Hieronymus Bosch

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Hieronymus Bosch
Jheronimus Bosch (cropped).jpg
"Hieronymus Boschi portree" (u 1550). Autor arvatakse olevat Jacques Le Boucq
Sünninimi Jheronimus van Aken
Sündinud u 1450
's-Hertogenbosch, Brabandi hertsogiriik, Burgundia Madalmaad
Surnud 1516
's-Hertogenbosch
Rahvus hollandlane

Hieronymus Bosch (sünninimega Jheronimus van Aken[1]; u 1450 – 1516) oli Madalmaade maalikunstnik.

Tema teosed on tuntud fantastiliste kujundite poolest, millega kunstnik näitlikustas moraalseid ja religioosseid mõisteid ja jutustusi.[2]

Elu[muuda | muuda lähteteksti]

Hieronymus Boschile pandi sünni järel nimeks Jheronimus või Joen[3] (vastavalt ladina ja keskhollandi keeles) van Aken (mis tähendab 'Aachenist'). Mõnele teosele kirjutas ta alla nime Jheronimus Bosch, mida keskhollandi keeles hääldati kui Jeronimus Bos. Nimi tuleneb tema sünnikohast: 's-Hertogenboschi tuntakse üldiselt nimega Den Bosch.

Tema elust ja koolitusest on vähe teada. Temast ei jäänud maha mingeid kirju ega päevikuid ning kõik, mis on õnnestunud kindlaks teha, põhineb tema kohta käivatel lühikestel faktidel kodulinna arhiiviallikates ja sealse jumalaema austamisele pühendunud vennaskonna Illustre Lieve Vrouwe Broederschapi arveraamatutes. Midagi ei ole aga teada ei tema isiksuse ega tema enda mõtete kohta oma kunsti tähendusest. Boschi sünnikuupäeva ei ole suudetud kindlaks teha. Vahetult enne tema surma aastal 1516 valminud käsitsi joonistatud portree (mis võib olla ka autoportree) põhjal oletatakse, et ta võis sündida umbes aastal 1450. Joonistus kujutab raugaeas kunstnikku, kes on tõenäoliselt oma kuuekümnendate eluaastate lõpus.[4]

Bosch sündis Brabandi hertsogiriigis ‘s-Hertogenboschi linnas ning elas kogu oma elu kas seal või selle lähistel. Tema vanaisa Jan van Aken (suri 1454) oli samuti kunstnik; teda on allikates mainitud juba aastal 1430. On teada, et Janil oli viis poega, kellest neli olid samuti kunstnikud. Boschi isa Anthonius van Aken (suri u 1478) tegutses eelmainitud vennaskonna kunstilise nõuandjana.[5] Üldiselt arvatakse, et Hieronymus Boschile õpetas maalimist isa või mõni tema onu, kuid neist pole ühtegi teost säilinud.[6] Linna allikatesse ilmus Boschi nimi esmakordselt 5. aprillil 1474, mil teda on mainitud koos kahe venna ja õega.

's-Hertogenbosch oli õitsev linn 15. sajandi Brabandis, tänapäeva Hollandi lõunaosas. Piirkond oli tollal osa Burgundia Madalmaadest ning veel kunstniku eluajal läks piirkond Habsburgide valdusse. Aastal 1463 toimus linnas katastroofiline tulekahju, milles hävis 4000 maja ning mille tunnistajaks oli tõenäoliselt ka sel ajal ligikaudu 13-aastane Bosch. Boschist sai juba tema eluajal hinnatud kunstnik ning ta sai sageli tellimusi ka välismaalt. 1488. aastal liitus ta kõrgelt hinnatud vennaskonnaga Illustre Lieve Vrouwe Broederschap, mis kujutas endast konservatiivset religioosset ühendust, kuhu kuulus umbes 40 mõjukat 's-Hertogenboschi kodanikku ja 7000 "välisliiget" üle Euroopa.

