Camille Corot

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Camille Corot
Camille Corot-Nadar.jpg
Camille Corot. Félix Nadari foto
Sünninimi Jean-Baptiste-Camille Corot
Sünniaeg 26. juuli 1796
Sünnikoht Pariis
Surmaaeg 22. veebruar 1875 (78-aastaselt)
Surmakoht Pariis
Rahvus prantslane
Tegevusala maalikunstnik
Kunsti õppinud Collège de Rouen
Kunstivool uusklassitsism

Camille Corot (täisnimega Jean-Baptiste-Camille Corot; 26. juuli 1796 Pariis22. veebruar 1875) oli prantsuse maalikunstnik.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Corot omandas klassikalise kunstihariduse Collège de Rouenis. 26-aastaselt õnnestus tal tänu vanematelt saadud pärandusele pühenduda täielikult kunstile. Korduvalt Salongi näitustel osalenud Corot' looming leidis suurema tunnustuse alles 1846. aastal. Tema teoseid ostsid nii Napoleon III kui ka Orléans'i hertsog. 1849. aastast arvati Corot Salongi žürii hulka.

Lapsepõlv ja haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Camille Corot Burgundia päritolu isa Louis-Jacques Corot (1771-1847) oli Pariisi Grands-Degres’ tänava juuksuri poeg ning Camille’i ema Marie-Francoise Oberson (1768-1851) oli päritolult šveitslane. Camille mõlemad vanemad olid abielludes õnnistatud hea kaasavaraga. Nad ostsid peale abiellumist moodsa Pariisi kübarakaupluse, mis tõi neile edaspidi palju tulu. Camille Corot’l oli kaks õde – kolm aastat vanem õde Anette-Octavie (1793-1874), kellega ta oli väga lähedane, ning aasta noorem õde Victorie-Anne (1979-1821). 1803-1807. aastatel õppis Camille Corot internaatkoolis, kuni tal õnnestus tänu isale saada stipendium Roueni keskkooli Prantsusmaa põhjaosas, kuhu ta jäi järgnevaks viieks aastaks. Rouenis hakkas Corot Normandia loodust armastama, mis kajastub ka tema maalidel. Rouenis elades sai Corot lähedaseks isa hea härasmehest sõbraga Sennegon’iga, kes jagas Corot'le tulevikuks ärialasi õpetussõnu ning kellega koos Corot pidas pikki jalutuskäike looduses. Hiljem kaks perekonda ühendati, kui Corot vanem õde Anette-Octavie pandi mehele härra Sennegoni pojale.[1]

Corot ei olnud silmapaistev õpilane ning teismeeas ei ilmnenud veel tema huvi maalimise vastu. Corot isa otsustas anda pojale võimaluse käia tema jälgedes ning koolitas teda riidekaupmeheks. Kui Camille oli 21-aastane (1817) kolis perekond uude majja Ville-d’Avray’s. Camille hõivas pisikese toa maja lääneosas kolmandal korrusel, mille akendest avanes inspireeriv vaade kuninganna Marie-Antoinett’i eravaldusesse jäävatele tiikidele. See tuba jäi Camille Corot ateljeeks kuni tema surmani. Riidekaupmehena ilusate materjalidega tegeledes, sai Camille esteetilise ilu üle mõtiskleda. Üha enam meeldis Corot’le maastike maalimine ning 26-aastaselt võttis ta vastu otsuse tegeleda ainult kunstniga. Camille suutis oma andega veenda ka oma isa, kes nõustus teda edaspidi rahaliselt toetama.[2] Maastikumaalimist õppis Camille kõige pealt Achille Etna Michalloni käe all, peale kelle surma jätkas Corot õpetamist Jean-Victor Bertin. Mõlemad õpetajad olid olnud Pierre-Henri de Valenciennes’i õpilased.[3]

Reisid[muuda | muuda lähteteksti]

1825. aastal suundus Camille Corot Itaaliasse, mida peeti maastikumaalijaks saamisel vaieldamatult oluliseks õppeprotsessiks. Corot reisis ringi Roomas ja Campania provintsis enne Napolisse suundumist.[3] Paari aasta pärast  Prantsusmaale naastes seadis Corot sisse kunstnikuna töötamise rutiini, mida ta järgis oma elu lõpuni. Ta veetis alati kevad- ja suvekuud väljas maalides, tehes väiksemõõtmelisi õlivärvides visandeid ja joonistusi. Ta omandas talle omase värvitoonide meisterlikkuse – heleduse ja tumeduse tonaalsuse tasakaalu, mis moodustab tema kunsti põhiosa. Talvekuudeks varjus Corot oma Pariisi stuudiosse, et töötada suurema mõõtmeliste maalide kallal, mille valmimine oli oluline iga kevadiseks Salongi näituseks. Camille Corot esimeseks tähtsaks tööks oli „Narni sild“, mis eksponeeriti Pariisi salongi näitusel 1827. aastal, kui kunstnik ise veel Itaalias viibis. 1833. aastal esitas Corot suure Fontainebleau metsa maastikumaali Salongi näitusele, mille eest teda tasustati teise klassi medaliga, mis andis talle õiguse näidata oma teoseid ilma kohtunike heakskiiduta.[4]

