Jaan Kärner

Allikas: Vikipeedia
Jaan Kärneri kunagine eluase Elvas Vaiksel tänaval, august 2012.

Jaan Kärner (27. mai 1891 Kirepi vald3. aprill 1958 Tartu) oli eesti kirjanik. Noorpõlv möödus praeguse Elva lähistel, Käo külas Käo-Kingsepa talus. Õppis 19011906 Uderna ministeeriumikoolis. Töötas 1910. aastast peamiselt Tallinnas ajalehetoimetustes ning vahepeal (1911/1912, 1914) õppis Moskvas Šanjavski-nimelises rahvaülikoolis. 19171920 oli Eesti pahempoolsete esseeride liidreid, toimetas selle partei ajalehti ning 1919 ka Eestimaa Ametiühisuste Kesknõukogu ajalehte Töö Hääl.

Elas 1921. aastast Elvas ja tegutses 1936. aastast Tartus kutselise kirjanikuna; toimetas 19271929 Loomingut ja 19361938 ajakirja Tänapäev. Töötas 19401941 kirjastuses Ilukirjandus ja Kunst. Saksa okupatsiooni ajal oli NSV Liidus, aastast 1944 kuni haigestumiseni 1946 töötas Tallinnas samas kirjastuses ja Loomingu toimetajana.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Väärtuslikum osa on luule. Kirjutanud ka romaane, näidendeid, mälestusi, ajaloo- ja teatriuurimusi. Tõlkinud saksa ja vene kirjandust. Kirjanduskriitikuna väärtustas realistlikke, kaaluka sotsiaalse probleemistikuga teoseid.

Üks tuntumaid proosateoseid on omaaegset Elva elu kritiseeriv satiiriline romaan "Soodoma kroonika". 1934. aastal ilmunud raamatu järgi lavastati Elvas näidend juba 1937. aastal.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Jaan Kärneri isa oli Kaarel Kärner ja ema Liis Kärner. Jaan Kärneri vend Johannes Kärner (26.05.1896-?) oli Tartu kiviraidur, kes muuhulgas teostas ka ehitustööd Tartu Pauluse kalmistul 1934. aastal avatud Vabadussõja monumendi ja Reola Vabadussõja mälestussamba tarbeks. Tal oli viis õde - Anna Marie Kärner (21.03.1883-?), Emilie Soonpalu (03.08.1884-?), Ida Pauline Kärner (23.12.1888-?), Alma Leppik (03.06.1893-?) ja Minna Kärner (13.03.1898-?) - ning kaks poolvenda - Aleksander Kärner (05.08.1886-?) ja August Kärner (21.02.1869-?). Jaan Kärner oli 1914-17 abielus Ida Kärneriga (neiupõlvenimi Kull, 19.08.1889-15.05.1917; poeg Ülo Kärner, 23.10.1915-41) ning 1919. aastast Hilda Anna Luise Kärneriga (neiupõlvenimi Luberg, 16.12.1898-01.12.1973; tütred Eha Tammemägi, ca 1919-1976, ja Elo Sillamaa, 06.05.1925-21.11.1991)

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Luulekogud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Aja laulud" (1921)
  • "Lõikuskuu" (1925)
  • "Õitsev sügis" (1926)
  • "Inimene ristteel" (1932)
  • "Sõna-sütega" (1936)
  • "Käidud teedelt" (1939)
  • "Kodumaa käsk" (1942)
  • "Viha, ainult viha" (1944) jt.

Värssromaan[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Bianka ja Ruth" (1923)

Romaanid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Naine vaesest maailmast" (1930), töölisliikumisaineline
  • "Soodoma kroonika" (1934)
  • "Tõusev rahvas" 2 kd (1936–1937)
  • "Pidu kestab" (1938)

Mälestused[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Kadunud aegade hämarusest" (1935)
  • "Öösiti kumavad linnad" (1939)

Uurimusi[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Ärkamisaegne Eesti Ühiskond" (1924)
  • "Eesti näitelava 19. aastasajal" (1923)
  • "Estonia kuuskümmend aastat" (1925)

Kirjanduskriitikat[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Lehed tuulde" 2 kd (1924–1937)
  • "Eesti uuemad luuletajad" (1925)

Artikleid ajakirjas Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]