tôn Apostólōn; ladina keeles Acta Apostolorum; lühend Ap) on Piibli Uue Testamendi viies raamat, mis kirjeldab Jeesuse jüngrite tegevust pärast tema surma.

Sellele eelneb Johannese evangeelium ja järgneb Pauluse kiri roomlastele. Uues Testamendis on salmide arvult mahukamad veel Luuka evangeelium ja Matteuse evangeelium. Apostlite tegude raamatus on kirjeldatud, kuidas ristiusk levis peale Jeesuse hukkamist Rooma keisririigis ning jõudis ka tolle aja maailma keskusesse Rooma linna. Raamat on kirjutatud koinees.

Pealkiri[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatut nimetatakse kreeka keeles Πράξεις τῶν Ἀποστόλων (Práxeis tôn Apostólōn), Vulgatas ladina keeles aga Acta Apostolorum. Vanas kirikus on Apostlite tegude raamatut tuntud ka teiste nimede all. Näiteks Ireneus nimetab seda Lucae de apostolis testificatio ning Tertullianus Commentarius Lucae. Teoloogid on arvanud, et teos oli kõige vanemal ajal ilma pealkirjata.[1] Mõned teoloogid on arvanud, et algselt olid Luuka evangeelium ja Apostlite tegude raamat tegelikult üks teos.[2] See hüpotees lubab oletada, et nad kandsid ühist nime. Antiikajal oli üpris levinud praxeis-kirjandus, mis esitas silmapaistvate meeste, nagu Heraklese ja Aleksander Suure tegude kirjeldusi romaanilaadsel kujul.[3] Tuleb muidugi tõdeda, et Apostlite tegude raamat ei räägi sugugi mitte kõigi apostlite tegudest ja elust, vaid keskendub Peetrusele (Ap 1–12) ja seejärel Paulusele (Ap 13–28).

Autorlus[muuda | muuda lähteteksti]

Apostlite tegude raamatu autoriks peetakse traditsiooni järgi Luuka evangeeliumi autorit Luukast, apostel Pauluse ihuarsti, keda on mainitud Pauluse kirjas koloslastele.[4] Raamatus endas pole autorit mainitud, kuid on märgitud, et tegu on esimesele raamatule kirjutatud järjega.

Osa tänapäeva teolooge ja piibliuurijaid usuvad, et teos oli tõepoolest Luuka kirjutatud, osa arvavad tekstianalüüsi alusel, et autoriks on keegi tundmatu ja anonüümne autor. Üldiselt arvatakse, et autor oli koineed kõnelev mittejuut, kes kirjutas mittejuutidest kristlastele.

Šoti piibliteadlane I. Horward Marshall, kes spetsialiseerus just Luuka evangeeliumi ja Apostlite tegude raamatu uurimisele, kaitseb evangelist Luuka autorsuse teooriat. Ta argumenteerib, et raamatus on osa teksti mitmuse esimeses isikus (meie) kirjutatud, mis viitab, et autor oli Pauluse reisidel kaasas. Marshall viitab autorsuse omistamisel Luukale kirikuisa Ireneusele, kes mainib umbes aastal 180, et Luukas on kolmanda evangeeliumi ja Apostlite tegude autor.[5]

Luuka autorsust toetavad ka teoloogid Robin Keeley ja Mary Batchelor. Nad mõlemad mainivad ka "meie" vormi kui tõestust, et Luukas oli Paulusega kaasas ja kirjutas hiljem kõik üles.[6][7] Soome teoloog Erkki Koskenniemi väidab, et autor tundis väga hästi Jeesuse elu ja algkirikus toimunud sündmusi.[8]

Saksa vaimulik ja teoloog Eduard Lohse lükkab Luuka autorsuse ümber. Ta põhjendab seda sellega, et Apostlite teod räägivad väga vähe apostel Pauluse teoloogiast, mis tuleb nii rikkalikult välja tema kirjades. Seega ei saa Apostlite tegude autor olla Pauluse reisikaaslane, kes pidi teda väga hästi tundma.[9] Sama probleemi toob välja ka Marshall, kes vaatamata sellele jääb Luuka autorsusele kindlaks. Marshall peab siiski nentima, et Luuka teadmatus Pauluse kirjadest on veider. Ta ise pakub lahendusena välja, et Luukast ei huvitanud Pauluse koguduste siseprobleemid.[10]