1834. aastal külastas Corot maist oktoobrini taas Itaaliat. Ta maalis Volterra, Firenze, Pisa, Genova, Veneetsia ja Itaalia järvede piirkondade vaateid. Itaalias kogus ta piisavalt materjali visandite näol, et jätkuks tööd elu lõpuni, kuid 1843. aasta suvel külastas ta veel lühikest aega viimast korda Itaaliat.[4] Lisaks reisis Camille ulatuslikult Kirde-Prantsusmaal, Normandias ja Burgundia aladel, eriti Morvani regioonis, kus ta armastas võimalusel viibida. 1854. aastatel reisis Corot Hollandis ja Belgias, külastades regulaarselt Šveitsi. 1862. aastal käis ta ka Londonis.[3]

Karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

1840ndatel aastatel kritiseerisid kriitikud karmilt Corot maale ning Salong lükkas mitmed tema tööd näitustelt tagasi. 1845. a julgustas Baudelaire Corot’d nimetades  teda modernse maastikumaali loojaks. Samas teised kriitikud nimetasid tema teoseid naiivselt kohmakateks ning koloriidilt kahvatuks.[5] Hoolimata kriitikute arvamusest tunnustasid Corot’d teised maalikunstnikud nagu Delacroix ja Constant Dutilleux, kellest viimasega Corot jäi pikalt sõbraks ning Dutilleux aitas Corot’d patroonide leidmisel. Corot olukord paranes märgatavalt peale 1848. aasta revolutsiooni, kui ta valiti Salongi žürii liikmeks .[6]

1850ndateks oli Corot tuntud kunstnik, kelle töid kogujad innukalt ostsid. Corot jätkas oma tööde saatmist Salongi, kus need kõrgete hindade eest maha müüdi. Camille Corot’l polnud vaja enam rahalisi muresid tunda. 1855. aastal toimunud Pariisi maailmanäitusel premeeriti Corot maalimise esimese klassi medaliga ja keiser Napoleon III ostis tema teose. 1867. aastal edutati Corot Salongi juhtivale kohale.[4]

Corot, hüljanud igasugused pikaajalised suhted naistega, jäi truuks maalimisele ja oma vanematele, keda ta kohtles ülima aupaklikkusega.Tõsiuskliku kristlasena oli ta konservatiivne ja põhimõtetest kinni pidav härrasmees. Peale vanemate surma oli Corot’l rohkem vabadust ning ta sai juhendada mitteametlikke õpilasi nagu juudi päritolu kunstnikku Edouard Brandonit ja tulevast impressionisti Camille Pissarrot.[6]

Elu lõpuperiood[muuda | muuda lähteteksti]

Hilises elus ümbritses Corot’d palju õpilasi, modelle, sõpru, kunsti kogujaid ja vahendajaid. Corot maalide hind tõusis tihti üle 4000 frangi. Olles kindlustanud oma jõukuse, jagas Camille Corot rohkelt oma aega ja raha noorte kunstnike toeks ja heategevuseks. Näiteks ostis ta maja kingituseks Honore Daumier’ile, kes oli pimedaks jäänud, lisaks toetas Corot Millet’i leske ja Pariisi lastekodu. Corot jäi elulõpuni tagasihoidlikuks. Vaatamata suurele edule, mis teda saatis, pidasid meistri sõbrad oluliseks tunnustada teda kuld medaliga 1874. aastal, veidi enne tema surma.[7] Camille Corot suri kõhu häirete tõttu 78-aastaselt ja ta maeti Père Lachaise kalmistule.[8]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Corot' maalistiili iseloomustavad pehmus ja hajusus, õhuke värvikiht ning napid toonid. Kompositsiooniliselt keskendus kunstnik peamiselt rahuliku meeleolu loomisele. Ta eelistas maalida initiimseid mõtisklushetki, salapäraseid naisi ning muusika ja tantsuga seotud teemasid. Loometee alguses lõi ta realistliku olustikuga portreid, hiljem peamiselt maastikumaale. Corot on nn intiimse maastikumaali loojaid. Ta on viljelenud oforti ja litot.[viide?]