Vahemikus 14791481 abiellus Bosch endast mõne aasta vanema Aleyt Goyaerts van den Meerveeniga ning paar kolis lähedalasuvasse Oirschot' linna, kus tema naine oli oma jõukalt perekonnalt pärinud maja ja maad.[7]

Vennaskonna arveraamatute järgi suri Bosch 1516. aastal. Tema mälestuseks peetud matusemissa toimus sama aasta 9. augustil.[8]

Kunst[muuda | muuda lähteteksti]

Boschi käe all valmisid pildid, teiste seas tema kuulsaimate teoste hulka kuuluv triptühhon "Maiste naudingute aed". Maal, mille algne pealkiri ei ole säilinud, kujutab oma kolmel osal järgmist:

  • vasakpoolne paneel kujutab paradiisi koos Aadama ja Eeva ning paljude imepäraste loomadega;
  • keskmine paneel kujutab maiseid naudinguid koos arvukate alasti tegelaste ning tohutute puuviljade ja lindudega;
  • parempoolne paneel kujutab aga põrgut koos eri tüüpi patuste fantastiliste karistustega.

Kui maali välised paneelid on suletud, paistab hallides toonides tehtud maal, kus Jumal loob maa. Need maalid (eriti põrgut kujutav paneel) on maalitud võrdlemisi visandlikult ning see vastandub traditsioonilisele flaami stiilile, kus mitme pintslitööd varjava läbipaistva glasuurikihi abil saavutati ühtlane pind. Bosch on selles teoses joonistanud pintsliga ning see stiil avaldub veelgi jõulisemalt tema teoses "Püha Antoniuse kiusamine". Boschi käe all valmisid ka ühed Põhja-Euroopa esimesed skitsid kui eraldi kunstiteosed (mitte mõne suurema teose kavandid).

Bosch ei dateerinud oma töid kunagi. Samas signeeris ta oma ajale mitteomaselt mitmed oma teosed, kuigi kõik signatuurid, mis väidetakse tema omad olevat, ei ole seda kindlasti. Tänapäevaks on järele jäänud 25 teost, mida kindlalt talle omistatakse. 16. sajandi lõpus omandas Hispaania kuningas Felipe II mitmed tema teosed, millest mõned on ilmselt kas tellinud või kokku kogunud Boschi kodulinnas elanud hispaanlased. Selle tulemusena on Madridi Prado muuseum mitmete tema teoste omanik – sealhulgas "Maiste naudingute aed", "Seitse surmapattu" ja triptühhon "Heinavanker".

Tõlgendused[muuda | muuda lähteteksti]

Kui kunstimaitse 20. sajandil muutus, muutusid ka Bosch ning paljud teised kunstnikud Euroopa kujutlusvõimele suupärasemaks. Mõnikord on väidetud, et Boschi kunsti inspireerisid ketserlikud seisukohad (nt katarite ja adamiitide käsitlused) ning varjatud alkeemilised praktikad. Kuna ka Erasmus Rotterdamist sai hariduse ühes usulises mõttes "edumeelses" 's-Hertogenboschi linna katoliikliku ühingu Fratres Vitae Communis majas, ei ole mitmed autorid pidanud üllatavaks Erasmuse sapiste kirjutiste ning Boschi sageli julgete maalide vahelisi tugevaid paralleele. "Kuigi ühingu kaasliikmed jäid paavstile truuks, pidasid nad siiski oma kohuseks mitmete preestrite kuritarvitamistest ning skandaalsest käitumisest ettekandmist: müüdavus, mida nii Erasmus kui ka Bosch oma töödes pilkasid".[9]

"Öökulli pesa", sulg ja bister paberil. 140 × 196 mm. Rotterdam, Museum Boijmans Van Beuningen