Eraldi tasub välja tuua "meie"-vormi küsimuse. Raamatus on lõike, kus kirjutaja hakkab ootamatult kõnelema "meist", mitte "nendest". Marshall, Keeley ja Batchelor arvavad, et nendel hetkedel liitus Luukas Pauluse ja tema kaaslastega ning kuna ta ise kirjeldab sündmusi, siis ta jättiski ka enda sisse.[11][6][7] Saksa teoloogiaprofessor Eckhard Plümacher oli sellise variandi suhtes kriitiline. Ta tõi esile, et antiikkirjanduses kasutati palju võtet, kus kirjelduses mindi üle "meie"-vormile, et anda tekstile ilmekust. Plümacher arvab, et autor kasutab "meie"-vormi, et rõhutada ennast kui paljureisinud meest.[12] Oluline on välja tuua, et "meie"-vormis koostatud lõigud ei erine keeleliselt ja stiili poolest teose muudest osadest. See lubab oletada, et olenemata sellest, kas autor on Luukas või mitte, on kogu raamatul üks autor.[12]

Tekkelugu[muuda | muuda lähteteksti]

Raamat on kirjutatud kirja vormis, mis on läkitatud Teofilosele, keda mainitakse sissejuhatuses[13]. Teofilos tähendab tõlkes "Jumala sõber." Teofilose isik ei ole täpselt teada ning uurijate seas on sel teemal eriarvamused. Mõned pakuvad, et tegemist oli tähtsa Rooma riigitegelasega, kes oli pöördunud ristiusku.[14] Metodismi rajaja John Wesley pakkus, et Teofilos oli kõrgest soost Aleksandria juut.[15] Igatahes arvab enamik tänapäeva teolooge ja piibliuurijaid, et Teofilos ei ole lihtsalt sümboolne nimi, vaid keegi päris isik. Marshall võttis Teofilose isiku kohta käivad väited kokku öeldes, et kahtlemata on tegemist päris isikuga. Ta lisab, et Teofilos oli ilmselt juba kristlane ning Luukas kirjutas oma raamatu talle ja temasugustele, et neil oleks usaldusväärne jutustus ristiusu algusest.[16]

Apostlite tegude raamatu täpne kirjutamisaeg pole samuti teada. Soome teoloog Leif Nummela pakub kirjutamisajaks vahemikku 6668 pKr.[17] Marshall toetab teise šoti piibliuurija F.F. Bruce'i dateeringut aastale 70.[10] Koskenniemi arvab, et raamat kirjutati umbes aastal 80.[18] Keeley üldistab, öeldes, et Apostlite teod kirjutati vahemikus 60–80.[7] Talle sekundeerib kaasmaalane Batchelor, kes pakub aastaid 70–80, kuid ei välista 60.-ndaid.[14]

On ka palju radikaalsemaid seisukohti, mis dateerivad teose 1. sajandi lõppu või isegi 2. sajandi esimesse poolde. Saksa evangeelne teoloog Günther Klein arvas, et raamat koostati aastatel 120130 ning kuulus Markioni vastaste teoste hulka.[9] Hans Conzelmann väidab, et Apostlite teod ei tunne veel väljakujunenud vanakatoliku kirikut ning seal ei leidu apostlite suktsessiooni mõistet. Seetõttu jääb teose valmimisaeg pigem 1. sajandi lõppu.[9]

Marshall toob välja kolm tegurit, millest sõltub otsus Apostlite tegude kirjutamise aja kohta:

  • Luuka-Apostlite tegude suhe teiste Uue Testamendi kirjutistega. Siin on eriti oluline suhe Markuse evangeeliumiga, mida suurem osa piibliuurijatest peab tänapäeval kõige vanemaks evangeeliumiks.
  • teose kirjutamise ja apostel Pauluse surma vahekord. Teatavasti Pauluse surma raamatus ei mainita.
  • autori vaatenurga küsimus. On täiesti ilmselge, et Apostlite tegude autor ei esita lihtsalt sündmuste kroonikat, vaid on oma loo hoolikalt läbi mõelnud ja vormistanud. See tähendab mingit ajalist distantsi päris sündmustega.[19] Marshall lisab viimase juurde, et need kes arvavad, et autor esitab Paulusest ja tema tegevusest täiesti eksliku pildi, dateerivad teose muidugi võimalikult hiliseks.[10]