Oma reisidel täitis Corot mitmeid märkmike ja vihikuid visandite ning joonistustega. Tema varased Itaalias värske õhu käes tehtud õlivisandid olid selgelt piiritletud ja värsked, loodud puhtaste värvide ja voolavate pintslitõmmetega. Talve kuudel töötas ta sisestuudios ambitsioonikate mütoloogiliste ja religioossete maastikumaalide kallal, mis olid mõeldud Salongi näituste jaoks. Õlimaal „Hagar kõrbes“, eksponeeritud Salongis 1835. aastal, iseloomustab Corot varasemaid töid nagu ka tema vabaõhu joonistused, mis on akadeemilise maalimislaadile omaste selgete piiritletud vormide ja värvidega.[3]

Alates 1850ndatest oli Corot saavutanud lugupidamise ja tuntuse, tema stiil oli selleks ajaks pehmem ja värvitoonid veel tagasihoidlikumad. Oma hilisematel stuudios valminud maastikel , mis tihti kujutasid figuure nagu kümblejad, veinijumalad ja allegoorilised figuurid, kasutas Corot talle omast piiratud koloriiti. Tema koloriit piirdus põhiliselt pehmete toonitud hallikate  ja sinirohelise toonidega, millel mõned piiratud värvi laigud  figuuride kantud kangail.[3]

Camille Corot oli väga viljakas kunstnik ning maalis üle 3000 teose. Sellest hoolimata oli nõudlus kunstiturul veel suurem ning tema teoseid on palju võltsitud. Corot looming oli kõrgelt hinnatud tema eneseteadlike poeetiliste maastikumaalide poolest, mida iseloomustab õrn ja tundlik tonaalsus ning õrnade õhuliste hõbedaste/hallikate värvide koloriit. Viimased 20 aastat oma elust pühendas Corot portreedele ja figuuride kujutamisele. Portreede sari „Stuudio“ (u.1865) ja „Naine pärliga“ (u.1865-1870) kajastavad Corot kaasasündinud klassitsismi ja meisterliku tonaalse koloriidi maalimise annet. Suure edukuse saavutamine ei avaldanud konservatiivsele ja põhimõttekindlale kunstnikule erilist mõju. Corot oli jätkuvalt väga töökas ja keskendus täielikult maalimisele. Ta armastas rääkida maalide harmooniast nii portreede kui maastike puhul, pürgides muusikateoste kvaliteedi kõrgusele. Corot jättis kindlameelselt modernse maailma mõjud välja oma teostest. Ulatuslik raudteede võrgustik ja tööstuslik areng ei kajastu tema teostes mingil juhul.[4]

Corot koht 19. sajandi kunstiajaloos on kindel. Kui ta alustas maalimist, peeti maastiku visandeid lihtsalt tooreks materjaliks õige teose jaoks ning neil polnud kunstipärast väärtust. Camille Corot oli üks esimesi, kes suutis näidata visandite elujõulist kvaliteeti ja spontaansust ning neile omast looduslikku põhitõde, mida valmis maali puhul on raskem tunnetada. Tema surmaks oli visand teinud oma võidukäigu ja kogu maastikumaali kunstlikkuse kahtlused olid kõrvale lükatud.[4] Corot oli vabas õhus maalimisviisiga teerajakas impressionistlike maalijatele, kes teda austasid.[4][9]

Corot maalid leiavad tunnustust ja on eksponeeritud ka tänapäeval. Corot maastikumaalid on erilised oma valguse tundlikkuse ja atmosfääri kujutlustelt ning oma kaasajas äratuntavalt isikupärased ja eristuvad. Corot õpetlane Peter Galassi ütleb, et Corot erilisus seisneb selles, kuidas ta käsitles õlivärve vabaõhumaalijale iseäraliku valguse ja atmosfääri tundlikkusega, samas jäädes kindlaks akademistlikule vormi piiritlusele ja korrapärasele kompositsiooni struktuurile.[9]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Homeros ja karjased"
  • "Hommik. Nümfide tants" (1850)
  • "Mälestus Mortefontaine'ist" (umbes 1864)
  • "Sild Mantes'is" (1870)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Tinterow, Gary, Michael Pantazzi, Vincent Pomarède (1996). Corot. New York: Metropolitan Museum of Art. Lk 6. 
  2. Tinterow, Gary, Michael Pantazzi, Vincent Pomarède (1996). Corot. New York: Metropolitan Museum of Art. Lk 6-8. 
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 "Jean-Baptiste-Camille Corot". The National Gallery. Kasutatud 29.04.2018.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Bowness, Alan; The Editors of Encyclopaedia Britannica. "Camille Corot". Encyclopaedia Britannica. Kasutatud 29.04.2018.
  5. Tinterow, Gary, Michael Pantazzi, Vincent Pomarède (1996). Corot. New York: Metropolitan Museum of Art. Lk 211. 
  6. 6,0 6,1 Tinterow, Gary, Michael Pantazzi, Vincent Pomarède (1996). Corot. New York: Metropolitan Museum of Art. Lk 145-150. 
  7. Tinterow, Gary, Michael Pantazzi, Vincent Pomarède (1996). Corot. New York: Metropolitan Museum of Art. Lk 270-273. 
  8. "Jean-Baptiste-Camille Corot". Wikipedia. Kasutatud 29.04.2018.
  9. 9,0 9,1 "Jean-Baptiste-Camille Corot". New World Encyclopedia. Kasutatud 29.04.2018.

Allikas[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]