Lähtuvalt juba alates 16. sajandisse dateeritud Boschi tõlgenduste sarjast on teised autorid leidnud, et tema maalid olid loodud vaid lõbustamiseks, nagu oli seda Itaalia renessansi grotteschi. Kui vanemate meistrite kunst põhines igapäevaste kogemuste tegelikul maailmal, seab Bosch kunstiajaloolase Walter Gibsoni sõnul vaataja vastamisi "unenägude [ja] luupainajate maailmaga, kus kujud paistavad meie silme all värelevat ja muutuvat". Ühes teadaolevalt esimestest Boschi maalide kirjelduses kirjutab hispaanlane Felipe de Guevara 1560. aastal, et Boschi peeti kõigest "koletiste ja kimääride leiutajaks". 17. sajandi alguses kirjeldas Hollandi kunstiajaloolane Karel van Mander Boschi töid kui "imepärastest ja iseäralikest fantaasiatest" koosnevaid töid; ent ta jõudis järeldusele, et tema maale vaadata on "sageli veel vähem meeldivam kui võigas".[10]

Viimastel kümnenditel on Boschi nägemusi hakatud pidama vähem fantastilisteks ning nõustutud sellega, et tema kunst peegeldab tolleaegsete ortodokssete religioossete uskumuste süsteeme. Seda, kuidas ta kujutas patust inimloomust ning millised olid tema arusaamad taevast ja põrgust, nähakse nüüd hiliskeskaegse didaktilise kirjanduse ja jutlustega kokku sobivatena. Enamik autoreid omistab tema maalidele varasemast sügavmõttelisema tähenduse ning püüab seda tõlgendada hilise keskaja moraalsuse vaatenurgast. On üldtunnustatud, et Boschi kunst on loodud selleks, et õpetada sarnaselt teiste põhjapoolse renessansi silmapaistvate isikutega (näiteks poeet Robert Henryson) konkreetseid moraalseid ja vaimseid tõdesid ning et edasi antud kujunditel on täpne ja ettekavatsetud tähendus. Dirk Baxi järgi kujutasid Boschi maalid endast sageli piibellikest ja rahvalikest allikatest pärit verbaalsete metafooride ja sõnamängude visuaalseid tõlgendusi.[11] Ent see tõlgenduste konflikt, mida tema teosed jätkuvalt esile kutsuvad, tekitab küsimusi selle perioodi kunsti mitmetähendusliku olemuse kohta.

Viimastel aastatel on kunstiajaloolased lisanud Boschi teostes leiduva mitmetähenduslikkuse teemale täiendava mõõtme. Nad rõhutavad tema teostes üsna ilmseid iroonilisi kalduvusi, mida leiab näiteks nii "Maiste naudingute aia" keskmiselt paneelilt (naudingud)[12] kui ka paremalt paneelilt (põrgu)[13]. Lisades oma moraalsuse areenile iroonia, pakub Bosch võimalust eemalduda nii reaalsest maailmast kui ka maalitud fantaasiailmast. Seda tehes võis ta saavutada nii konservatiivsete kui ka edumeelsete vaatajate heakskiidu. Ehk on just see mitmetähenduslikkus teinud võimalikuks selle, et märgatav osa tema provokatiivsetest maalidest on viie sajandi jooksul elanud üle kõik usuliste ja poliitiliste segaduste ajad.

Hiljuti Boschi teoste kohta valminud uurimus[14] väidab, et tema teostes on tegelikult peidus tugev rahvuslik eneseteadvus, kritiseerides Burgundia Madalmaade välismaist valitsust ning eriti keiser Maximiliani. Uurimus väidab, et süstemaatiliselt kujutisi ja mõisteid kuhjates püüdis Bosch ka end karistamise teel lunastada: ta võttis vastu hästi tasustatud tellimustöid Habsburgidelt ja nende saadikutelt, reetes sel viisil Charles Südi mälestust.[15]

Teoste autorsus[muuda | muuda lähteteksti]

Boschi signatuur pildil: Jheronimǔs boſch

Säilinud Boschi teoste täpse arvu üle on peetud suuri vaidlusi. Oma nime kirjutas ta alla vaid seitsmele maalile ning puudub kindlus, kas kõik aja jooksul talle omistatud maalid on tegelikult tema käe all valminud. On teada, et alates 16. sajandi algusest hakkas ringlema palju tema teoste koopiaid ja variatsioone. Lisaks oli tema stiil väga mõjukas ning paljud tema järgijad matkisid seda ulatuslikult.[16]

