Johann Gottfried von Herder

Allikas: Vikipeedia
Johann Gottlieb von Herder

Johann Gottfried von Herder (25. august 1744 Mohrungen, Preisimaa kuningriik18. detsember 1803 Weimar, Saksi-Weimari hertsogkond) oli saksa kirjanik ja filosoof. Ta tegeles eelkõige poliitilise filosoofiaga. Ta on valgustuse, tormi ja tungi ning Weimari klassitsismi tähtis esindaja.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Herder sündis Ida-Preisimaal Mohrungenis (praegu Morąg, praeguse haldusjaotuse järgi Ostróda maakonnas, Warmia-Masuuria vojevoodkonnas) vaeses peres. Ta haris end ise, lugedes isa piiblit ja lauluraamatut. 1762 astus ta Königsbergi ülikooli, kus sai Immanuel Kanti õpilaseks.

1764–1769 oli ta Riias õpetaja. Sel ajal hakkas ta juba filosoofilisi ja kirjanduskriitilisi töid kirjutama.

1769 sõitis ta Prantsusmaale Nantes'i ja Pariisi ning 1770 Strassburgi, kus kohtus Goethega, kes oli vaimustuses tema kirjanduskriitikast. Seda peetakse tormi ja tungi liikumise alguseks. Herder on noort Goethet tugevalt mõjutanud.

1771 võttis Herder vastu koha Blückeburgis Schaumburg-Lippe krahvi Wilhelmi õukonnas ülempastori ja õukonnajutlustajana. 1776 kolis ta Goethe palvel Weimarisse, kus elas surmani ja töötas peasuperintendendina.

Herder kiitis heaks Prantsuse revolutsiooni, mis põhjustas paljude kolleegide vaenulikkuse. Ka suhted Goethega halvenesid tema elu lõpupoole.

Sotsialistid kasutasid Herderi mõtteid ära, ehkki Herder oli pigem aateline patrioot kui natsionalist või sotsialist. Enese pühendamine isamaalisele tegevusele oli Herderi jaoks suur inimlik hüve: kaotades oma isamaalisuse inimene kaotab ka iseenese ning koos sellega maailma enese kõrvalt.

Ideed[muuda | muuda lähteteksti]

Herderi filosoofia oli mõjutatud tema õpetajast Kantist. Ta võttis omaks Kanti 1760ndatel väljakäidud ideed ja pidas neist kinni kogu oma karjääri. Kant ise aga muutis kriitilises perioodis enda ideid ja mõned neist olid tema algsete ideedega vastuolus.

Herderi essee "How Philosophy" annab aimu Kanti mõjutustest ja tema filosoofia üldisest suunast. Herderi essee vastab Berni ühiskonna esitatud küsimusle "Kuidas saaksid filosoofia tõed rohkem universaalseks ja inimestele kasulikuks?" Herderi ideaal oli, et filosoofia muutuks oluliseks ja kasulikuks inimestele tervikuna. Sellest ideaalist lähtuvalt on Herder kahe filosoofilise pöörde poolt. Esimene neist sisaldab traditsioonilise metafüüsika kõrvale heitmist. Traditsiooniline metafüüsika ei ole Herderi arvates mitte ainult kasutu, vaid lausa kahjulik, sest juhib selle pooldajate tähelepanu kõrvale oluliselt. Fookuseks peaksid olema empiirilised teadmised ja inimühiskond. Filosoofia peab baseeruma empiirilistel teadmistel ja olema sellega kooskõlas. Teine muutus on seotud eetikaga. Herderi väited on: 1) Moraalsus on rohkem tunnetuse kui kognitsioonide küsimus. 2)Kognitiivsed moraalsuse teooriad baseeruvad seega valel ja on moraalse arengu seisukohalt kasutud. 3) Veelgi hullem, need on moraalsusele kahjulikud. Kolmas seisukoht oli edasiarendus Kanti arvamusest.

Herder oli üks esimesi, kes arvas, et mõtlemine on keelest sõltuv ehk inimene saab mõelda vaid keele olemasolul ja mõelda saab vaid sellest, mida on võimalik keeleliselt väljendada.Tema seisukohad lükkasid ümber keele ja mõtlemise seosed, mis olid domineerinud 17ndal ja 18ndal sajandil ja panid aluse keele filosoofiale, mida me tunneme tänapäeval.

Radikaalse erinevuse printsiip - Herder avastas, või vähemalt nägi teistest selgemini, et inimesed erinevatest ajalooperioodisest ja kultuuridest erinevad sageli tohutult enda uskumuste, arvamuste, tunnete ja muu poolest. Sarnased, aga enamasti vähem dramaatilised, erinevused esinevad ka indiviididel samas perioodis ja kultuuris. Sellest printsiibist lähtuvalt on teise inimese mõtete interpreteerimine äärmiselt raske ülesanne ja nõuab interpreteerijalt väga suurt pingutust. Lisaks avaldas ta teooria tõlkimise kohta, mida demonstreeris ka praktikas. Sellel oli tohutu mõju tervele generatsioonile saksa tõlkimise teoreetikutele ja praktikutele. Herderi keele ja tõlgendamise teooriad olid oluliseks panuseks ka kahe akadeemilise printsiibi tekkes : lingvistika ja antropoloogia.

Herderi vaated on sarnased Vico omadega, aga need tekkisid Vico töödest sõltumatult. Tema moto oli "Me elame maailmas, mille me ise loome". Ta rõhutas iga elava või ajaloolise kultuuri absoluutset unikaalsust. Inimesed peaksid pingutama iseenda ja oma kultuuri täiustamiseks, mitte jälgima klassikalisi stiile ja ammu möödunud ajastu suhtumist. Iga inimene peaks täitma oma potentsiaali terviku inimesena selle asemel et olla võõrdunud rollide kogum. Herder heitis psühholoogiale ette, et isiksust vaadatakse fragmentidena.

Kuna iga kultuur on unikaalne, siis ei tohi ühe kultuuri väärtusi teisele peale suruda. Ta põlgas filosoofide kalduvust karikeerida minevikku ja pidada nende enda aega universaalseks inimkonna mudeliks.

Herder aitas panna alust romantismile. Tema sõnad on: "Ma tunnen, järelikult olen".

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Fragmente über die neuere deutsche Literatur (1766–67)
  • Abhandlung über den Ursprung der Sprache (1772)
  • Von deutscher Art und Kunst. Einige fliegende Blätter (1773)
  • Auszug aus einem Briefwechsel über Ossian und die Lieder alter Völker (1773)
  • Auch eine Philosophie der Geschichte zur Bildung der Menschheit (1774)
  • Volkslieder nebst untermischten anderen Stücken (1778/79)
  • Ideen zur Philosophie der Geschichte der Menschheit (1784/91)
  • Briefe zur Beförderung der Humanität; zehn Sammlungen (1791–1797)
  • Terpsichore (1795)
  • Christliche Schriften (1796–1799)
  • Metakritik zur Kritik der reinen Vernunft (1799)
  • Kalligone (1800)
  • Die Sonne und der Wind

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]