Apostlite tegude raamatu päritolu ja kirjutamise koht on teadmata. Siiski valitseb siin suur üksmeel piibliuurijate ning teoloogide vahel, et teos on pärit just hellenistlikust ehk paganlikust kristlusest. Marshall pakub välja kolm kohta, kus teos võidi kirjutada: Antiookia, mida traditsioon seostab Luukaga; Rooma, kus jõuab teoses tegevus lõpule; Efesos, kuna selle linna vastu tuntakse raamatus suurt huvi. Marshall peab siiski kokkuvõtteks tõdema, et kõik need variandid on hüpoteetilised ja kindlat kirjutamise asukohta ei teata.[20]

Ajalooline väärtus[muuda | muuda lähteteksti]

Apostlite tegude raamatu ajaloolise väärtuse osas on uurijad eriarvamusel. Paljuski sõltub arvamus sellest, kas uurija liigitab ennast konservatiivseks või liberaalseks. Seetõttu on raamatu ajalooline väärtus teoloogi silmis seotud ka eelnevate küsimustega Luuka autorlusest ja teksti kirjutamise ajast.

Eesti teoloogidest kaitseb Apostlite tegude raamatu ajaloolist väärtust Arne Hiob. Ta selgitab, et enne 18. sajandi lõppu ei seadnud keegi Luuka autorlust kahtluse alla. Esimesena tegi seda Johann Salomo Semler. Kaitstes Luuka autorlust ja tema teoste tõepärasust toetub Hiob USA piibliuurijatele Donald A. Carsonile ja Douglas J. Moole. Viimased kaks on esile toonud, et siiani puudub tõendusmaterjal, nagu oleks teos kunagi ringlenud ilma, et Luuka kui autori nimi sellega seotud poleks. Ka 2.-4. sajandi kirikuisad on täiesti ühel meelel, et teose autoriks on Luukas. Hiobi arvates ei saa Apostlite tegude raamat olla kirjutatud peale aastat 62, mil Paulus vabanes kirikuisade teatel Rooma vangistusest. Põhjuseid on mitmeid, ühest küljest ei tunne Luukas veel juba varakult levima hakanud Pauluse kirju. Lisaks esitleb ta juutlust lubatud religioonina (mis ei oleks mõeldav peale Juudi sõja algust 66. aastal), ei maini keiser Nero aegset tagakiusamist (aastal 64) ja kirjeldab Pauluse laevahukku (Ap 27:1–28:16) väga detailselt, mis osutab sündmuse värskusele.[21]

Teose ajaloolisust kaitseb ka Marshall. Ta toob esile, tsiteerides Briti arheoloogi Sir William Ramsayt, et kuigi Luuka kirjelduses on pisivigu, siis enamalt jaolt kirjeldab ta väga detailselt ja tõetruult 1. sajandi Rooma olustikku.[22] Marshall kirjutab ka, et erinevused Luuka ja Pauluse endi kirjade vahel ei ole piisavad, et tõendada Luuka ebausaldusväärsust.[23] USA apologeet Josh McDowell on samuti toetunud britt Ramsayle, et rõhutada Luuka ajaloolist täpsust. McDowell kirjutab, et Ramsay jõudis peale pikki uurimistöid tulemuseni, et Luukas on täpne ja esmaklassiline ajaloolane. Ühtlasi järeldas ta, et Apostlite tegude raamat pidi olema kirjutatud kusagil 1. sajandi keskpaigas.[24]

Apostlite tegude raamatu ajaloolisusesse kriitiliselt suhtuv vool sai alguse üldise piiblikriitika tekkimise ja arenguga 18. sajandil. 19. sajandil jätkas Semleri kriitikat Apostlite tegude suhtes Saksamaal nn Tübingeni koolkond, kes pidas teost katseks siluda konflikte Peetruse ja Pauluse vahel, mis väidetavalt domineerisid algkoguduses. 20. sajandil jätkus saksa teoloogias kriitika Luuka ajaloolisuse kohta. Tähtsat rolli mängisid siin Martin Dibelius, Hans Conzelmann ja Ernst Haenchen, kes arvasid, et Apostlite tegude autor on konstrueerinud oma jutustuse, millel on tegelikkusega vähe pistmist. Selline kriitiline suhtumine Apostlite tegudesse on ka hetkel valitsev Mandri-Euroopa teoloogias.[25] Kuigi on ka eriarvamusi: tänapäeval on näiteks saksa teoloog Martin Hengel kaitsnud Luuka ajaloolist täpsust.[26]