Aastate jooksul on teadlased välistanud tema autorsuse järjest suurema hulga teoste puhul, mida kunagi peeti tema omaks. Tänapäeval peetakse neist vaid 25 autoriks kindlalt Boschi.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Dijck (2000): pp. 43–44. Tema sünd ei ole dokumentaalselt tõestatud. Ent Hollandi ajaloolane G.C.M. van Dijck juhib tähelepanu sellele, et suur enamus tolleaegseid arhiivisissekandeid esitavad tema nimena Jheronimus van Aken. Nime on kirjutatud ka kui Jeronimus van Aken (Dijck (2000): pp. 173, 186), Jheronimus anthonissen van aken (Marijnissen ([1987]): p. 12), Jeronimus Van aeken (Marijnissen ([1987]): p. 13), Joen (Dijck (2000): pp. 170–171, 174–177) ja Jeroen (Dijck (2000): pp. 170, 174).
  2. Catherine B. Scallen, The Art of the Northern Renaissance (Chantilly: The Teaching Company, 2007) Lecture 26
  3. Dijck (2000): pp. 43–44. Keskhollandi keeles oli tema nimekuju "Jeroen". Van Dijck toob välja, et kõigi tolleaegsete allikate peale kasutati nimekuju "Jeroen" kaks korda, kuid nimekuju "Joen" üheksa korda. Seega oli just "Joen" tema oletatav ristinimi.
  4. Gibson, 15–16
  5. Gibson, 15, 17
  6. Gibson, 19
  7. Valery, Paul. "The Phase of Doubt, A Critical Reflection".
  8. Gibson, 18
  9. "The Secret Life of Paintings". Richard Foster & Pamela Tudor-Craig. ISBN 0-85115-439-5.
  10. Gibson, 9
  11. Bax, 1949.
  12. Pokorny (2010), 23, 25, 31.
  13. Boulboullé (2008), 68, 70–72, 75–76.
  14. Oliveira, Paulo Martins, Jheronimus Bosch, 2012, pp.27, 199–218. ISBN 978-1479167654.
  15. Oliveira, Paulo Martins. "Bosch, the surdo canis", 2013 (on-line paper).
  16. Gibson, 163

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Bax, Dirk. (1949), "Ontcijfering van Jeroen Bosch". Den Haag.
  • Boulboullé, Guido, (2008), "Groteske Angst. Die Höllenphantasien des Hieronymus Bosch". In: Auffarth, Christoph, and Kerth, Sonja (Eds): "Glaubensstreit und Gelächter: Reformation und Lachkultur im Mittelalter und in der Frühen Neuzeit", LIT Verlag Berlin, pp. 55–78.
  • Dijck, G.C.M. van (2001). "Op zoek naar Jheronimus van Aken alias Bosch. De feiten. Familie, vrienden en opdrachtgevers". Zaltbommel: Europese Bibliotheek. ISBN 90-288-2687-4
  • Fischer, Stefan. "Hieronymus Bosch. The Complete Works", Cologne 2013.
  • Gibson, Walter S (1973). "Hieronymus Bosch". New York: Thames and Hudson. ISBN 0-5002-O134-X
  • Koldeweij, Jos & Bernard Vermet & Barbera van Kooij: Hieronymus Bosch. New Insights Into His Life and Work, NAi Publishers, Rotterdam 2001. ISBN 90-5662-214-5
  • Marijnissen, Roger H. ([1987]). "Hiëronymus Bosch. Het volledige oeuvre". Haarlem: Gottmer/Brecht. ISBN 90-230-0651-8
  • Pokorny, Erwin (2010), "Hieronymus Bosch und das Paradies der Wollust". In: "Frühneuzeit-Info", Jg. 21, Heft 1+2 (Sonderband "Die Sieben Todsünden in der Frühen Neuzeit"), pp. 22–34.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]