Faust (Goethe)

"Faust" on Johann Wolfgang von Goethe värsstragöödia. "Fausti" algvariandi kirjutas Goethe tõenäoliselt aastatel 1773–1775. Aastal 1790 ilmus trükis "Faust. Fragment". Aastal 1808 ilmus "Faust I". "Faust II" ilmus 1833. aastal, pärast kirjaniku surma.

Faust (ka dr Faustus) on klassikalise saksa muistendi tegelane, kes sõlmib lepingu Kuradiga. Seda ainest on kasutanud erinevad kirjanikud, kunstnikud ja heliloojad. On arvatud, et muistendikangelase protoüübiks on 15.-16. sajandi paiku Saksamaal elanud kahtlase kuulsusega alkeemik ja maag Johan Georg Faust. Vanim kirjanduslik töötlus pärineb 16. sajandi teisest poolest.

Goethe teos laiendab ja arendab oluliselt algset motiivi, sisaldades ühtlasi viiteid kristlikule, keskaja, antiigi ja Idamaa kirjandusele ning filosoofiale.

Faust on romantismiajastu rahutu kangelane, teadlane, kes otsib meeleheitlikult kõiksuse sisimat olemust, kuid on masenduses oma mõistuse inimliku piiratuse tajumisest. Ta on õppinud mitmeid teadusi ja saanud doktoriks, kuid leiab, et ei tea endiselt midagi, mis suudaks näidata inimsoole teed parema suunas. Taevas sõlmivad Jumal ja Kurat (kuri deemon Mefistofeles) kihlveo, et Kurat ei suuda Fausti hinge õigelt teelt eksitada.

Mefistofeles ilmub Fausti tuppa puudli kujul ja pakub teadlasele lepingut: Kurat kohustugu Fausti teenima, leping lõpeb siis, kui Faust tunnistab end õnnelikuks - siis võib Mefistofeles tema hinge põrgusse viia. Faust nõustub, kuna usub, et sellist hetke ei saabu iial (Kui iial hüüan rõõmu sunnil: «Oh ilus hetk, oh viibi veel!» - siis ahelda mind samal tunnil, siis olgu lõpp mu maisel teel.), ja maise maailma asjad on end tema jaoks ammendanud.

Mefistofeles pakub Faustile noorendavat võlujooki ning mahitab teda võrgutama ja petma süütut ning vaga Margaretat (Gretchen). Gretchen satub vangikongi ja hukkub ning Faust ei suuda teda päästa, kuid inglid päästavad tütarlapse hinge.

"Fausti" teine osa on märksa keerulisem, arvukate viidetega antiikmütoloogiale. Mefistofeles juhib Fausti rännakul läbi keisri õukonna ja poliitika. Faust otsustab tuua keisrile kingiks puhta ilu kehastuse Trooja Helena, kuid armub temasse. Alkeemiku katseklaasis valminud tehisinimene Homunculus juhib Fausti ja Mefistofelese Valpurgi ööle, kus nad kohtuvad antiikjumalatega. Fausti ja Helena armastusest sünnib poeg, kuid ta hukkub ja ka Helena haihtub. Faust naaseb keisri õukonda ja Mefistofelese juhitud deemonite vägi aitab neid võitluses valekeisri vastu. Pärast võitu sõjas jääb üle vaid allutada looduse väed ja kuivendada merepõhi viljakaks põllumaaks.

Neid plaane avalikustades ja tulemusi ette nautides tunnistab Faust, et ta võiks ennast õnnelikuks nimetada. Kurat kavatseb ta hinge röövida, kuid sekkub Jumal, kelle inglid päästavad ja viivad taevasse sureva Fausti hinge surematu osa. Tema eest on kostnud armastav ja usklik Margareta, tema kasuks räägib tema visa tõejanu.

"Faust" on lugu taltsutamatust uudishimust ja kustumatust teadmisjanust, millest ei tulenenud mitte ühtki ideaalset perspektiivi – loomingulisest rahuldamatusest, millele tuuakse ohvriks kõik inimlikud tabud, süüta lapsed, usaldavad neitsid ja abitud vanainimesed.

Hinnangud

Kirjandusteadlaste arvates on Faust passiivselt ebatraagiline kuju, pigemini vaatleja, kellega asjad juhtuvad, kui tegutsev ja vastutav kangelane. Fausti isikliku süü ja vastutuse küsimus kerkib Margareta loos ning juhtumis Baucise ja Philemoni maalapiga.

Aleksander Puškin on öelnud, et Goethe "Faust" on väga suure poeetilise vaimu looming. 20. sajandil kujunes "Faust" sakslaste uusaegseks eeposeks ning Peter Steini kolossaalse täistekstilavastusega Hannoveris, Berliinis ja Viinis lõpetasid sakslased teise kristliku aastatuhande. Vahest kõige enam on "Fausti" mõistmisse 20. sajandil uut lisanud sellised mehed, kelle vaated on põhjustanud teravaid lahkarvamusi: Rudolf Steiner, antroposoofia rajaja ja Goetheanumi ehitaja, Oswald Spengler, Õhtumaa allakäigu ja faustilise elutunde prohvet, ja Tallinnast pärit Alfred Rosenberg, natside juhtiv kultuurifilosoof, kes sellesama juba mainitud rahuldamatuse printsiibi, mis "Faustist" leida, kasutas ära avantüristliku poliitilise uusmüüdi loomisel.