Kriitilise koolkonna argumendid on mitmesugused: Apostlite tegude raamatus on mitmed vastuolud Pauluse enda sõnadega kirjas gaalatlastelele (mida peetakse peaaegu kindlalt Pauluse enda kirjaks). Kirjas kirjeldab Paulus oma pöördumist lühisõnaliselt ja mainib, et ta külastas Jeruusalemma ainult paar korda. Apostlite tegudes on Pauluse pöördumisel väga suur tähelepanu ning apostel külastab mitmeid kordi Jeruusalemmma. Vastuolu nähakse ka Apostlite tegudes kirjeldatud apostlite kontsiilil vastu võetud otsustes, mis puudutasid paganakristlasi, ning Pauluse sõnades, et Jeruusalemma autoriteedid ei lisanud talle enam midagi juurde. Lisaks ei ole Apostlite tegude raamatus näha jälgi Pauluse teoloogiast ning kirjadest. Samuti tuuakse Vana Testamendi tsitaadid Septuaginta järgi, mis tähendab, et need ei pärine vanast traditsioonist, mis ulatuks tagasi Palestiina kristlaskonna algusesse. Seega ei esita Apostlite tegude raamat ajalooliselt täpset pilti, vaid on jutustus, mis toetub kujutlustele, mis valitsesid kiriku algusaja kohta, kui teos kirjutati.[27]

Apostlite tegude raamatu peateemad[muuda | muuda lähteteksti]

Keeley kirjutab, et Apostlite tegude raamatus kordub mõte, et ristiusk ei kujuta endast ohtu Rooma võimule: mässusid põhjustavad juudalased või teised kristlaste vastased. Ristiusus on tegelikult täitunud tõeline judaism ja roomlased peaksid seda sellisena nägema. Ta lisab, et üheks peateemaks on kindlasti ka see, et Püha Vaimu vägi tegi võimalikuks kristluse leviku.[7] Seda viimast rõhutavad paljud teoloogid.

Koskenniemi arvates rõhutatakse Apostlite tegudes evangeeliumi väge. Pidevalt varitsevad ohud ja takistused, kuid vaatamata sellele ei jää kristlik kuulutus seisma. Väga oluline on ka paganamisjon. Siin jääb kõlama mõte, et Jumala oma rahvas hülgas Tema poja, kuid paganad võtavad evangeeliumi vastu. Ja tööriistaks, kes viib evangeeliumi paganatele, saab Paulus. Eriti tuleb tähele panna, et Apostlite teod lõppevad sellega, kuidas Paulus jõuab Rooma, mis oli tol ajal kogu maailma pealinn ja keskus. See on evangeeliumi võidukäik, harimata kalurid olid saanud ülesandeks vallutada maailm kristlikule sõnumile ning nüüd oli kogudusi kõikjal, ka Roomas.[28]

Nummela toob välja, et teoses on oluline teema ka see, et Jeesuses täitusid Vana Testamendist pärit ettekuulutused, mis rääkisid messiast. Neid kirjakohti, mis sellest räägivad, on teoses kokku rohkem kui 20.[29]

Marshall lisab, et raamatus üritatakse anda pilti algkoguduse elust. Luukas tahab kahtlemata tuua algkogudust juhatuseks ja eeskujuks järeltulevatele põlvedele. Ta rõhutab Pühas Vaimus olevat ühtsust, mis väljendub osaduses, ühisvaras, ühises nõupidamises jne.[30]

Ülesehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Apostlite tegude raamat koosneb 28 peatükist, mis jagunevad 1006 salmiks. Raamatu jagas peatükkideks kardinal Stephen Langton 13. sajandil ja salmideks Robert Estienne 1551.

  • Sissejuhatus: Püha Vaimu ootamine, peatükk 1
    • Jeesus võetakse jüngrite keskelt, 1: 1–11
    • Juudas Iskarioti asendamine, 1:12–26
  • Esimene osa: Evangeelium Jeruusalemmas, 2:1–8:3
    • Nelipüha, 2:1–42
    • Põgus pilk esimestele usklikele, 2:32–47
    • Peetruse ja Johannese tunnistus, 3:1–4:31
    • Varakiriku elu 4:32–6:7
    • Stefanose kinnivõtmine, kohus ja surmamine, 6:8–8:3
  • Teine osa: Evangeelium levib Palestiinas, 8:4–9:31
    • Evangeelium Samaarias, 8:5–25
    • Filippus ja Etioopia kojaülem, 8:26–40
    • Sauluse pöördumine ja side kiriku juhtidega, 9.
  • Kolmas osa: Peetrus avab tee misjonile paganate seas, 9:32–12:34
    • Peetrus Lüüdas ja Joppes, 9:32–12:34
    • Peetruse nägemus ja selle tagajärjed, 10:1–11:18
    • Kristlased Antiookias, 11:19–30
    • Heroodes vaenab kristlasi, 12:1–24
  • Neljas osa: Paulus viib evangeeliumi Rooma keisririiki, 13–28
    • Esimene misjonireis: Paulus ja Barnabas, 13–14
    • Kristlaste nõukogu Jeruusalemmas, 15:1–35
    • Teine misjonireis: Paulus, Siilas ja Timoteos, 15:36–18:23
    • Kolmas misjonireis: Paulus (ja Luukas?), 18:24–21:16
    • Pauluse vangistamine Jeruusalemmas ja Kaisareas, 21:17–26:32
    • Paulus viiakse Rooma, 27:1–28:15
    • Paulus Roomas, 28:16–31[7]

Raamat eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Georg Mülleri jutlustest 17. sajandi algusest on säilinud varasemad teadaolevad eestikeelsed kirjakohad Apostlite tegude raamatust.

Tekst ilmus esmakordselt tervikuna eesti keeles 1686 "Wastses Testamendis" kui "Pöha Apostlide Teggo". 1694 Müncheni käsikirjas on kiri pealkirjastatud "Pühha Lukasse Ewangeliumme Teine Ossa. Pühha Apostlide Teggudest" ja 1739 Piiblis "Teine pühha Luka Ramat Pühha Apostlide Teggudest."

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. E. Lohse. (1994). Lk 133.
  2. I. Marshall Horward. (2011). Lk 14–15.
  3. E. Lohse (1994). Lk 132.
  4. Kl 4: 14
  5. I. Marshall Horward. (2011). Lk 39.
  6. 6,0 6,1 M. Batchelor. (1998). Lk 138.
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 R. Keeley. (1996). "Piibli entsüklopeedia". Tallinn: OÜ Eesti Raamat. Lk 102.
  8. Koskenniemi, E. (1996). Lk 22.
  9. 9,0 9,1 9,2 E. Lohse. (1994). Lk 136.
  10. 10,0 10,1 10,2 I. Marshall Horward. (2011). Lk 43.
  11. I. Marshall Horward. (2011). Lk 39
  12. 12,0 12,1 E. Lohse. (1994). Lk 131.
  13. Ap 1:1
  14. 14,0 14,1 M. Batchelor. (1998). Lk 129.
  15. John Wesley. "Notes on The Gospel According to St Luke, 1:3".
  16. I. Marshall Horward. (2011). Lk 50.
  17. L. Nummela. (2016). "Piibli punane niit." Tallinn: EELK Misjonikeskus. Lk 176.
  18. E. Koskenniemi. (1996). Lk 32.
  19. I. Marshall Horward. (2011). Lk 41–42.
  20. I. Marshall Horward. (2011). Lk 44.
  21. A. Hiob. (2015). "Piibel usu ja teaduse vahel." Tallinn: Allika. Lk 117.
  22. I. Marshall Horward. (2011). Lk 31–32.
  23. I. Marshall Horward. (2011). lk 38
  24. J. McDowell. (2012). "Rohkem kui puusepp." Tallinn: MTÜ Agape Eesti. Lk 77–78.
  25. I. Marshall Horward. (2011). Lk 30–31.
  26. I. Marshall Horward. (2011). Lk 31.
  27. E. Lohse. (1994). Lk 134–136.
  28. E. Koskenniemi. (1996). Lk 33.
  29. L. Nummela. (2016). "Piibli punane niit." Tallinn: EELK Misjonikeskus. Lk 190.
  30. I. Marshall Horward. (2011). Lk 27–28.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • M. Batchelor. (1998). "Piiblit avades." Tallinn: Eesti Piibliselts.
  • E. Koskenniemi. (1996). "Piiblivõti." Tallinn: EELK Konsistooriumi kirjandus- ja pressiosakond.
  • E. Lohse, tõlkinud Kalle Kasemaa. (1994). "Uue Testamendi tekkelugu." Tartu: Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus.
  • I. Marshall Horward. (2011). "Apostlite teod." Tallinn: Logos.
  • I. Horward Marshall: "Apostlite teod." MTÜ Allika, 2012.
  • Ellen Gould White: "Apostlite teod." 2000.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]